Minu Vormsi. Väinamere Twin Peaks.. Barbi PilvreЧитать онлайн книгу.
üleküllusse ja steriilsusse veel teinud, kõik on veel personaalne ja ka mõnusalt ebahügieeniline, aga see pole üldse probleem, pigem mõnus ja kodune!
Arvatavasti midagi ka ostame, nagu ikka maapoes, ja nosime autos.
Sama poe juures puruneb ühel sügistalvel 2005. või 2006. aastal ootamatult kildudeks mu mõned aastad vana väikese Škoda Fabia tagaklaas. Oleme lapsega poes, olen siis veel saareelanik ja lapsepuhkusel, ning auto on pargitud poe ette.
Igapäevane rutiinne poereis saab igatahes ootamatu pöörde: kui poest ostude ja poisiga auto poole tagasi läheme, on tagaklaasi asemel tühi auk. Ainus loogiline seletus näib olevat kellegi ootamatu püssikuul. Õnneks ei jätnud ma poissi autosse tagaistmel asuvasse turvatooli!
Teen muidugi ka politseile pöördumise, aga kuna mul puudub oma kaebuse tõenduseks püssikuul, siis menetlusest midagi välja ei tule. Vormsil politseid pole, Haapsalu asjaomane konstaabel käsib telefonikõnes mul endal autost kuul üles leida, ilma selleta süüdlast otsima ei hakata. Politsei versioon on, et auto tagaklaas võis puruneda ka klaasi oma sisemisest ülepingest.
No muidugi ei hakka ma oma väikese suhteliselt uue auto polstrit välja kiskuma, et kuskilt kätte saada võimalik kuul, võib-olla pisike haavel. Ma pole ka õppinud ballistik, et kuuli võimalikku teekonda välja rehkendada, otsimaks seda õigest kohast. Kuuli väljumise auku pole ja klaasi võis purustada ka tilluke õhupüssikuul, mille leidmine paksust polstrist nõuab põhjalikku tööd ja auto interjööri mahalammutamist.
Hiljem asja uurides tuvastan, et korrakaitsjatel on head suhted jahimeestega, käiakse vist isegi Vormsil metsades lõbutsemas. Jahipidamise reeglid on üldiselt sellised, et ka kilomeetrite kaugusel on rangelt keelatud lasta asulate poole, aga salaküttidele see ei loe. Purjakil jahiseltskonnas võib ikka olla keegi, kellel püss valel ajal vales kohas lahti läheb, tegijal juhtub!
Et olen sel eluperioodil üsna magamata ja depressiivne, ei jaksa autot ka mandrile menetlusse viia ja süüdlast selgitada. Kindlustus on olemas ja pääsesime ju eluga, klaas saab vahetatud. Ma ei mäleta, et oleksin oma ajakirjandusliku tegevusega sellal kellegi huvisid riivanud, ehk oligi siis õnnetus.
Vormsi on aga teada-tuntud nõidade ja nõiduse saar, Vormsi Ennu ja Hannese ehk Tokroda kodu. Neist teen hiljem juttu. Nii et võib-olla leidub minu Fabia plahvatanud tagaklaasi kohta ka mingi müstiline seletus, mis tahes energiavoole see auto tagaklaas siis ka järele ei andnud. Kes on telesarja näinud, see teab, mis Twin Peaksis2 toimub: asjad vahel lihtsalt juhtuvadki, seletada polegi vaja. Äkki avanes ootamatult mingi energiasammas või oli vaja kellelgi ust teise dimensiooni… ja see sattus käima läbi minu auto tagaklaasi.
Söögikohti saarel talvel lahti ei ole, aga meil on sel novembrikuul oma esimese saarelkäigu ajal õnne.
Rootslasteaegse ilme säilitanud, tumepunaste puidust korrusmajadega Hullo peatänav mändide all meenutab pisut Narva-Jõesuud, mille ilmselgelt teisest ajastust pärit hoonestus jutustab samuti mineviku kuldajast. Inimtühjus ja kortermajad moodustavad kõledas novembrivalguses kuidagi eriti kurva kontrasti. Kujutan ette elu, mis siin kunagi olnud, tunnetan hoonetesse peidetud lugusid. 1999. aastal ongi kõik veel üsna kurvas seisus, aga vaieldamatult ehe. Tänapäeval on eurorahaga korda tehtud nii vallamaja, endine karskusseltsi maja kui külapood, üles on vuntsitud koolihoone, rajatud kiviparketist parkla ja elektriautode laadimise punkt.
Peatänavaäärses trahteris, hilisema nimega Feim ja Sull, mis asub ühe korrusmaja esimesel korrusel, põleb valgus. Uks on kinni, aga perenaine avab koputamise peale.
Saame söögis kaubale, ehkki kõrts on hooaja juba ammu lõpetanud. Hooaeg kestabki Vormsil tänaseni vaid paar suvekuud, juunist poole augustini. Igatahes meil veab, köögis on söögitegu juhuslikult pooleli ja üks karune sõber ka just söömas, viskavad seal kahekesi perenaisega nalja ja on lõbusad. Mäletan: oli kukeseenesoust ja hapukapsasalat. Ilmselt olime väga näljased!
Ette rutates: Moonika peab peale pikka saarelt äraolekut nüüd söögikohta Tare-Tareke minugi koduküla Sviby servas, viimane maja enne külapiiri silti.
Suuremõisa kinnistu hind on üle 110 000 krooni – kui õigesti mäletan – ja selle ostuks on mul plaanis võtta pangalaenu. Müüjal on aga kiire, ning õige pea tulebki minu suureks kurvastuseks teade, et maja on ära müüdud. Olgu märgitud, et krunt sai kindlasti parema omaniku kui mina. Kinnistu on praeguseks tundmatuseni muutunud, maja on ümber ehitatud, kerkinud on kõrvalhooned. Kardan, et mina poleks nii suurelt suutnud ette võtta.
Minu elu esimene reis Vormsile 1999 hilissügisel lõpeb igatahes otsusega „jah, sinna tahan!“. Tallinna läbipõlenud töönarkomaanile on selleaegne Vormsi saar teine dimensioon ja uus eluetapp.
MÄGEDE, LAURASE JA LARASE VAHEL
Kuidas on üldse võimalik elada linnas, kus elu vaid rõdul!?!
Suuremõisa majast ilma jäänud ja hammas verel, panen Lääne Elusse kuulutuse: ostan maja Vormsil. Õige pea tulebki pakkumine: müüa maja Svibys. See on sadamalähedane küla, kus on saarel erandina olnud alati põlised eesti asukad. Rootsi ja eesti kogukond elas saarel suhteliselt eraldi. Svibys on mitu mu eestlastest naabrit nii-öelda pärisvormsilaste järeltulijad, mitu aga sõjajärgsed uusasukad või hilisemad tulijad.
Tiheda asustusega Sviby küla on kurikuulus oma 1932. aasta tulekahju poolest, kus küla 36 talust põles maha 21. Nii suurena ja tihedalt täisehitatuna on seda paika praegu isegi raske ette kujutada. Elavaid talusid on hetkel kümmekond ja suur osa külast on rohtunud põllumaa. Pärast tulekahju muutus Sviby küla oluliselt hõredamaks, sest kehtestati uued ehitusreeglid, mis pidid takistama tule levikut. Rajati ka tuletõrje veevõtukoht, mis on siiamaani olemas, bussipeatuse kõrval.
Siin on praegu 1980ndate sovhoosiajal saabunud uue elu otsijaid ja selle sajandi suvilaomanikke, selles mõttes on see tüüpiline Vormsi küla. Kuigi paljudes majades elatakse veel üle talve, jääb Sviby talvel nagu kogu Vormsi saar väga vaikseks.
Sviby küla eelis on sadama ja suure tee lähedus. Sadam asub kilomeetri kaugusel. Et praam käib saarele vaid mõned korrad päevas – suvel tihemini, talvel harvemini –, ei sega liiklus elamist. Nagu nüüdseks on selgunud.
Svibysse sadama poolt sisse sõites jääb paremale kivimägi, kus oli enne sõda mitu veskit kõrvuti. Praegu ei kujuta ettegi, kuidas nad sinna ära mahtusid. Nüüd on seal mälestusplaat rootslaste põgenemise kohta. Suvel – enne rootslaste ja turistide suurema liikumise aega juulis – trimmerdatakse mägi alati korralikult rohust tühjaks, et saarel tavalised ringivolksavad maod külalisi ära ei ehmataks.
Rälby poole viiva tee ristmikul on Pearse ajaloolisel kinnistul Vormsi talumuuseum väikese näitusega rannarootslaste elamisest. See on rootslaste eestvõttel taastatud ehtne rannarootsi taluõu kõrvalhoonete ja suitsusaunaga. Lahked giidid jutustavad rannarootslaste elust ja selgitavad lahkumise asjaolusid.
Nüüdne Sviby küla territoorium ongi päris suur ja osa talukohti on peidus teest kaugemal metsa sees, meenutades pigem eestipärast hajaasustusega küla. Säilinud on kohati ka vana rootsilik külatänavate võrk. Minu ja naabrite majade vahelistel rohtunud sõiduteejuppidel, mis praegu näivad lihtsalt kui sissepääsuteed, on vanadel maakaartidel lausa tänavanimed! Neid kaarte saab uurida muuseumis.
Krundid on tähistatud ristimärki kandvate piirikividega, mille leidmiseks tuleb rohu sees pisut kaevata. Uuemal ajal märgitakse neid raudpostidega.
Nüüdseks minu omaks saanud majas Mägede kinnistul on elanud krundi müüja ema, põline Vormsi eestlane perekonnanimega Rank.