Karjala kauge kutse. Viktoria TuulasЧитать онлайн книгу.

      Enne kannatus katkeb, kui katkeb kord Karjala kannas,

      enne ununeb õuka, kui Petseri pettuse jant.

      Läevad tunnid ja päevad ja kuud, aga rahu ei anna,

      et üks naaber võib olla nii kuradi …

      Nii laulab Justament ja kõik me justkui teame, millest on jutt. Aga kas ka päriselt? Ärkamisajal oli see üks eestlust taasäratanud lauludest. Mõistagi samastusime ja paljud samastuvad seniajani selle looga peamiselt Petseri tõttu. Oma nahk on ikka lähemal. Aga mis rolli mängib selles loos Karjala kannas?

      Karjala kannas on maakitsus Laadoga järve ja Soome lahe vahel. Enne II maailmasõda oli see maatükk Nõukogude Liidu suurele juhile Jossif Stalinile strateegiliselt niivõrd oluline, et ta alustas sõltumatu Soome Vabariigi vastu peamiselt selle nimel sõda. Kuigi sõja algeesmärk oli kogu Soome vallutamine, käis põhiline sõjategevus lõpuks just Karjala kannasel. Ajaloos tuntakse seda sõda Talvesõjana ning veidi hiljem toimunud alade tagasivallutust ja seejärel omakorda taasloovutust Jätkusõjana. Mõlemad sõjad muutsid nii Soome kui ka Karjala ajalugu põhjalikult. Karjalat külastades kohtab nende sõdade jälgi veel nüüdki – küll siiani varemeis ehitiste näol, küll kohalike inimeste hinges ja lugudes, rohketes mälestusmärkides ning viimasel ajal kahjuks üha valjenevas ametlikus propagandas. II maailmasõja heroiseerimine on meie idanaabri juures jõuliselt hoogustunud. Karjala aladel toimunud sõjad on venelaste jaoks kindlalt „suur isamaasõda“ – seega õiglase sõja lahutamatu osa. Seda arusaama, nagu paljut muudki meie mõistes ebaharilikku, millega Karjalat külastades paratamatult kokku puutub, pole mõtet oma tõekspidamistega murdma hakata. Parem on seda võtta kui eelteadmist, mida saab kasutada oma teadmistepagasi mitmekesistamiseks.

      Talvesõja ja hiljem Jätkusõja tagajärjel oli Soome sunnitud Nõukogude Liidule loovutama 13% oma territooriumist ja suuruselt teise linna Viiburi. Nende sõdade jäljed elavad soomlaste hinges seniajani ning mõjutavad nüüdisaegset Soome riigi julgeoleku- ja kaitsepoliitikat. Sõdade tulemusel kaotas Soome Karjala kannase ja riigipiir, mis enne vallutust oli asunud 32 kilomeetri kaugusel Leningradi (nüüdse Peterburi) linnast, nihutati omakorda Viiburist mitukümmend kilomeetrit lääne poole. Põhimõtteliselt kaotas Soome pea kõik oma Karjala alad.

      Hiitola ätt ja Petseri tsura on ühte laulu kokku pandud Karjala ja Petseri ühiste läänemeresoome juurte ja nende paikade sarnase saatuse tõttu. Laadoga järve loodekaldal asuv Hiitola oli kuni Talvesõjani Soome Vabariigi vald. Jätkusõja tulemusel läks see Nõukogude Liidule. Hiitolas elas enne Talvesõda üle 8000 inimese, tegemist oli suure ja elujõulise omavalitsusega. Nüüdseks on osa valda Karjala Vabariigi koosseisus ja osa Leningradi oblasti territoorium. Enamik küladest on tühjad; kus on elu sees, seal elavad peamiselt venelased.

      Loo alguses tsiteeritud Justamendi lugu annab meile hea suunise Karjalast raamatu kirjutamisel. Me ei tohiks olla kinni tänapäeva Karjala Vabariigi territooriumis, sest Karjalana määratletav maa-ala on ajalooliselt palju suurem. Tinglikult ulatub Karjala piir lõunas Peterburi linna lähistele. Seda ala nimetatakse Lõuna-Karjalaks. Laadoga järvest põhja pool asuvat osa tuntakse Laadoga Karjalana. Sellest omakorda veel põhjapoolsemat ala nimetatakse aga Põhja-Karjalaks. Ida-Karjala hõlmab Aunuse (nüüdne Olonets) ümbrust, mida tuntakse kui Aunuse Karjalat. Viena Karjala alad ulatuvad põhjas Valge mere rannikuni.

      Eks piirid olegi suuresti kokkuleppe küsimus. Kultuurilised piirid asuvad tihtilugu hoopis teistes kohtades kui riigipiirid või muud kokkuleppelised haldusterritoriaalsed jooned. Aegade jooksul on Karjalas tundmatuseni nihkunud nii kultuurilised kui ka etnilised piirid. Tundub, et Karjala nägu ja ka süda on nüüdseks jäädavalt muutunud.¹

      Talvesõda ja Jätkusõda mõjusid Karjala põliselanikele laastavalt, oma kodu pidi lühikese ajaga maha jätma üle 200 000 inimese. Ilma kaastunde ja kurbuseta ei ole võimalik ette manada pilti hästi toimetulevast soome perekonnast, kes elas turvaliselt ja muretult kusagil Viiburi või Sortavala kesklinnas, kaunis rahvusromantilises stiilis ehitatud majas, kõigi mugavustega korteris. Lapsed läksid enne sõja algust 1939. aasta sügisel kooli, novembri lõpus algas aga sõda. Järgmisel aastal tuli kooli minna juba kusagil hoopis teises Soome linnas, kodust sadade kilomeetrite kaugusel. Ilus Karjala-kodu püsis ilmselt terve järgneva elu selle pere unenägudes.

      Puitskulptuurid Äänisjärve promenaadil

      Päris kindlasti ei ole aga raamat Karjalast läbivalt valuliku alatooniga. Tegemist on ikkagi nii kultuuriliselt kui ka looduslikult väga rikka maaga. Karjala aladel paiknevad Euroopa kaks kõige suuremat järve – Laadoga ja Äänisjärv ehk Onega, mille looduslik keskkond on väga heas seisukorras. Karjala üheks peamiseks loodusrikkuseks peetakse puidu kõrval heade ehitusomaduste ning ilusa struktuuri ja omapärase kauni värvusega kivimite rohkust: aegade jooksul on Karjala aladelt rohkesti kaevandatud graniiti, marmorit, dolomiiti ja muid väärtuslikke kivimeid. Need kaunistavad kuulsaid Peterburi ehitisi, aga ka Pariisis asuvat kirikut, kus hoitakse Napoleoni sarkofaagi. Siinsetelt aladelt kogutud runode põhjal on sündinud maailmas ainulaadseks peetav soome rahvuseepos „Kalevala“, mis on tõlgitud 61 keelde. Elias Lönnrot kogus „Kalevala“ eepose runod peamiselt Viena (Valge mere) Karjalast. Omamoodi paradoksina peetakse tänapäeva Karjala Vabariigis „Kalevalat“ uhkusega ka oma rahvuseeposeks.

      Siinne raamat on sündinud mitme aasta jooksul toimunud reiside tulemusel. Soome lahe ääres paiknevast väikesest Repino alevist (soome keeles Kuokkala) jäävad kaugel põhjas Valges meres asuvad Solovetsi saared üle tuhande kilomeetri kaugusele. Läbitud vahemaadest olulisemaks osutusid aga kohtumised Karjala rikkaliku kultuuri- ja ajaloopärandiga, kohtumised kohalike inimestega. Kohtumised väga eripalgelise