Minu Vormsi. Väinamere Twin Peaks.. Barbi PilvreЧитать онлайн книгу.
ja müstiline, maavillane Twin Peaks! Miski pole see, millena ta paistab…
Kuigi olen vooderdanud oma Lasnamäe Katleri tänava korteri rõdud lopsakate lillekastidega, et kassidel võimalikult looduslähedane keskkond oleks, süveneb järjekindlalt mõte, et loomadel oleks vaja suvekodu, kus rahulikult ringi joosta.
Ega ma ise ka ennast kivilinna karbis suvel hästi tunne, kuigi olen päritolult ja hingelt läbi-lõhki linlane.
Eksootilise Vormsi kinnistupakkumise leian juhuslikult Eesti Ekspressi kuulutuste hulgast: maja Suuremõisas, tööstusvool, heas korras, ehitus pooleli. Sobib seene-, marja- ja jahihuvilisele. Jahist pole mul küll sooja ega külma, aga seened sobivad eriti hästi.
Ma pole Vormsil kunagi isegi käinud.
Hilissügisene Vormsi võtab meid vastu kottpimeda sumedusega. Tühjad rannad, imelikult suured lagendikud vaheldumisi tiheda võsastunud metsaga.
Täielik maailma äär, inimtühi, pime. Sviby sadama ja Hullo metsa vahel asub lehtpuumetsast müüride keskel highway. Kiiruspiirang on sellel 50 kilomeetrit tunnis. Autotulede valgusvihus vahib saare suurima asula Hullo kesksel ristmikul meile vastu rohekaskollaste põlevate silmadega kitsesalk.
Ei ühtegi inimest, mõned vilkuvad tuled pilkases pimeduses!
Jõuame Suuremõisa. Lepavõsane ja niiske, pimedate lehtpuumetsadega kant – selline siis on minu tulevase suvekodu ümbrus, mõned kilomeetrid Hullo ristmikust edasi sõita.
See pole just armastus esimesest silmapilgust. Väike tiheda majade võrguga külatänav – Vormsi rannarootsi traditsioonile nii iseloomulik – jääb suurest teest ja mõisast pisut kõrvale.
Suuremõisa on küla Vormsi lõunapoolse osa keskel, rannikust mitte kaugel, ja see on tänapäevaks kokku sulanud Bussbyga. Bussbys asus pärast sõda, kui rootslased olid lahkunud, NSVLi vangilaager. Siia, maailma äärele, saadeti rahvast asumisele ja ümber kasvama.
Enne nõukogude aja rääma oli Suuremõisa aga Haapsalu linna omanike de la Gardie aadliperekonna ja hiljem von Stackelbergide valduses. Küla kujunes 17. sajandist pärit Magnushofi mõisa (selle omanik oli Magnus de la Gardie) ümber, mille maad Rootsi ja hiljem Vene riik koos kogu saarega 19. sajandi lõpul ära ostis.
Vana mõisapark on täiesti võsastunud: suured vanad lehtpuud ja kinnikasvanud tiigid, lubjakivist mõisahoone kokkuvarisenud sammastest jäänud tellisehunnikud üsna tee ääres. Mõisahoone, kus eelmise sajandi alguses töötas tütarlaste sanatoorium ja mis on arhiivipiltide peal üsna uhke kupliga ja akende riviga kahekorruseline valge hoone, lammutati 1930ndatel, sest oli seisnud aastaid kasutuseta. Hävingule aitas kaasa 1917. aasta revolutsiooni ajal mõisas majutatud Vene sõjavägi.
Hullo–Suuremõisa teele jääb mõisa majandushoone ja kaugemal on justkui uue elu ootuses viinavabriku tühjalt seisev, aga heas korras lubjatud valge hoone, millel on üks ovaalne trellitatud aken. Bussbyholmi ristmikule jäävad mõisa veski konserveeritud varemed.
Mõisast on praeguseks taastatud suur sisehooviga hobusetall, mis on muinsuskaitse all ja taas entusiastliku omaniku leidnud. Hoone, mis on korduvalt omanikku vahetanud, on tänapäeval ühe Vormsile kolinud tippkirurgi eestvõttel kasutuses elumaja ja kontsertide-näituste-laagrite paigana. 2019. aasta suvel näitab ta seal lahkelt enda ja oma ema ning teiste pereliikmete maale ja mootorrattakogu.
Hallist plokist üleelusuurused laudahooned ja muud kolhoosiaja jäänused jäävad pisut kaugemale, samuti kunagise esimese elektrijaama koht, töökojad ja teised ebamäärased tööstusrajatised nõukogude ajast.
Öömaja Suuremõisa pansionaadis mõisavaremete läheduses on rõske tuba nõukaaegse tellishoone teisel korrusel, kütteks elektriradiaator. Pisut kopitanud, aga puhas ja korras. 150 Eesti krooni magamiskoha eest, oma restoran pealekauba. Ilmselt on tuba pikka aega tühjana seisnud. Kes see novembris ikka Vormsi saarele niisama satub – peale jahimeeste ehk, kelle jaoks on inimtühi metsane saar ahvatlusi, põtru, metssigu ja kitsi, täis.
Oleme mu mehe Peikiga ainsad kliendid.
Turismiettevõtte juht, priske neljakümnendates mees, ongi hotelli ainus töötaja. Meile restoranis teed keetes ja pannkoogitainast segades toriseb ta, et õnneks on hooaeg läbi ja saab lõpuks ära linna, ära selle linnulaulu keskelt – kui püüan erutatult teha juttu puutumatust loodusest ja vaikusest ning kitsekarjast, kes teel oli. Ettevõttel ei lähe just hästi, taipan. Varsti pannaksegi Suuremõisa pansionaat kinni, et ärgata uuele elule pika vaikuse järel.
Kuulen hiljem, et pansionaadi pidaja oli Suuremõisa talli sisehoovis kunagi 1990ndatel Singer Vingeri kontserdi korraldanud, lootes suvitusärile elu sisse puhuda. Ettevõtmine sisse midagi ei toonud ja oli ehk viimane tõuge puhkekeskuse hääbumisel. Külalismaja on praegu kahjuks taas müügis.
Alles mõned aastad tagasi julgesid Hullo kõrtsi Krog 14 pidajad Singer Vingeri uuesti saarele kutsuda. Nüüd juba oma õue. Nende äri seisab kindlamatel jalgadel.
Aga missugused unustamatud hilisöised paksud pannkoogid õunamoosiga, jumalikud! Tagantjärele: tegu oli Vilma pannkoogisegu ja Põltsamaa moosiga, nii et täielik poekraam, aga maailma servale sattunult oli kuskilt toitlustus leida juba ise ime!
Kuni Magnushofi mõis on varemetes ja võsas, on vaja kõvasti fantaasiat ja raha, et siinsest ümbrusest vaimustuda. Või õieti tuleb ennast selle küla ajalukku sisse lugeda ja ette kujutada, mis siin kunagi olnud on. Sellest inspiratsioonist on ehk võimalik üles ehitada midagi, mis lisaks tegemisrõõmule ka sisse toob.
Suuremõisa pansionaadi kurb saatus pole küll mingi erand, turismi- ja meelelahutusettevõtlus ongi saarel väga hooajaline ja nõuab oskuslikku majandamist, et pikk, pime ja külm aasta üle elada, et siis kahe suvekuu jooksul kassat teha.
Kitsas rohtunud ja kruusane külatee suubub kõrgesse lepavõssa, aga sõidan oma tutika punase Škoda Fabiaga vapralt edasi.
Üksikud sääsed ja muud tiivulised tunglevad auto akende taga, on soe november. Telefonis seletas kena külanaine Riima täpselt, kuidas Hullo–Suuremõisa teelt ära pöörata. Bussipeatuse ja postkastide juurest vasakule.
„Siin see maja siis ongi.“
Krunt, mida osta tahan, kujutab endast paksu lepavõsa sees asuvat platsi külatee ääres, kus on pooleli jäänud, kuid korralik värvimata hall puitehitis abihoonetega. Trimmeriga on võsa värskelt üle käidud, lopsakast taimestikust on püsti teravad jämedad tüükad. Paljajalu siin ei käi!
Näen kohe rakendust oma pankroti läbi teinud, aga kuldsete kätega soome mehele, kes otsibki uusi katsumusi. Aga kas just selliseid? Ma ei tuvasta mehe silmis erilist entusiasmi, ent mina olen seda innukam. Siin on lõputu töömaa: võsaraiumine, maja lõpuniehitamine, siis niitmine, niitmine, remont.
Riima on aastaid olnud saare sotsiaaltöötaja, ta tunneb kõiki ja on näinud kõike ning räägib meelsasti saare eluolust. Hiljem saame temaga kassisõpradena headeks tuttavateks. Keegi laseb Riima kassil õhupüssist silma välja ja mina pakatan kaastundest. Kuritegu üles ei tunnistata. Pime kass ei taipa toimunust midagi ja saab hakkama, nagu polekski midagi olnud. Riima õpib hiljem sotsiaaltööd Tallinna ülikoolis ja töötab nüüd hoopis mandril. Tean, et ta on tänu Vormsi-kogemusele tõesti väga hea spetsialist.
„See pere läks saarelt ära laste kooli tõttu. Tulid küll alguses suure tahtmisega, aga kool millegipärast ei sobinud ja tööd oli ka linnas rohkem. Meil on siin rahulik ja vaikne, talved eriti.