Vaikne purskkaev. Victoria FoxЧитать онлайн книгу.
pühakirja harjutama. Ta lõi neid, kui neil läks meelest mõni sõna või ununes lause – lollid naised, rumalad naised, kasutud naised ilma ühegi mõistliku mõtteta peas. Vivien mõtles, kas isa uskus neid valesid. Ta ei teadnud, mis oleks hullem – kas see, kui ta oli hull, või see, kui ta teadis, et ajas hullujuttu.
Vivien teadis, mis nüüd juhtus, kuigi soovis iga kord, et see poleks nii.
„Tõesti,” hüüdis Gilbert, „te kuulete igavesti!”
Vivien liitus lugupidajatega, lootes, et sellest võinuks isale tänaseks piisada, tüdruku suu juba kuivas, kui mõtles rääkimisele. Kuid siis pöördus ta tema poole ja sama tegi tema kari, sest kuueteistkümneaastane Vivien oma liiliavalge kleidi ja kenasti krunni keeratud blondide juustega oli nende kogukonna kõige armastatuma mehe ainuke laps. Iga sõna, mis libises üle Vivieni huulte, oli nektar.
„Ja mida,” ütles Gilbert aeglaselt, „kinkis jumal, oma tarkuses ja halastuses, mehele, kes kartis oma elu eest?”
Vivien teadis vastust. Häda oli selles, et ta ei uskunud seda. Kuidas sai ta öelda midagi, mida ta ei uskunud? Millicent müksas teda küünarnukiga külge.
„Ma ei tea, issi,” ütles Vivien alandlikult.
Gilbert pingutas, et jääda rahulikuks. Seda reetis tema meelekohal õrnalt tukslev veresoon. Lihtsalt ütle seda. Ütle, mida ta tahab kuulda.
Isa pea kohal olevalt ristilt jõllitas teda Jeesus, jalad kinni naelutatud, verine okastest kroon pea ümber. Veripunane haav tema küljel irvitas hirmuäratavalt. Tema rind oli nõgus, tema ribid nähtaval. Ta suri sinu pattude eest. Vivien kuulis neid sõnu iga päev ega mõistnud neid kübetki paremini kui siis, kui need esimest korda kuuldavale toodi. Vivien ei olnud kunagi patustanud – vähemalt mitte nii tõsiselt, et kedagi surma mõista. Kord, kui ta ütles emale, et vanillikreemiga muffinid sõi ära naabrite koer ja mitte tema, ei läinud arvesse.
„Tead küll,” ütles isa.
Ütle seda. Või sa tead, mis juhtub. Tema ema teadis ka. Millicent oli tema kõrval kange nagu pulk, pea maas. Miks ta ei seisnud kunagi enda eest – või oma tütre eest? Nagu siis, kui Vivien tahtis ühel õhtul mängida Chauncey kaksikutega nende järvekiigel või kui teda kutsuti Bridget Morrow’ sünnipäevale ja ta tahtis minna, riides nagu tema lemmikfilmitäht, või siis, kui ta tahtis pärast lõunat joosta paljajalu üle preeria ja ajada taga seal söövaid metsikuid ponisid. Ema ristas vaid käed ja ütles kalgilt: „Su isale see ei meeldiks.” Ja see oli jutu lõpp.
Mis ta isale siis meeldis? Peale jumala ei osanud Vivien midagi öelda.
Kas talle ülepea Vivien meeldis?
„Ta ütles,” andis Gilbert alla, kurnatud häälega, mille ähvardust tajus vaid tema perekond, „ma võtan sinu hirmu ja kingin sulle igavese rahu!”
Pinkide vahel lahvatas järjekordne ülistuslaine.
Aga täna õhtul ei saanud nad rahu.
Gilbert Lockhart oli ülemvaimulik. Tema jüngrid ülistasid teda. Igal pühapäeval vaatas Vivien teda kiriku ees käsi surumas, õnnistusi jagamas, ja mõtles, kuhu kadus see lahke hooliv mees, nii kui nad jõudsid koju verandale.
Täna ta ei tahtnud teada saada. Kohe, kui nad jõudsid koju, jooksis ta üles oma tuppa. Isa oli vihane. Pööraselt vihane. Ta nägi seda tema silmis, kui nad sõitsid koju, pärlhall Cadillac söerajal hüplemas, kuidas ta vaatas teda aeg-ajalt tahavaatepeeglist, külmalt, ähvardavalt, pilguga, mis ütles „Oota sa”.
Ta soovis, et tema uksel oleks lukk. Selle asemel vinnas Vivien lingi alla tooli. Ta surus kõrva vastu puitu. Veel ei kostnud samme. Ta keskendus oma puperdava südame rahustamisele, turvaliselt oma toas, kus keegi ei saanud talle ligi.
Ta kuulis alumisel korrusel isa paukuvat häält ja ema vastuhäält, jõuetu ja alandlik, lepitav. Millicenti nõrk katse keelitada teda tema raevus rahunema, aga nii, kui isa teda lõi, kaotas ta kogu oma võitlusvaimu. Vivien surus käed rusikasse. Ta teadis juba kirikus, et see pidi nii lõppema, aga isegi kui ta saanuks minna tagasi ja käituda teisiti, ei oleks ta seda teinud.
„Ma ei usu, mida ta räägib,” mõtles ta. Mitte et ta poleks uskunud jumalasse – ta ei teadnud, millesse ta uskus, oli liiga vara, et teada –, aga ta ei leppinud hetkekski ühegi usutunnistusega, mille järgi võis mees olla pühak oma koguduse ees, laterdada heast ja kurjast ja õiglusest ja andestusest, ja kui neid polnud silmapiiril, peksta oma naine ja tütar vaeseomaks. Selline religioon Vivieni ei huvitanud. Ta ei suutnud isa eest valetada. Ta ei suutnud endale valetada.
Ta avas oma kapi ja vaatas ainiti kotti seal sees. Võta see. Mine.
See oli kõik, mida ta vajas, alustuseks piisav. Viimase aasta jooksul, istudes rätsepaistes oma voodil, sügavas, pilkases öös, kui maja oli vaikne ja linnas näitas valgust vaid kuu, pakkus talle lohutust valida neid esemeid, katsuda pluusiäärt või nõelaotsa. Ma lahkun siit. Ma lähen ära. Ma lähen, ma lähen… Ta suutis peaaegu unustada pakitsevad randid oma seljal, nagu lõuendile löödud värv, mis aeglaselt kuivas.
Vivien põlvitas koti kõrvale. Esitaskus oli peotäis rahatähti, kogutud tüdrukutelt koolis nende kodutööde tegemise eest. Mida muud oli tal oma ajaga teha? Kui tüdrukud, nagu Felicity ja Bridget, viidi tantsima või kinno, siis Vivienil kästi õppida iga tund, mil ta polnud koolis. Kord lõpetas ta varakult matemaatikaülesanded ja palus luba lahkuda; Gilbert tembeldas ta valetajaks, lõi teda ja ütles talle, et ta ei saa kunagi nii targaks, et lõpetada nii kiiresti, ja senikaua, kuniks see juhtub, võis ta unustada kodust lahkumise. Edaspidi otsustas Vivien võtta koju ka klassikaaslaste ülesanded. Gilbert ei lubanud tal tööle minna, ei lubanud tal teenida, sest raha tekitas naistele „mõtteid”. Iroonilisel kombel oli see just tema, kes aitas kaasa Vivieni esimestele tehingutele ja kes suunas ta põgenemisteele.
Alumiselt korruselt kostis purunevate lauanõude hääli… millele järgnes vaikus. Vivien lõi kapi kinni ja sukeldus oma kaitsvasse voodisse.
Midagi krabises tema pea all. Ta libistas ettevaatlikult käe padja alla, tõmbas välja kokku volditud paberi ja silus selle siis austusega sirgeks. See oli nagu aken ühte teise universumisse. Kellegi õde, kõige vanemast klassist, oli pannud selle plakati oma kappi. Vivien kadestas seda, kui nägi seda koridoris; ta polnud kunagi näinud midagi nii glamuurset ja stiilset, imekaunis, miniseelikus naine, ja mees, kes vaatas pealt, silmis pilk, mille mõistmiseks Vivien oli liiga noor, kuid millest õhkus midagi ilusat ja veidrat. Vivien oli maksnud tüdrukule oma nädalapalga ja tüdruk, kes oli vana ja kortsus asja ära viskamas, võttis selle vastu. Audrey Hepburn filmis „Kuidas varastada miljonit” – see ulakas kõrge soeng, valgusaastate kaugusel Vivieni hobusesabast, lubas naeru ja üleannetusi ja vabadust; ja tema uljalt paljad põlved, mida Claremont Townis ei nähtud, vähemalt mitte ilma reielaksuta, mis õitses alandav-punaselt. Plakat toitis tema nälga Hollywoodi järele, täpselt nagu eelmise kuu ajalehest leitud kallis foto Marlon Brandost (kas oli võimalik, et nii nägusad inimesed olid olemas? Claremontis kindlasti mitte) ja läikiv pilt Sophia Lorenist, nii eksootiline ja ohtlik.
Silmapilkselt oli tal vaist neid varjata. Tema isa maailmas ei olnud kohta sellistele asjadele. Vivien kuulis Gilberti sõnu ilma neid esile kutsumata – Hollywood oli edevuse ja pahelisuse räpane aretuskeskus. Raha ja kuulsus olid patustajatele; jumala silmis puudus neil väärtus. Kõik, kes järgisid seda teed, suundusid hukatusse – seal ootas saatan, avali käsi.
Igal õhtul enne uinumist vaatas Vivien neid pilte, neid kaugeid inimesi, ja meenutas endale, et nad olid tõelised, et see elu oli olemas, mitmete kilomeetrite ja kes teab, kui mitme riski kaugusel, aga see oli olemas. See oli.
Ja võib-olla leiab ta ühel päeval julguse minna.
Seniks pakkus Vivienile mõnu hoida saladust oma vanemate eest. Nad olid arvulises ülekaalus. Kuidas ta igatses õde või venda! Kord oli ta arvanud, et see on võimalik. Vivien palus oma palvetes liitlast, sõpra, ja isa ütles alati, et jumal vastab palvetele – aga sellele ei olnud ta vastanud. Ükskord, aastaid tagasi, sellest oli nüüdseks vaid hägune mälestus,