Karjala kauge kutse. Viktoria TuulasЧитать онлайн книгу.
oma Karjala-reise planeerida. Karjalat tasub aga kindlasti külastada ning loodame siiralt, et see raamat on hea teejuht selle määratult suure ja rikka maa avastamisel.
VAJALIKUD EELTEADMISED KARJALAST
Vabadussõjas aastal 1918 ütlesin Soome ja Viena karjalastele, et ma ei pane oma mõõka tuppe enne, kui Soome ja Ida-Karjala on vabad. Vandusin seda soome talupoegade armee nimel, lootes selle vapratele meestele ja ennast ohverdavatele soome naistele … Kakskümmend kolm aastat on Viena ja Aunus oodanud selle lubaduse täitumist, poolteist aastat on Soome Karjala austusväärse Talvesõja järel lagedana oodanud hommiku koitu … Karjala vabadus ja Suur-Soome sädeleb me ees maailmaajaloo sündmuste suurtes keeristes.2
Tegemist on tsitaadiga Soome sõjaväe ülemjuhataja marssal Gustaf Mannerheimi 10. juulil 1941 peetud nn mõõga tupestvõtu päevakäsust. Soome oli ajaloos esimest korda astumas mitte kaitse-, vaid ründesõtta, millele oli vaja leida kõigile soomlastele arusaadav õigustus. Mõistagi ei ole ajaloos asjad alati mustvalged ning nii tuleb ka selle kõne taustana teada, et Soome oli just sõlminud Hitleri Saksamaaga lepingu, mille kohaselt kavatseti ühiselt Nõukogude Liitu rünnata koordineeritud ründeplaani alusel. Soomel olid selgelt oma huvid, plaanid ja taktika. Peamine eesmärk oli tagasi vallutada Talvesõja tulemusel kaotatud Karjala alad. Saksa toe eest Põhja-Soomest lähtuvatel idasuunalistel rünnakutel oldi koos sakslastega nõus osalema ka Leningradi blokaadi korraldamises. Mannerheim nimetab Suur-Soome ideest kantuna oma kõnes eraldi Viena ja Aunuse karjalasi. SuurSoome liikumise ettekujutuse kohaselt tuli üheks suureks nn Suur-Soome riigiks ühendada kõik Soome ümbruses asuvad alad, mis olid asustatud läänemeresoome rahvastega (sealhulgas ka Eesti ja Ingeri alad). Suurriik pidi endasse haarama isegi Peterburi linna, ammugi siis Aunuse (vene Олонец), põhjas aga kogu Koola poolsaare; idapiiriks oli mõeldud Valge mere rannik ehk siis soomepäraselt Viena rannik. Karjalas ringi reisides on hea seda tausta teada. Kuigi Suur-Soome idee hääbus pea täielikult Jätkusõja lõppedes, leidub teatud heiastusi sellest Karjalas seniajani. Üheks näiteks on kindlasti soomlaste jonnakas tava nimetada Karjala linnu, külasid ja looduskohti jätkuvalt oma nimedega.
Seega ei kuule soomlaste suust ega näe nende kirjutatud raamatutes pea kunagi Onega järve, vaid selle nimeks on ikka Ääninen või Äänisjärvi, mitte Belomorsk, vaid Soroka, mitte Olonets, vaid Aunus, mitte Petroskoi vaid Äänislinna jne. Eestiski on kombeks järgida pigem hõimuvendade eeskuju. Tulevaste rändurite vaeva vähendamiseks on ära toodud ka venekeelsed vasted.
Peeter I ütles: siia saagu Petrozavodsk
Petroskoi ehk Äänislinna
Olime jõudnud juba üsna suure tuuri Petroskoi (vene keeles Петрозаводск) kesklinnale meie võõrustajate poolt lahkelt muretsetud väga asjaliku giidi kommentaaride saatel peale teha. Ekskursioon liikus edasi mööda Äänisjärve kallast kulgevat uhket promenaadi, millele on paigutatud huvitavaid skulptuure ja muid sarnaseid (enamasti modernses kunstistiilis) taieseid, mis on linnale kingitud sõpruslinnade poolt või saadud muude rahvaste sõprust ja vendlust viljelevate ettevõtmiste tulemusel. Üks pilkuköitvaim ja ka kõige põnevama taustalooga on ameerika kunstniku metalltaies (tehtud armatuurilaadsetest jämedatest metallvarrastest) kaluritest, kes järve kalavõrku heidavad. Tõepoolest, kui vaadata seda nurga alt, kui taustaks on üksnes järvepind ja taevas, on efekt täiesti olemas – mingi hetk heidadki võrku koos kaluritega. Kui see taies sügaval nõukaajal linnale kingiti, räägiti selle juurde kohustuslikus korras sobiv lugu rasket tööliseleiba teenivatest kaluritest ehk siis ameerika ja vene kalurist … Alles hiljem on selgunud, et kunstniku tegelik idee oli hoopis kujutada üht episoodi piibliloost.
Seejärel osutab meie giid promenaadilt paistva linnaväljaku suunas, mille keskel on umbes viie meetri kõrgune massiivne graniitskulptuur: „Aga see on meie Otto Wille Kuusinen, kes juhtis pikka aega Karjala ja Soome Nõukogude Autonoomset Vabariiki ning oli seejärel pikka aega NSV Liidu Ülemnõukogu presiidiumi liige, ta on maetud Kremli müüri äärde …“ Seda öelnud, märkame giidi näol varjamatut uhkustunnet, kuid suudame juba üsna kiirelt selle loo hoopis teise konteksti paigutada. Kui Kuusinen kõrges vanuses, 82-aastasena, 1964. aastal enne surma palus NSV Liidu Soome saatkonna kaudu Soome valitsuselt luba külastada oma sünnipaika Laukaat ja Jyväskylä linna, kus ta üles oli kasvanud ja koolis käinud, lükkas Soome valitsus selle palve tagasi.3 Ja tegi seda seejuures ilmselt suure põlgusega. Ometi peeti Soomet siis pea et NSV Liidu vasalliks ja arvati, et Kekkonen tegi kõik nii, nagu Kreml käskis. Sellesse delikaatsesse ajaloo episoodikesse Kreml teadupärast ei sekkunudki – arvates umbes nii, et vanad sõbrad, las klaarivad omavahel. Kuusinen jäi elu lõpuni Soome silmis tõeliseks Juudaks ja tegelikkuses persona non grata’ks, üheks suurimaks Soome riigi reeturiks ajaloos. Kui Stalin 1939. aastal Soome vallutamise plaani kokku pani, oli Kuusinenile selles ette nähtud kindel roll. Temast pidi saama Soome Demokraatliku Vabariigi juht ja see vabariik pidi mõistagi kuuluma Nõukogude Liidu koosseisu. Ja kui Stalinil õnnestus vallutada esimene asula Soome territooriumil – Leningradist 50 kilomeetri kaugusel asuv Terijoki, määratigi Otto Wille Kuusinen sealse nn Terijoki valitsuse juhiks. Sellest pidi saama omamoodi seeme edasisele Soome allutamisele. Muu maailma silmis pidi sõda välja nägema õiglasena – selle eesmärk oli Soome tööliste ja talupoegade vabastamine valgete kapitalistide ikke alt.
Võrku loopivad kalurid Äänisjärve-äärsel promenaadil
Äänislinnas asusid omal ajal Venemaa kõige võimsamad relvatehased. Siis kandis linn raudselt Petrozavodski (Peetri tehased) nime
Mõistagi ei hakanud me seda delikaatset seika oma lahkele ja usinale giidile jutustama, vaid noogutasime tema Kuusineni-loo juurde vaevumärgatavalt peaga. Ka järgmine lause, millega giid asus tutvustama promenaadi lõpus asuvat ja nüüdseks taastatud ajaloolist linnakeskust, hüppas jälle kuidagi eriliselt esile: „Suure isamaasõja ajal, siis kui meie linn oli soomlaste poolt okupeeritud …“ Aga mingis mõttes oli tal ju õiguski: Soome ja Nõukogude Venemaa vahelise Tartu rahulepingu järgi ei kuulunud Petroskoi Soome Vabariigi koosseisu, seega ka mitte 1939. aasta lõpus, kui Venemaa Talvesõda alustas. Nii võibki asjaolu, et soomlased selle Jätkusõjas vallutasid, venelaste poolelt vaadates ka okupatsiooniks pidada. Kui aga uurida Jätkusõja kõige kaugemat Soome poolt vallutatud alade idapiiri (õigemini rindejoont), siis ulatus see 1942. aasta talvel Äänisjärve ja Laagoga vahelt sügavale itta, Aunusest tükk maad Peterburi suunas edasigi, Syväri (Sviri) jõe kaldani.4 Kui soomlased oleks siis tõsiselt soovinud venelastele haiget teha, oleks nad saanud Leningradi blokaadi idast täielikult sulgeda. Mannerheim oli sellise käsu andmiseks liiga arukas ja vene hinge ülihästi tundev suurte kogemustega väepealik, mistõttu liiguti täpselt sakslastega kokkulepitud piirini.
Tundus, et sellel trollibussil hakkavad küljeplekid kohe lahti pudenema ja mõni reisija võib läbi põhja astuda
Mida siis kujutab endast Petroskoi ehk Petrozavodsk tänapäeval? Ühe metafoorina võiks öelda, et see on nagu déjà-vu Tallinnast aastal 1991 või siis fantaasiapilt sellest, milline võinuks olla Tallinn aastal 2016. Nii oleks tõepoolest võinud vabalt juhtuda ka meie linnapildiga, kui ajalugu poleks me vastu helde olnud. Uusi ehitisi siin palju ei kohta, midagi on justkui taastatud ja veidi üles löödud, kuid paratamatult domineerivad kuumaastikulaadsed tänavad ja rohealadel rinnuni ulatuv umbrohi. Nende vahel aga laiutab tüüpiline nõukogude arhitektuuripärand – paneelmajad nii Stalini kui ka Hruštšovi ajast, aga ka hilisemast perioodist. Linnas liikuvad