Tütar. Джейн ШемилтЧитать онлайн книгу.
Ted helistas mõne aja pärast ja ütles, et tal läheb haiglas kauem. Kaksikud tulid koju väga näljastena. Ed tõstis vaikseks tervituseks käe ja läks toitu täis kuhjatud taldrikuga üles. Kuulsin magamistoa ust tema järel sulgumas ja kujutlesin teda muusikat mängima panemas, röstsai käes, voodile vajumas, silmad suletud. Mäletan, et olin seitsmeteistkümnesena samasugune – lootsin, et keegi ei koputa, või hullem veel, ei astu sisse minuga juttu ajama. Theo oma kahvatu näo ja tedretähnidega pasundas oma võidukast päevast, krõbistades üksteise järel küpsiseid, seni, kuni purk oli tühi. Naomi tuli kööki tagasi, märjad juuksed salkudena kaelal. Lükkasin võileivad kähku talle seljakotti ja seisin siis mõne minuti uksel, kuulates kõnniteel eemaldumas tema aeglasi samme. Kooli teater asus järgmises tänavas, aga seal ei oldud kunagi just täpne. Ta ei jooksnud enam igale poole – näidend pigistas ta energiast tühjaks.
„Alles viieteistkümneaastase Naomi Malcolmi Maria on küpsem kui tema noorus eeldaks.” „Lummavas esituses segab Naomi Mariana kokku süütuse ja seksikuse. Täht on sündinud.” Väsimus ja pinged tasusid end ära, kui kooli veebilehel nii kirjutatakse. Veel kaks etendust pärast tänast – neljapäeval ja siis reedel. Varsti on kõik taas normaalne.
Dorset 2010
Aasta hiljem
Tean, et täna on reede, sest kalamüüja tuleb maja juurde. Kükitan trepi alla, kui tema väikebuss peatub ja valge kogu on ukse vana klaasi taga ühtlane udune laik. Naine annab kella ja ootab. Ta on väikest kasvu, lootusrikas, noogutades akendest sisse kiigates peaga. Kui ta mind näeb, pean ukse lahti tegema, sõnu välja ütlema, naeratama. Täna ei ole need asjad võimalikud. Üle mu käe ronib väike ämblik. Langetan pea madalamale, hingan sisse vaiba tolmu ja peagi sõidab buss edasi. Täna tahan ma omaette olla. Heidan pikali ja lasen tundidel mööduda. Reeded teevad endiselt haiget.
Mõne aja pärast tõusen püsti ja otsin välja raamatu, mille eile kamina peale jätsin. Keeran lehte, kuhu olen joonistanud tema kingad ja joonistan järgmisele lehele väikesed kattuvad hõbesõrmuse ringid.
Bristol 2009
Kadumise õhtu
Põlvitasin köögipõrandal ja avasin arstikoti, et vaadata nimekirjast järele, kas kõik vajalikud ravimid on olemas. See töö oli vastuvõtuga võrreldes lihtsam – kui ma valisin sobiva ajahetke, oli segajaid vähem. Otsisin midagi nahktaskute sügavustest ega märganud, kui Naomi vaikselt kööki tuli. Ta läks minust mööda ja tema kott riivas mu õlga. Tõstsin pea, sõrm nimekirjal – paratsetamooli ja petidiini oli vähe. Naomi vaatas minu poole, sinised silmad mõtlikud. Isegi etenduse jaoks tehtud paksu meigikihi alt oli näha, et tema silmaalused on tumedad. Ta tundus kurnatud. Praegu polnud õige aeg esitada just neid küsimusi, mida ma oleksin tahtnud.
„Lõpp paistab, kullake. See on eelviimane etendus,” ütlesin ma rõõmsalt.
Kilekotist paistsid riided – kingade kontsad olid kilesse väikesed augud teinud.
„Isa ja mina tuleme homme vaatama.” Ajasin end kükki ja silmitsesin uurivalt tema nägu. Must silmapliiats tegi ta vanemaks kui viisteist. „Tahan juba näha, kas see on esietendusest alates ka muutunud.”
Ta vaatas mind ilmetult ja naeratas siis täiesti uutmoodi – ainult üks suunurk kerkis, nagu naerataks ta endamisi.
„Mis kell sa tagasi tuled?” Andsin alla ja ajasin end vastu tahtmist püsti. Ma ei suutnud millegagi valmis saada. „Täna on neljapäev. Isa käib sul neljapäeviti tavaliselt järel.”
„Ma olen talle ammu öelnud, et pole vaja. Sõpradega koos jala tulla on lihtsam.” Naomi tundus tüdinud olevat. „Õhtusöök lõpeb kesköö paiku. Shan toob mu ära.”
„Kesköö paiku?” Aga ta oli juba praegu väsinud. Mu hääl kerkis tahtmatult. „Sul on homme jälle etendus, pärast seda pidu. See on ainult õhtusöök. Pool üksteist.”
„Sellest ei piisa. Miks ma pean alati teistest erinema?” Tema sõrmed hakkasid lauda kopsima, väike sõrmus, mille mingi poiss koolist oli talle kinkinud, helkis valguse käes.
„Siis üksteist.”
Naomi põrnitses mind. „Ma pole titt.” Tema vihane hääletoon oli üllatav.
Me ei saanud terve õhtu vaielda. Ta pidi peagi laval olema, aga enne tuli maha rahuneda. Mina pidin enne õhtusöögi valmistamist ravimid üle vaatama.
„Pool kaksteist, mitte sekunditki hiljem.”
Ta kehitas õlgu ja pöördus, kummardus Bertie kohale, kes magas sirakil pliidi vastas. Ta suudles koera, sikutas kergelt tema pehmeid kõrvu, ja ehkki loom ei ärganud, tümpsus tema saba vastu põrandat.
Puudutasin Naomi kätt. „Ta on vana, kullake. Ta peab magada saama.”
Ta tõmbus eemale, nägu pingul.
„Rahune, kõik on korras. Sa oled populaarne, mäletad?” Kallistasin teda kiirustades, aga ta pööras näo ära. „Ainult üks päev veel.”
Naomi mobiiltelefon hakkas helisema ja ta taganes, käsi vastates kraanikausi kõrval kapil. Tema sõrmed olid pikad. Kätel olid tedretähnid, mis ulatusid teise sõrmenukini, helekuldsed nagu demerara suhkru terad. Küüned olid näritud nagu lapsel, see oli ilusa sõrmusega vastuolus. Võtsin tema käe pihkude vahele ja suudlesin seda. Ta rääkis Nikitaga ja ilmselt ei pannud seda tähelegi. Ta oli veel nii noor, et tema sõrmenukid tundusid mu huulte all nagu väikesed teravikud. Kõne lõppes ja ta pöördus minekule, lehvitas korraks ukselt, vabandades sel moel oma pirtsakuse pärast.
„Head aega, ema,” ütles ta.
Jäin pärast kogemata magama. Lülitasin veekannu üheteistkümne paiku tema kuumaveepudeli jaoks sisse ja heitsin diivanile ootama. Ilmselt suikusin kohe. Kui ma ärkasin, oli kael valus ja suu kuiv. Tõusin, sikutasin kampsuni alla ja läksin kannu uuesti sisse lülitama.
Kann oli mu käe all külm. Vaatasin kella. Kaks öösel. Ma polnud kuulnud teda koju tulemas. Mul hakkas halb. Naomi polnud kunagi nii palju hiljaks jäänud. Mis oli juhtunud? Veri tuksles hetke valusasti mul kõrvus, kuni kaine mõistus sai võidu. Muidugi tuli ta ise sisse ja läks otse magama. Kuna ma magasin keldris asuvas köögis korrus allpool, poleks ma kuulnud, kui uks tema järel sulgus. Ilmselt jättis ta kingad verandale ja läks vaikselt, süüdlaslikult ülakorrusele, möödus meie magamistoast ja hiilis enda tuppa teisel korrusel. Sirutasin, oodates, et vesi keema läheks. Ta võib oma kuumaveepudeli ikka saada. Võin selle riide sisse mässida ja tema kõrvale torgata ning ta võib läbi une selle soojust tunda.
Läksin aeglaselt üles, möödudes poiste toast. Ed norsatas järsku ja ma võpatasin. Läksin järgmisele korrusele Naomi toa juurde. Uks oli praokil ja ma astusin vaikselt sisse. Sees oli täiesti pime ja umbne, lõhnas maasikašampooni ja millegi kirbelt tsitruselise järele. Kobasin käsikaudu kummutit ja võtsin sealt pluusi ja mähkisin selle ümber pudeli. Siis astusin ettevaatlikult voodi juurde, komistades maas vedelevate riiete otsa. Käed kavatsesid tema ümber olevat tekki tagasi tõmmata, aga tekk oli sile.
Voodi oli tühi.
Panin tule põlema. Avatud sahtlitest rippusid välja retuusid, põrandal vedelesid jalanõud ja rätikud. Öökapil olid punase pitsrinnahoidja peal stringid, tooli peal oli must madal rinnahoidja. Ma ei tundnud neid asju ära. Kas ka tema sõbrannad riietusid siin? Naomi oli tavaliselt väga korralik. Tualettlaual oli läinud ümber aluskreemi pudel, loigus vedeles huulepulk. Tema hall koolikampsun oli põrandal, valge pluus alles selle sees.
Voodikate oli veidi lohkus kohas, kus ta oli istunud, aga padi oli sile.
Minu sees tekkis hirm. Panin käe vastu seina ja selle külmus liikus mööda mu kätt rinna sisse. Ja siis kuulsin kaks korrust allpool välisust sulgumas.
Jumal tänatud. Tänan sind, jumal.
Torkasin kuumaveepudeli teki alla, nii kaugele, et tal jalgadel soe oleks. Nendes nappides kingades on ta jalad jääkülmad. Siis jooksin alla,