Lume ja tuha hingus 1. osa. Diana GabaldonЧитать онлайн книгу.
mööda jõge ülesvoolu.”
„Korraldanud midagi? Millega nad siis hakkama said?” küsisin.
„Asi on selles, proua,” seletas major, „et laevadelt tulvab praegu maale tohutu hulk mägismaa rahvast. Trümmidesse on topitud terved külad, kes jätavad laeva maost lagedale ilmudes mulje, nagu oleksid välja situtud. Rannikul pole neil midagi teha ning linnarahvas kipub võõraste peale näpuga näitama ja nende imelike riiete üle irvitama, sestap lähevad nad enamasti otsekohe pargastele ja ja sõidavad piki Cape Feari sisemaa poole. Campbeltonis ja Cross Creekis leidub vähemalt neid, kes mõistavad nende keelt.”
Major vaatas naeratades minu poole ning pühkis mundrikuue hõlmalt maha tubakakübemeid.
„Brunswicki asukad pole sääraste tahumatute mägismaalastega harjunud, sest on seni kohtunud üksnes teie abikaasa ja tema tädi taoliste viisakate šotlastega.”
Ta nooksas Jamie poole ning too vastas kerge iroonilise kummardusega.
„Jah, suhteliselt viisakatega,” pomisesin. Ma polnud valmis MacDonaldile Edentoni libu eest andestama. „Aga …”
„Kui ma õigesti aru olen saanud, siis inglise keelt ei oska neist õieti keegi,” kiirustas MacDonald jätkama. „Farquard Campbell tuli kohale, et nendega rääkida ja toimetas nad edasi Campbeltoni, vastasel korral ei imestaks ma, kui nad tungleksid ikka veel rannikul, teadmata, kuhu minna või mida edasi teha.”
„Mida Campbell nendega ette võtnud on?” uuris Jamie.
„Noh, ta jagas nad Campbeltonis oma tuttavate vahel ära, aga sellest, nagu sa muidugi aru saad, ei tule pikapeale head nahka.” MacDonald kehitas õlgu. Cross Creeki lähedal paiknev väikese Campbeltoni asunduse keskpunktiks oli Farquard Campbelli heal järjel kaubamaja ning seda ümbritsev maa-ala oli tihedasti asustatud peaasjalikult Campbellidega. Farquardil endal oli kaheksa last, neist paljud juba abielus ja sama viljakad kui isagi.
„Seda küll,” sõnas Jamie, kelle nägu reetis kõhklust. „Aga uustulnukad on põhjarannikult. Niisiis pole nad põlluharijad, Donald, vaid kalurid.”
„Jah, aga nad on ju valmis oma elu muutma, eks?” MacDonald osutas uksele, mille taga oli mets. „Šotimaale ei jäänud neil midagi maha. Nad tulid siia ja peavad nüüd kuidagiviisi toime tulema. Talutööd on ju kindlasti võimalik õppida.”
Jamie ei ilmutanud erilist veendumust, kuid MacDonaldi indu see ei jahutanud.
„Ma olen nagu kindlasti sinagi näinud tervet hulka kaluri- ja adrapoisse sõduriks saamas. Ei usu, et maad harida keerulisem oleks kui sõdida.”
Seepeale muigas Jamie pisut: ta oli visanud üheksateistkümnesena adrakured käest ja võidelnud mitu aastat palgasõdurina Prantsusmaal, enne kui Šotimaale naasis.
„Selles on ehk oma tõetera, Donald. Aga sõduril on see hea asi, et sellest hetkest, kui ta hommikul tõuseb, kuni hetkeni, kui ta õhtul magama variseb, ütleb keegi talle, mida teha. Kes ütleb neile vaestele lollpeadele, kummast otsast lehma lüpstakse?”
„Küllap sina,” torkasin vahele. Sirutasin ihuliikmeid ja hobuse seljas kangeks jäänud selga ning vaatasin MacDonaldi poole. „Kui ma teist ikka õigesti aru olen saanud, major.”
„Te pole üksnes võluv, vaid ka erakordselt taiplik, proua,” sõnas MacDonald, tehes mulle elegantse kummarduse. „Jah, just selles asja tuum ongi. Teie asukad on kõik mägismaalased, söör, ja talunikud; nad oskavad uustulnukatega rääkida, õpetada neile kõike, mida on tarvis teada – aidata neil kohaneda.”
„Gaeli keele kõnelejaid leidub siin koloonias mujalgi,” vaidles Jamie vastu. „Ja suurem osa neist elab Campbeltonile sootuks lähemal.”
„Seda küll, kuid sul on vaba maad, mis tuleks üles harida, aga neil ei ole.” Tundes nähtavasti, et on trumbi lauda löönud, laskis MacDonald end seljakile ja võttis unarusse jäänud õllekruusi uuesti kätte.
Jamie kergitas kulmu ja vaatas mulle otsa. See, et meil leidus vaba maad, oli sulatõsi: kümnest tuhandest aakrist oli üles haritud vaevalt kakskümmend. Tõsi oli seegi, et koloonias valitses suur puudus töökätest; kõige valusam oli see mägedes, kus polnud võimalik kultiveerida traditsiooniliselt orjatööga kasvatatavat tubakat või riisi.
„Aga teisalt …”
„Küsimus on selles, MacDonald, kuidas neid asustada.” Jamie kummardus, et poetada kaminatuhka veel üks kuul, ajas end siis sirgu ning lükkas vallandunud punase juuksesalgu kõrva taha. „Jah, maad mul on, aga see on enam-vähem kõik. Ei saa lasta Šotimaalt tulnuid metsikusse loodusesse lahti ning loota, et nad endal siin hinge sees hoiavad. Ma ei saa anda neile isegi kingapaari ja riideid, rääkimata tööriistadest, nagu saavad sunnismaised sulased. Kuidas suudaksin ma neid siis koos naiste ja lastega ületalve pidada? Neile kaitset pakkuda?” Jamie tõstis otsekui oma sõnade ilmestamiseks kulbi ja poetas pead raputades sellesse uue tinatüki.
„Aa, kaitse. Kui sa seda juba mainisid, luba mul rääkida veel ühest huvipakkuvast asjakesest.” MacDonald kallutas end ettepoole ja madaldas salapäraselt häält, ehkki pealt kuulamas ei olnud kedagi.
„Ütlesin juba, et olen siin kuberneri ülesandel, eks? Ta pani mulle kohustuse liikuda koloonia läänepiirkondades ringi ja hoida toimuval silm peal. Osa reguleerijaid pole ikka veel süüst vabastatud ja …” ta laskis pilgul kahtlustavalt siia-sinna käia, otsekui kardaks, et mõni äsja mainitu võib kohe kaminast välja karata, „ … oled kindlasti kuulnud kaitsekomiteedest?”
„Poole kõrvaga.”
„Teil siin sisemaal pole seda veel moodustatud?”
„Minu teada küll mitte.” Tina oli otsa saanud ja et Jamiel polnud enam midagi sulatada, kummardus ta võtma jalge eest tuhast vastvalatud kuule, nii et pealagi lõi tulekumas punaselt helkima. Istusin tema kõrvale pingile, võtsin laualt kuulikotikese ja hoidsin tema ees lahti.
„Aa,” sõnas MacDonald rahulolevalt. „Olen järelikult tulnud õigel ajal.”
Eelmise aasta reguleerimissõja rahvarahutuste kiiluvees oli teiste kolooniate eeskujul moodustatud ka siinkandis sääraseid mitteametlikke kodanike rühmitusi. Kui riik pole enam suuteline kolonistide turvalisuse eest hoolitsema, väitsid nood, tuleb inimestel ohjad enda kätte haarata. Nagu reguleerimissõjale tõuke andnud skandaalidest nähtus, ei saanud šerifitele kui korravalvuritele enam loota. Viga oli paraku selles, et sääraseid spontaanselt sündinud kaitsekomiteesid polnud põhjust põrmugi rohkem usaldada kui šerifeid.
Leidus teisigi komiteesid. Näiteks korrespondentskomiteed olid organiseerimata meesteühendused, kes saatsid igale poole kirju, edastades kolooniate vahel uudiseid ja kuulujutte. Ning just neile ohtratele komiteedele oli määratud külvata rahutuste seemet – juba need idanesidki kusagil seal külmas kevadöös. Nagu mul aeg-ajalt kombeks – ja viimasel ajal juhtus seda järjest sagedamini –, rehkendasin mõttes, kui palju veel aega on jäänud. 1773. aasta aprill koputas juba uksele ning aprill kaheksateist aastal seitsekümmend viis … nagu nii nõtkelt kirjutas oma poeemis Longfellow6 …
Kaks aastat. Aga sõjal on pikk süütenöör, mis põleb pikkamisi. Tulevase sõja süütenöörile oli tuli otsa pandud Alamance’is ning kes oskas vaadata, võis juba näha seda roomamas eretava joonena läbi Põhja-Carolina.
Tinakuulid lõid mu käes olevas nahkkotikeses veerema ja kõlksatasid kokku: olin sõrmed selle ümber kõvasti kokku surunud. Jamie märkas seda ning asetas korraks kergelt ja rahustavalt käe mu põlvele; seejärel võttis ta paunakese enda kätte, keeras rulli ja torkas padrunikarpi.
„Õigel ajal,” kordas ta MacDonaldi poole vaadates. „Mida sa sellega öelda tahad?”
„Aga kes sobiks säärase komitee etteotsa paremini kui sina ise, kolonel? Mainisin seda ka kubernerile.” MacDonald üritas asjatult teeselda tagasihoidlikkust.
„Väga lahke sinust, major,” sõnas Jamie jahedalt. Ta