Tütar. Джейн ШемилтЧитать онлайн книгу.
jäi uuesti magama.”
Magama? Ja mis siis? Nikita oli kodus, kaitstud. Meil polnud aimugi, kus meie tütar on. Hirmu pinnale kerkis vihalaine.
„Kui Nikita midagi teab, midagi, mida meie ei tea ja Naomi elu võib ohus olla...” Mu kõris nööris. Ted võttis minult telefoni.
„Tere, Shania.” Vaikus. „Ma saan aru, kui raske see Nikita jaoks on...” Tedi hääl oli vaikne, ent selles oli teatav võimukus. Just nii rääkis ta oma meeskonna nooremate arstidega, kui need helistasid, et küsida temalt nõu mõne neurokirurgilise probleemi asjus. „Kui Naomi peagi koju ei tule, helistame politseisse. Mida rohkem infot sa meile annad...” Vaikus. „Tänan. Jah. Varsti näeme.”
Poisid magasid oma tubades. Ma surusin näo sooja hingavasse ruumi nende pea ümber. Theo oli pugenud teki alla. Tema juuksed, mis serva alt välja turritasid, olid mu huulte vastas kõvad. Edi must juuksepahmakas oli niiske ja isegi magades meenutasid tema kulmud musträsta longus tiibu. End sirgu ajades nägin ennast tema peeglist. Mu nägu, mida valgustas aknast sisse kumav tänavalatern, näis kuuluvat palju vanemale inimesele. Mu juuksed olid tumedad ja vormitud. Tõmbasin Edi harjaga korra läbi juuste.
Kooli teatrist mööda sõites pidas Ted auto kinni ja me läksime välja.
Ma ei tea, miks. Ma ei tea ikka veel, miks me pidime kontrollima. Kas me tõesti arvasime, et sa oled seal, magad keras laval? Et me äratame su üles, sa ärkad ja sirutad, unine ja kange, seletades, et ümberriietumisega läks liiga kaua? Et me kallistame sind ja viime su koju?
Klaasuksed olid lukus. Need kõikusid kergelt, kui ma käepidemeid sikutasin. Fuajees ei põlenud öötuld ja baaris olevad pudelid särasid korralikes ridades. Põrandal ukse taga vedeles katkine punase-kollasega kava – nägin erinevatel ridadel punaseid sõnu „West” ja „Story” ning sinise keerleva seelikuga tüdruku pilti.
Ted sõitis ettevaatlikult ja ma teadsin, et ta on väsinud. Ta oli vajutanud armatuurlaual nuppu, mis mu tooli seljatoe soojaks muutis. Hakkasin higistama ja nahast istme seest tundus kerkivat iiveldustunne. Vaatasin tema poole. Ta oli selles osav. Jättis tõsise, ent mitte meeleheitel mulje. Kui Naomi sündimise ajal tekkisid komplikatsioonid, aitas tema rahulikkus mul paanikat vältida. Ta oli lasknud keisrilõikeks teha mulle selga tuimastava süsti ja oli kohal, kui Naomi väike verine keha minu seest välja võeti. Ma ei tahtnud sellest praegu mõelda. Vaatasin kähku aknast välja. Tänavad olid tühjad ja läikisid. Aknale sadas peent vihma. Mis tal seljas oli? Ma ei mäletanud. Vihmamantel? Aga sall? Ma vaatasin teeäärseid puid, nagu võiks oranž riidetükk seal märgade mustade okste küljes olla.
Ted koputas tugevasti Shania maja uksele. Öö oli vaikne ja liikumatu, aga kui keegi oleks autoga mööda sõitnud, oleksid nad näinud tavalist paari. Meil olid seljas soojad joped ja jalas puhtad kingad ning me ootasime vaikides, pead vihmas langetatud. Me nägime ilmselt välja normaalsed.
Shania näoilme oli talitsetud. Ta oli meid emmates rahulik ja tõsine. Tema majas oli palav, gaasileek põles kaminas tema kenas elutoas. Nikita kükitas diivanil, padi kõvasti süles, pikad jalad jänesemustriga pidžaamapükstes enda all. Naeratasin talle, aga suu tundus jäik ja suunurgad värisesid. Shan istus tema kõrvale, meie nende vastu ja Ted võttis mu käe pihku.
„Ted ja Jenny tahavad küsida Naomi kohta, kullake.” Shania pani käe ümber Nikita, kes vahtis maha, keerutades tumedat juuksesalku sõrmede vahel.
Istusin tema kõrvale teisele poole, aga ta nihkus minust veidi eemale. Püüdsin kõnelda leebelt.
„Kus ta on, Nik?”
„Ma ei tea.” Nikita langetas pea ja surus näo patja. Tema hääl oli summutatud. „Ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea.”
Shania vaatas mulle üle tema pea otsa.
„Ma siis alustan ise,” ütles Shan. „Räägin Jennyle, mida sa mulle rääkisid.” Nikita noogutas. Tema ema jätkas: „Naomi ütles Nikitale, et ta kohtub pärast etendust mingi mehega.”
„Mehega?” Tedi hääl kõlas üle minu terava hingetõmbe. „Mis mehega?” See sõna tundus öelduna ohtlik. Mitte poiss. Vanem. Mu süda hakkas nii tugevasti kloppima, et ma kartsin, et Nikita kuuleb seda ja keeldub üldse midagi rääkimast.
„Ta ütles...” alustas Nikita kõhklevalt. „Ta ütles, et kohtus kellegagi. Too olevat seksikas.”
Tõstsin jala üle põlve maha ja pöördusin tema poole. „Seksikas? Naomi ütles nii?”
„Sellest pole ju midagi, ega? Sa ise küsisid.” Nikita laup tõmbus kipra ja silmisse tungisid pisarad.
„Muidugi,” ütlesin ma talle.
Aga sellest oli midagi. Ma polnud Naomit seda sõna kasutamas kuulnud. Olime rääkinud seksist ja ma sobrasin meeleheitlikult mälus, püüdes meenutada, ent ei mäletanud, millal see juhtus. Suhted, seks ja kaitsevahendid – Naomi polnud neist pealtnäha huvitatud. Või oli? Kas mul jäi midagi kahe silma vahele?
„Kas see... see mees...” Ma kobasin ringi võimaluste võsas. „Kas see mees oli koolist?”
Nikita raputas pead. Ted kõneles leebelt. Leebelt ja rahulikult, nagu poleks see oluline.
„See mees. Ta on temaga ennegi kohtunud?”
Nikita õlad vajusid vaevumärgatavalt alla ja ta lõpetas juuste keerutamise. Tedi rahulikkus mõjus, aga mina tundsin vihatorget, et see tal nii kergesti tuli. Suutsin vaevu värinat häälest tõrjuda.
„Jah. Arvan, et ta käis vahel teatris.” Nikita vaatas maha. „Teate küll, tagaruumides.”
„Tagaruumides?” Jällegi hädavaevu küsival toonil.
„Jah. Seal, kus inimesed ootasid. Võib-olla.” Nikita tõstis pea ja tema tumedates silmades oli vastumeelsus. „Ma ei näinud eriti.”
„Milline ta välja nägi?” küsisin ma kähku.
„Ma ei tea.” Nikita ei vaadanud minu poole. Tekkis vaikus. „Võib-olla tumedad juuksed.”
Ta nihkus Shanile diivanil lähemale ja sulges silmad. Ma ei arvanud, et ta meile rohkem midagi ütleb, aga Ted esitas järgmise küsimuse.
„Ja täna? Mida Naomi sulle tänase kohta ütles?”
Vaikus. Nikita ei liigutanud. Siis Shan tõusis. „Ta on väsinud.” Tema hääl oli kindel. „Ta peab magama minema.”
„Nikita, palun ütle meile.” Ma puudutasin kergelt, ettevaatlikult tüdruku kätt. „Palun, palun ütle meile, mida ta sulle ütles.”
Ta vaatas mind, pruunid silmad üllatusest suured. Tema parima sõbranna ema oli tema jaoks üks kauge töine kuju – rõõmsameelne, kes jooksis kodu ja töö vahet ning kel oli oma elu ja perekonna üle kontroll. See ema ei anunud.
„Ta ütles...” Nikita pidas väikese vahe, „... ta ütles: „Soovi mulle edu.””
2
Dorset 2010
Aasta hiljem
Sügis läheb üle talveks. Hommikul pressib vaikus end külmalt vastu mu nägu.
Ma kuulatan, aga ei tea, mida. Peaksin nüüdseks olema harjunud nende häälte puudumisega, millesse varem suhtusin enesestmõistetavalt – paljaste jalgade summutatud sammud, veekannu kauge podin, vaiksed raadiohelid ja portselani kõlin vastu vanniserva. Helid, mida üks inimene tekitab, on vaiksed, ettevaatlikud, eraldatud. Need hääbuvad vaikusesse. Avan akna ja mere vaikselt loksuv hingamine kandub tuppa nagu elus asi.
Puudutan möödudes Naomi magamistoa ust. Ta valis selle toa lapsena. See polnud tegelikult tema magamistuba, sest kuni viimaste kuudeni oli see vaid meie suvemaja, aga me kõik pidasime seda tuba tema omaks. Lapsena meeldis talle mängida, et väike ümmargune aken katuse all on illuminaator ja tema voodi laev. Politsei viis madratsi ja