Mountolive. Lawrence DurrellЧитать онлайн книгу.
ring oli nüüd järveosade ümber kokku tõmbunud ja palavas hämarikus hakkasid vilkuma tikutuled, millele varsti järgnes paadininadesse paigutatud karbiidlampide õidepuhkemine kollaste värelevate lilledena, see omandas võbeledes piirjooned ja andes neile, kes olid hilinenud, võimaluse parandada oma asukohta. Narouz kummardus vabandades üle oma külalise ja kohmitses paadininas. Kui Narouz ette kummardus, et proovida kummitoru ja raputada lambi vana bakeliidist karpi, mis oli täis tahket karbiiti, tundis Mountolive ta tugeva ihu lõhna. Siis keeras ta võtit, läitis tiku ning korraks mattis paks suits endasse mõlema istekoha, kus nad istusid hinge kinni hoides, et siis kiiresti haihtuda, kui paadi all puhkes tohutu värvilise kristallina õitsele järvevee poolring, hõõguv ja truu nagu maagiline latern, mis ehmatas kalade piirjooni, kes põrkusid tagasi ja koondusid üllatunud liigutuste, uudishimu ja võib-olla isegi rõõmuga uuesti parve. Narouz hingas teravalt välja ja läks oma kohale tagasi. „Vaata alla,“ utsitas ta kaaslast ja lisas: „aga hoia pead hästi kumaras.“ Ja kui Mountolive, kes ei mõistnud viimast nõuannet, pööras temale küsiva pilgu, ütles Narouz: „Pane mantel pea ümber. Jäälinnud lähevad kala pärast peast segi ja pimedas nende silmad ei näe. Viimati sai mul põsk haavata ja Sobhi kaotas silma. Lase nägu ette ja alla.“
Mountolive tegi, mis palutud, ning lamas hõljudes närvilise lambivalguse kohal, mille sõõr oli nüüd perfektne kristall ja mitte enam muda, ning milles kihas hulk kilpkonni ja konni ning ujus ringi kalu, kogu vee-elukate populatsioon, mida oli häirinud maismaaolendite sissetung. Paat pääses paigalt ja liikus edasi ning külm pilsivesi ümbritses ta varbaid. Silmanurgast nägi ta, et nüüd sulgus tulede suur poolring, õitsvate lampide kett veelgi kiiremini; ning otsekui selleks, et juhtida paate õiges suunas ja õige kiirusega, hakkas kostma trummilöömist ja laulu, mis oli hillitsetud ja melanhoolne, ent siiski ka käskiv. Ta tundis, kuidas pöörava paadi liikumine kajastus ikka ja jälle tema selgroos. See tajumus ei meenutanud midagi varem tuntut ja oli täiesti enneolematu.
Vesi oli nüüd muutunud tihedaks ja paksuks, nagu kaerajahusupp, mida segatakse vaiksel tulel aeglaselt paksemaks. Aga kui ta vaatas seda lähemalt, nägi ta, et illusiooni ei tekita mitte vesi, vaid suur hulk kalu. Nad lausa kihasid, sööstes parvedena siia-sinna, erutatud omaenda arvukuse teadvustamisest, ent kõik siiski libisedes ja rabeldes ühes suunas. Köis oli samuti silmusena kokku tõmbunud ja nüüd eraldas neid järgmisest paadist, järgmisest vahaja valguse loigust vaid kakskümmend jalga. Laevnikud hakkasid kähinal üksteist hüüdma ja peksid paatide ümber vett, olles samuti erutatud järve pehmet põhja katvate kalaparvede eelaimusest, ning kalad erutusid üha enam, kui jõuti madalikele ja nad nägid, et on kumavasse valgusringi lõksu sattunud. Nüüd oli nende kihamises ja ringlemises midagi deliiriumilaadset. Meeste ähmased varjud hakkasid paatides lahti kerima kätega vette heidetavaid võrke ja nende hõiked tihenesid. Mountolive tundis, et ta veri taob erutusest kiiremini. „Üks hetk veel,“ hüüdis Narouz, „lama vaikselt.“
Vesi paksenes liimjaks ja hõbedased kehad hakkasid hüppama pimedusse, et tõmbuda tagasi madalikele, helkides nagu mündid. Valgussõõrid puutusid kokku, kattusid ning kogu valgusvöö muutus tervikuks, selle ümbert aga kostis madalikule sööstvate tumedate inimkehade hüppeid ja plartsatusi, kes paiskasid vette pikki kalavõrke, mis ühendati omavahel ja olid juba kalade siplevatest kehadest pungil nagu jõulusokid. Kalad olid hirmul ja nende paanilised hüpped rebestasid kogu järvepinda, välgutades külma vett võbelevate lampide pihta, kukkudes paatidesse külmade soomuste ja trummeldavate sabade judiseva saagina. Võrkude sulgudes väristas õhku naer. Mountolive nägi araablasi, kelle pikad valged hõlstid olid vöö vahele torgatud, surumas tasakaalustavaid käsi enda kõrval olevate käilade külge ja lükkamas ühendatud võrke aeglaselt edasi. Valgus läikis nende tumedatel reitel. Pimedus oli täis nende metsikut nõtkust.
Nüüd aga leidis aset veel üks ootamatu fenomen, sest taevas ise hakkas nende kohal paksenema nii, nagu oli all teinud vesi. Pimeduse neelasid tundmatud kujud, sest hüppajad olid ärevusse ajanud järvekaldal magajad ning uued külalised ühinesid tarnadega ääristatud välimisest lisajõest arusaamatute kriisete saatel kalapüügiga: sajad pelikanid, flamingod, kured ja jäälinnud, kes lähenesid korratuid trajektoore pidi, et kihutada ja söösta allapoole ning krabada hüppavaid kalu. Nii vesi kui õhk kihasid elust, kui kalamehed rihtisid võrke ja hakkasid kühveldama kihisevat saaki paatidesse või pöörasid võrgud pahupidi, et lasta solisevad hõbekaskaadid üle pardapuude, kuni tüürimehed olid pahkluust saadik kubisevates kehades. Siin oli kalu küllalt ja rohkemgi nii inimestele kui lindudele ja kuni suuremad järvelinnud voltisid kokku ja lahti kohmakaid tiibu nagu vanu kirjusid vihmavarje või lendlesid ebakorrapäraste parvedena mulksuva ja hüpleva vee kohal, tulid jäälinnud ja kalakajakad igast suunast välgukiirusel, olles poolhullud ahnusest ja erutusest, lenneldes enesetapjalikel marsruutidel, millel mõni murdis kaela otse vastu paati, mõned aga kukkusid, nokk ees, vastu kalameeste keha, nii et tõmbasid oma kohutavas verejanus marraskile mõne põse või kintsu. Vee loksumine, kähedad hõiked, nokkade ja tiibade plagin ning näputrummide sõge podin andis kogu stseenile unustamatu toreduse, tuletades Mountolive’ile ähmaselt meelde vaaraode heledaid ja tumedaid freskosid.
Siin-seal hakkasid mehed lindudele vastu, pekstes tumedat õhku enda ümber keppidega, kuni püütud kalade kihavates paaditäites võis näha üllatavaid, maagilist karva vikerkaaresulgi ja murtud nokki, millest immitses kalade hõbesoomustele verd. Kolmveerand tundi kestis see võitlus, kuni tumedad paadid olid triiki täis. Nüüd oli Nessim nende kõrval ja hüüdis pimedas: „Me peame tagasi minema.“ Ta osutas laternale, mida kõigutati teispool vett ja mis lõi sooja valgusekoopa, kus nad märkasid hobuse siledat pöörduvat laudjat ning palmilehtede sakilisi ääri. „Ema ootab meid,“ hüüdis Nessim. Ta kaunis pea kummardus alla ja ta naeratav nägu jäi valgussõõri serva. See oli keeruline ilme, milliseid võib leida Ravenna freskodel: mandlikujuline, tumedasilmne, selgete joontega pale. Aga Mountolive vaatas niiöelda Nessimi näost läbi Leila näkku, kes oli emana niivõrd oma poja sarnane. „Narouz,“ hõikas ta kähedalt, sest noorem vend oli hüpanud vette, et võrku kinnitada. „Narouz!“ Kära sees oli raske end kuuldavaks teha. „Me peame tagasi minema.“
Nii pöördusid kaks paati lõpuks oma kükloobi valgusesilmaga tagasi üle tumeda vee kauge muuli poole, kus Leila hobustega ootas neid kannatlikult sääsesuminat täis vaikuses. Oli tõusnud noor kuu.
Leila hääl kostis naeruselt üle järve erinevate lõhnade, noomides neid hilinemise pärast, ja ka Narouz itsitas naerda. „Me tõime palju kala,“ hüüdis Nessim. Naine seisis pimedas püsti, olles veidi tumedam kui pimedus, ja nende käed puutusid kokku, nagu oleks neid juhtinud mõni täiuslik vaist, millel polnud kohta nende teadvuses. Mountolive’i süda värises, kui ta tõusis ja ronis naise abiga muulile. Aga niipea kui vennad maale said, hüüdis Narouz: „Sa rutta koju, Nessim,“ ja nad hüppasid sadulasse, hobused tõrkumas ja ehmunud nende naerusest pealetungist. „Ettevaatust,“ hüüdis naine teravalt, aga enne kui sekund oli möödunud, olid vennad läinud, kabjad pehme kalda peal trummeldamas ja Narouz Mefistona irvitamas. „Mis sa nendega teed?“ ütles Leila teeseldud resignatsiooniga ja nüüd astus nende juurde tallipoiss nende hobustega.
Nad istusid sadulasse ja ratsutasid maja poole. Käskinud teenril laternaga ees sõita, tõi Leila hobuse Mountolive’i ligi, nii et nad sõitsid põlv põlve vastas ja neile pakkus tröösti teineteise keha puudutus. Nad polnud veel kuigi kaua olnud armsamad, vaid kümme päeva, kuigi nooruslikule Mountolive’ile tundus see sajandina, meeleheite ja rõõmu igavikuna. Ta sai ametliku hariduse Inglismaal, kus teda kasvatati emotsioone endale mitte ligi laskma. Kõik muud väärtuslikud õppetunnid oli ta juba oma noorusest hoolimata omandanud – võõrastetoa ja tänava probleemidele külmavereliselt vastu astuda –, aga isiklikele tunnetele oli tal vastu panna vaid rahvusliku tundlikkuse närviline vaikimine, mis oli tuimastatud kuni kohmaka sõnatuseni, see oli valitud vaikimiste ja häbitunde kasvatus. Kasvatus ja tundlikkus käivad harva käsikäes, kuigi nendevaheline lõhe võib olla hoolega varjatud kombekoodide ja maailmaga suhtlemise formaalsustega. Ta oli kuulnud ja lugenud kirest, kuid pidanud seda millekski, mis temale kunagi peale ei tule, ent nüüd oli see käes, pahvatanud omaenda salajasse ellu, mis nagu igal ülekasvanud koolipoisil elas oma autonoomset elu igapäevakommete ja tehingute