Minu Vormsi. Väinamere Twin Peaks.. Barbi PilvreЧитать онлайн книгу.
ction>
Barbi Pilvre
Minu Vormsi. Väinamere Twin Peaks
Aitäh Eesti kultuurkapitalile
Autoriõigus: Barbi Pilvre ja Petrone Print OÜ, 2020
Toimetaja: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats
Trükk: Greif OÜ
ISBN 978-9949-651-87-0 (trükis)
ISBN 978-9949-651-88-7 (epub)
ISBN 978-9949-651-89-4 (epub)
Minu Vormsi-lugu ei ole kindlasti veel lõppenud. Kakskümmend aastat saareelu on tähendanud romantikat ja katsumusi, tüdimust, viha ja inspiratsiooni. Aitäh Vormsi rahvale nende kogemuste eest: kuldne naabri-Galja ja tema pere, Tanja ja Sass, alati abivalmis Heini, Felix ja Taimi Svibyst!
Suur tänu Vormsi lasteaiale ja eriti Jana Kokale, kes oli Holger Helmuti esimene õpetaja. Aitäh Henry Timuskile mõttekaasluse ja koostöö eest Vormsi Seltsi päevilt. Minu lugupidamine, Ants Rajando, Katrin Kliimask, Kristina Rajando, Elle Puurmann, Anu Streng ja teised Vormsi pärandi ja looduse hoidjad. Ilma metsamehe ja kunagise vallavanema Ants Varblaseta ei kujuta Vormsit ettegi! Ning Kaia Enni ja Kaia Oper – mul on toredaid mälestusi ühisest laste ja loomade kantseldamisest.
Aitäh, Heino, Andres ja Tiit, nõu ja abi eest lõpututes remonditöödes Sviby Mägede kinnistul.
Samuti tahan tänada Eesti kultuurkapitali, Vormsi vallavalitsust, Vormsi raamatukogu, eestirootslaste kultuuri seltsi, rannarootsi muuseumi ja rahvakultuuri keskust toetuse ja sõbraliku nõu eest.
VORMSI
• Lääne-Eesti saarestiku saar, pindala umbes 93 ruutkilomeetrit
• Suuruselt neljas saar Eestis, kümme korda hõredama asustusega kui Kihnu
• Vormsil oli 1934. aasta rahvaloenduse andmetel 2425 rootslast, 95% saare elanikkonnast
• Peaaegu kõik rootslased lahkusid saarelt ja Eestist 1943.–44. aastal Rootsi
• Saarele on tänapäeval sisse kirjutatud umbes 400 inimest, enamik neist suvilaomanikud
• 150–200 inimest elab Vormsil üle talve, valdav osa on 1940–50 või hiljem saarele tulnud Venemaa eestlaste või hilisemate uusasukate järglased
• 14 küla rootsipäraste nimedega
• Keskasula Hullo asub Haapsalust linnulennult 18 kilomeetri kaugusel
• Praam käib Rohuküla sadamast kaks kuni viis korda päevas, olenevalt hooajast. Praamitee on kümnekilomeetrine, ülesõit kestab 45 minutit
• Tallinnast jõuab Vormsile kahe ja poole tunniga
PAGARI NAABER
Kui oled endale ostnud suvekodu Vormsil pagaritöökoja kõrval, siis on iga mööduv turist veendunud, et just teie olete sõbralik puhta põllega saianaine.
„Perenaine, kas saia ka saab?“ kõlab sõbralik hõige üle õue.
Mu naabri saiapood asub küll teisel pool kreegivõsa ja mul on käes töökindad ja murukäärid või oksalõikur. Värske sepiku magus lõhn levib aga üle küla ja kõditab möödujate haistmismeelt. Kilomeetri sadamast ära kõmpinud seltskond kinnitaks esimesse külla Svibysse jõudes hea meelega keha.
„See ei ole minu pood ja ma ei tea, millal müüja tuleb,“ püüan jääda viisakaks. Ma ei pea pingutamagi, et mõjuda ebasõbralikult.
„No kas te ei saa vaadata, kus ta on? Me ostaks paar saia?“
Juba praami peal lasevad 2000ndate yuppie’d lipsusõlme lõdvaks: oleme ju maal. Väike õlu, ja iga aias toimetav naisterahvas sobib mistahes jutuveeretamiseks. Miks teenindust pole? Olen Tallinnast ja maksan – ka seda juhtub. Mina ka, on vaja end vahel omakorda kehtestada.
Praamiga üle mere tulek muudab eesti inimesed suhtlejaks, mere taha jääb umbusk ja tavaline eesti tusk. Inimesed on avatud, soovivad üle aia jõudu ja küsivad teed. Maaelu iseenesestmõistetav agrofaktor eemaldab vist barjäärid, „maakatele“ sobib läheneda, sest nad on „loomult lihtsad ja sõbralikud“. Ja mina olen ka maakas, kui oma aias viibin.
Turistid, kes tulevad lihtsalt ühele Eesti saarele, ei tee sageli vahet ka Vormsil või Kihnul, mis on kümme korda tihedama asustusega ja eheda järjepideva külakultuuriga saar. Arvatakse, et Vormsilgi liiguvad naised ringi endiselt rahvariietes ja sõidavad lahtise külgkorviga mootorrattal ning mehed on enamjaolt kalal või kuskil purjakil.
Kui rääkida nii-öelda pärisvormsilastest, siis Vormsil on üksikuid põlisperekondi nagu Strengid, Berggrenid, Rosenbladid, Tomingad ja aastast 2011 tegutseb MTÜ Vormsi Veri, mis koondab ajalooliste juurtega kohalikke ja tegeleb pärimuse talletamisega. Ehe rannarootsi Vormsi, mida keegi ehk otsima tuleb, elab paraku vaid muuseumisäilikutes: mälestustes ja dokumentides, esemetes, mida võib saarel näha näiteks Sviby talumuuseumis ja Haapsalus rannarootsi muuseumis.
Aga Vormsi ei ole sugugi igav, kuigi etnograafiahuvilisele pettumus. Tänapäevasel saarel on üksikute põlisperede, sõjajärgsete sisserändajate, NSVLi eri piirkondadest väljasaadetute, kolhoosiaja rahva ja ettevõtlike uusasukate koosluses välja kujunenud uus omapära, kus on segunenud ääremaa mured ja võimaluste rohkus, rannarootsi traditsioonide elustamise katsed ning uue aja uljus ja avantürism.
Vormsi on vabadusesaar, siin ei ole tänaseni isegi politseid, mis linlase peas lülitab kohe sisse rohelise tule. Kõik on lubatud! Keegi ei näe! Osa võtab seda kui signaali purjus peaga sõita. Võimalus täis peaga, ilma turvavööta ja liiklusmärke eirates autot juhtida näis vähemalt 2000ndatel mõnele inimesele suurima vabaduse ilminguna ja nii anti ka minna.
Osa on saarele saabudes lihtsalt rõõmsamad kui mandril, suhtlevad võõraste inimestega ega vahi ainult endasse või telefoni. Juba Rohuküla sadamas on tunda: jama jääb mandrile maha, kui praamile sisse sõidad või jalutad.
Praeguseks on minu naabri Sviby pagaritöökoda minevik. See pani uksed kinni juba umbes 15 aastat tagasi, oli vist oma ajast ees. Nüüd on käsitööleiba iga supermarketi leivaletis, aga 20 aastat tagasi oli leivateo buum alles olemata. Vedasin minagi mõnda aega igal esmaspäeval naabri sepikuid Tallinna Eesti Ekspressi toimetusse. Mäletan, kuidas kolleeg Pekka Erelt ütles ükskord naeru pugistades mu kohta „Saianaine!“.
Üsna pea saigi selgeks, et selline algeline pagariäri pole jätkusuutlik. Pakend, turundus, lepingud ja mahud, mida ei suuda täita – selle taha jäi Sviby Laurase talu pagaritöökoda minu naaberkrundil.
Minu esimeste Vormsi-aastate – 2000ndate alguses – üks märksõnu see ümmargune speltajahuga kaerapäts aga kindlasti on. Jalad ristis üle laua, sepikuviilud ja kohvitass kõrval, nautisin maja ees päikest ja laadisin teokiirusel dial-up-ühendusega alla Delfi uudiseid.
Kui külalised käivad, tahetakse ikka Marise sepikuid.
Sviby,