Vaikne purskkaev. Victoria FoxЧитать онлайн книгу.
Hiivan oma koti. GPS-seadmel ei ole signaali, seega uurin enne lahkumist väljatrükitud kaarti ja hakkan kõndima.
Rada on kuumast krõbe. Mu lihased huugavad, kui lähen ülesmäge, ere päike kuumutab tagantpoolt mu jalgu. Naudin õhku oma kopsudes, mu huulele kogunevat higiläiget. Need tekitavad mulle tunde, et olen elus, meenutavad, et ma endiselt hingan.
Kolmkümmend minutit hiljem on mul palav ja janu. Küla on ammu selja taga ja nüüd olen ookerkollasel maastikul, mõlemal pool maisi- ja odraväljad, ja ma tõusen tolmustel radadel ja otsin varjupaika aeg-ajalt ilmuvatest oliivisaludest. Hõbedaste selgadega lehed pakuvad värelevat varju ja ma puhkan nende all hetke, joon oma pudelist ja hakkan vaikselt muretsema, et ei leiagi seda kohta.
Siis kerkib mandlite ja sinkjasmustade viinamarjade magusa lõhna alt üks erksam aroom: märkan üle mäe sidrunipuude istandust, mis laiub nii kaugele, kui silm ulatub, iga puu kollastest viljadest rikkalikult lookas. Astun päikese poole silmi kissitades seina juurde. Horisondi aromaatse kuumuse hämas on üks hoone. See on üüratu, üleküpse virsiku karva fassaadi ja lösutava vana savikatusega. Paistavad tornid ja kaarjate akende tumedad piirjooned.
Vaatan kaarti. See see ongi. Castillo Barbarossa.
Tee läheb suure ringiga ümber valduse ja ma langetan otsuse, kukutan oma koti üle seina ja valin otsetee. Castillo suuruse järgi võiks aimata, et sellele kuulub see salu ja veel mitu hektarit. Leian tee viljapuude vahelt. Sidrunid ajavad mind januseks. Kujutlen majaomanikku värskendava klaasiga mind tervitamas, kuid siis meenuvad mulle Billi sõnad. Mulle meenub, milline oli naine telefonis – see kummaline, lonkav vestlus, häirivalt lühike ja üldsõnaline, justkui poleks ta sugugi tahtnud minuga rääkida ja tegi seda sundkorras. Mul oli hea meel, et ta ei olnud itaallane, sest plaanisin keelt õppida koha peal. Kuulsin hoopis õrna ameerika aktsenti, mis oli tömbistunud pikkadest Euroopas veedetud aastatest ja kandis endas jõukuse ning võimu teravat kõrkust. Pärast ütlesin endale, et ühendus oli olnud halb. Näost näkku kohtudes oli olukord parem. Järgnenud sõnum, mis andis teada, et olin olnud edukas, kinnitas, et olin tunnistatud kõlblikuks. Kahtlemiseks polnud põhjust.
Jõudes lähemale majale, mille massiivsed mõõtmed on muutnud mu pisiasjaks, lipsab päike pilve taha. Koht tundub iidne ja kummalisel kombel inimestest puutumata, puidust aknaluugid on riiviga kinni, maja kreemikad seinad on rohkem mõranenud ja hooletusse jäetud, kui kaugelt paistab. Tumerohelised ronitaimed hiilivad laisalt ühel majaseinal nagu nahalööve. Ma kortsutan kulmu ja vaatan uuesti kaarti, voldin selle siis kokku ja panen taskusse.
Sissepääsu juurest laskuvad laiad kiviastmed, mis avanevad kruusaastangule, mis avaneb teisele, siis kolmandale, siis neljandale – kord suursugune ja haljendav, nüüd aastakümneteks hooletusse jäetud, ovaalsed taimekastid pudenevad ja on täis surnud, väänlevaid asju. Üleval keskel on purskkaev, ammu kasutu, selle vannist kerkib kivist vorm, mida siit maalt silm ei seleta. Tunnen, nagu oleksin seda purskkaevu varem näinud, kuigi see on loomulikult võimatu. Lähen üles sissesõiduteele ja purskkaevust möödudes ei taha ma seda vaadata. Selle asemel astun ukse juurde ja tõstan käe.
Kolmas peatükk
Naine kuuleb uksel hääli. Neil käib nii vähe külalisi, et see paneb ta võpatama. Ta ei maganud, aga ta polnud ka ärkvel: oli kusagil vahepeal.
Kauged hääled. Üks kuulub Adalinale, teine võõrale.
Naine istub, rahutus liigub varvastest kõhtu, kuhu settib paigale. Ta vaatab seinu, ootab põrandalauale iseloomulikku kääksatust, mõtiskleb, kui kaua läheb enne, kui Adalina seletab tema äraolekut. Mida teenijanna ütleb? Kui palju ta selgitab? Naine on teinud selgeks, mis lugu ta soovib räägitavat, aga kas seda lugu ka suletud uste taga, pimedates koridorides, tasastel häältel vanas teenijatetiivas nii tõlgendatakse, on teine asi. Ta ei ole tola.
Jalgade voodist vinnamine nõuab pingutust, aga põrand tema paljastel taldadel tundub sõbralik. Vahel kujutleb ta vaimusilmas selle maja materjale, tahket puud ja rasket marmorit, jahedat kivi, neelamas iga mõtet ja tunnet, mis tema keha on välja saatnud. Kui ta pigistab kardinaid, nõrguvad välja pisarad, nagu riiet väänates; kui ta kriibib treppi, hõljuvad ja keerduvad saladused, hall suits, peene paelana.
Ta läheb uksele ja vaatab, et see oleks lukus. Ta avab aknaluugid ja otsib mõnda vihjet tüdrukule, kes on astunud tema koju. Midagi ei paista. Ainult kaugusesse laiuvad oliivisalud ja lai tühi taevas.
Tema peegeldus klaasil on lüüme, läbipaistev naine. See on leebe, see nõks: see muudab ta nooreks, pole varje, pole kortse – ei mingeid tõendeid valusatest aastatest, mis on armistanud tema nägu. Ta suudab vaid harva meenutada, kes ta oli; nagu piiluks kellegi teise ellu, ellu, mis ei sarnane karvavõrdki tema enda omaga. Kummaline on mõelda sellele teisele endale. Ta näeb neid fotosid ja vaatab filme; ta loeb, mida kirjutati temast ajakirjades, see säravvalge naeratus, need blondid lakitud lokid, see vaarikane huulepulgatriip… Ta oli olnud ilus. Seda ei saanud eitada. Ta oli olnud võluv. Ta oli olnud vaimukas. Ta oli pildunud sädemeid. Kõik olid tahtnud teda tunda.
Kui kiiresti maailm unustas. Kui tõhusalt nakatas tragöödia pidalitõppe kõik, keda tahes see puudutas. Ta pidanuks olema oma tundmatuse eest tänulik. Enamikul päevadest ta oligi, aga muul ajal mõtles ta naisele, kellele ta oli käega löönud või kes oli talle käega löönud, ja erinevus tema tolleaegse ja praeguse elu vahel oli nii vapustav, nii terav ja valus, et jättis ta hingetuks. Too haihtunud tema oleks ukse lahti löönud ja läinud külalist tervitama. Ta oleks heidutanud teda oma ilu ja staatusega ja nautinud nende väärtuste mõju. Mitte ükski naine ei oleks talle peale jäänud. Aga see oli üks teine maailm. Ta on vahepeal palju õppinud.
Aknaluugid sulgusid välkkiirelt. Ühest pilgust purskkaevule piisab. Adalina ei suuda mõista, miks ta ei vaheta tuba. See võiks aidata tal paremini magada, õudusunenägudest vabaneda. Aga ta ei saa. Ta toetab hoopis lauba seinale, külmavärinad loputavad ta keha. Ta võitleb kurgus lõgiseva veritseva köhaga, võitleb kogu jõust, aga ikkagi pääseb see valla, hoiatus, küünal, mis limpsab end aeglaselt hukatusse. Päikesekiir imbub luukide vahelt põrandale valgusvihuks, mille keskel on mardikas, kes tiirutab eesmärgitult ringi ja ringi, ringi ja ringi, keskendunud oma teekonnale, suundudes eikuhugi.
Kunagi ta suundus kuhugi. Aastaid tagasi, teises elus, noor tüdruk ukselävel… Kõik oli olnud alles ees, kaart joonistamata.
Neljas peatükk
Vivien, Ameerika, 1972
Oli aprill, ajaloo kuumim. Vivien Lockhart seisis oma emaga kõrvuti väikeses kabelis Claremontis Lõuna-Carolinas. Vivien oli hoolas, et ei vajuks õlgadest längu, sest isa näitas talle selle eest koha kätte ja Vivien oleks parema meelega surnud, kui laseks isal endale koha kätte näidata. Tema valge puuvillane kleit kleepus ebamugavalt ta taljele ja ta oleks parema meelega rebinud selle seljast ja jooksnud alusseelikus piki vahekäiku välja värske õhu kätte, kus teised teismelised hüppasid jõgedesse ja päevitasid murul, ronisid puudel ja suudlesid poisse. Kuid ta jäi paigale, ihales iga keharakuga enamat, teeskles, et palvetas ega mõelnud sugugi selliseid mõtteid.
Lõpuks vaikus katkes. Nii Vivien kui tema ema ajasid end sirgu, täpselt nagu kodus, kus, kui maja peremees tegi suu lahti, lakkas kõik ülejäänu olemast. Ta nõudis, et teda kuulataks, ja kõige rohkem siis, kui ta rääkis jumalast. Tema kogudus klammerdus tema iga sõna külge. Vivien mõtles tolle päeva hommikusöögilauale, kuidas isa pühkis vuntsist rammusaid piimapiisku, viskas välja ajalehe ja ütles neile, et musti hoiti nagu pilpa peal.
„Ja mida ütles jumal, kui pime mees tuli tema juurde ja palus saada uuesti nägijaks?” Gilbert Lockhart vakatas, laup higist ja elevusest sillerdamas. Ta nõjatus ettepoole, sirutades ühe küüniselaadse sõrme nagu puuoksalt piiluv raisakotkas. „Ta ütles kogu oma au ja kõikvõimsa jõuga: „Ma kingin sulle igavese nägemise!”
Rahva seas puhkes tormiline aplaus. Isegi pirts proua Brigham oma ponksilt pressitud nunnarüü ja puuviljavaagnat meenutava mütsiga värises vaimustusest.
„Ja mida ütles jumal, kui kurt mees tuli tema juurde?”