Tüdrukute linn. Elizabeth GilbertЧитать онлайн книгу.
tegigi.
Tädi ulatas mulle martiiniklaasi nii endastmõistetavalt, nagu me oleksime juba ammu temaga koos tipsutama hakanud. Olin sellest vaimustuses. Tundsin end järsku nii täiskasvanuna. Mu vanemad tarbisid alkoholi (muidugi mõista, nad olid ju valged anglosaksi protestandid), kuid mitte kunagi koos minuga. Olin alati sunnitud salaja pudelit kummutama. Paistis, et mitte enam.
Terviseks!
„Ma näitan teile nüüd teie eluruume,” ütles Olive.
Pegi sekretär juhatas mulle teed läbi jäneseurgu meenutava koridori ning lükkas lahti selle lõpus asuva ukse. Ta ütles: „See on teie onu Billy korter. Peg soovib, et te hakkaksite siin elama.”
Olin üllatunud. „Onu Billyl on siin korter?”
Olive ohkas. „Teie tädi hoiab tema jaoks neid ruume, et tal oleks koht, kus peatuda, kui ta peaks läbisõidul öömaja vajama, mis kõneleb kustumatust kiindumusest, mida Peg oma abikaasa vastu tunneb.”
Ma vist ei kujutanud ainult ette, et Olive’i suust kõlasid sõnad „kustumatu kiindumus” rohkem nagu „krooniline lööve”.
Igatahes olgu tädi Peg tänatud, sest Billy korter oli taevalik. Need ruumid ei olnud eelmiste kombel asju täis topitud, kaugeltki mitte. Oh ei, siin oli stiili. Väikeses elutoas olid kamin ja peen must lakitud kirjutuslaud, millel seisis kirjutusmasin. Magamistoa aknad avanesid Forty-first Streetile, kena kaheinimesevoodi tumedat puitu kaunistas kroom. Põrandat kattis täiuslik valge vaip. Ma polnud veel kunagi seisnud valge vaiba peal. Magamistoast pääses avarasse riietustuppa, mille üht seina kattis kroomitud raamis peegel; kiiskavvalge kapikomplekt ei sisaldanud ainsatki riideeset. Riietusruumi nurka oli paigutatud väike kraanikauss. Kõik säras puhtusest.
„Teil pole siin kahjuks oma vanni,” märkis Olive samal ajal, kui tunkedes mehed mu kohvrid ja õmblusmasina riietusruumi tassisid. „Üle koridori asub ühine vannituba. Jagate seda Celiaga, kes elab ajutiselt Lilys. Teises tiivas on härra Herbert ja Benjamin. Neil on kahe peale omaette vannituba.”
Mul polnud aimugi, kes on härra Herbert ja Benjamin, kuid oletasin, et saan selle peatselt teada.
„Olive, kas Billy siis ei vaja ise oma korterit?”
„Vaevalt küll.”
„Olete päris kindel? Kui tal ikkagi peaks neid tube vaja minema, siis ma loomulikult lähen kuhugi mujale. Tahtsin öelda, et ma ei pea ju elama nii uhketes ruumides nagu need siin …”
Ma valetasin. Vajasin ja himustasin seda väikest korterit kogu südamest, olin mõttes selle juba enda omaks kuulutanud. Otsustasin, et see ongi koht, kus minust saab üks märkimisväärne tegelane.
„Vivian, teie onu pole juba üle nelja aasta New Yorgis käinud,” teatas Olive ning vaatas mind oma erilise pilguga, mis jättis mulje, justkui ta loeks mu mõtteid, nii nagu uudistelugeja loeb tekstimasinast sõnu. „Ütleksin, et te võite siin päris julgelt oma laagri üles lüüa.”
Oo, milline õnn!
Pakkisin lahti mõned hädavajalikud asjad, pesin silmnäo puhtaks, puuderdasin nina ja tõmbasin kammiga läbi juuste. Ja siis ruttu tagasi suurde, tuubil täis elutuppa, kogu selle kola ja lärmi keskele. Tagasi Pegi maailma, mis oli nii uudne ja lärmakas.
Olive läks kööki ja naasis alamõõdulise pikkpoisiga, mis lebas armetutel salatilehtedel. Nagu ta oli hoiatanud, ei jätkunud sellest kogu seltskonnale. Kuid Olive käis veel korra ära, et tuua lisaks külmi lihalõike ja leiba. Ta oli leidnud ka pooliku kana, millel oli luude küljes liha kaunis kasinalt, taldrikutäie marineeritud aedvilju ja paar karbitäit külma Hiina tänavatoitu. Panin tähele, et keegi oli avanud akna ja lülitanud sisse väikese ventilaatori, mis teps mitte ei suutnud lämbet suvekuuma välja tuulutada.
„Lapsukesed, hakake sööma,” käskis Peg. „Võtke nii palju, kui tahate.”
Gladys ja Roland kargasid pikkpoisi kallale nagu päev otsa põldu kündnud sulased. Mina maitsesin pisut chop suey’d. Celia ei puudutanud toitu, ainult käsitses oma martiiniklaasi ja sigaretti liigutustega, mis suurelise elegantsi poolest ületasid kõik seninähtu.
„Kuidas etenduse algus õnnestus?” tahtis Olive teada. „Ma jõudsin alles finaali ajaks.”
„Nojah, mitte päris „Kuningas Leari” tasemel,” vastas Peg. „Kuigi puudu jäi vaid küünevõrra.”
Olive’i nägu tõmbus veelgi enam pilve. „Kuidas nii? Mis juhtus?”
„Otseselt mitte midagi,” jätkas Peg. „See on ju üldse üks mannetu tükk, mis ei vääri taganutmist. On olnud mannetu algusest peale. Vähemalt ei saanud publiku seas keegi jäävat traumat. Kõik lahkusid ilma kõrvalise abita, omal kahel jalal. Ja üldse, järgmisest nädalast toome välja uue tüki, milleks enam olnu pärast muretseda.”
„Ja kui palju kassat tuli? Päevase etenduse eest, ma mõtlen?”
„Mida vähem me neist asjadest räägime, seda parem,” kuulutas Peg.
„Kui palju ikkagi kassasse raha laekus, Peg?”
„Olive, ära esita mulle küsimusi, mille vastust sa kuulda ei taha.”
„Ma siiski pean seda teadma. Me ei saa lubada endale nii kesist saalitäit nagu täna.”
„Oo, kuidas mulle meeldib kuulda sind kõnelemas saalitäitest! Kui täpsem olla, siis päevasel etendusel oli hõivatud 47 istekohta.”
„Peg! Sellest ei piisa!”
„Ära kurvasta, Olive. Ei maksa unustada, et suvel käib meil ikka vähem rahvast. Publikuga on lood nagu nad on. Kui me tahaksime meelitada kokku terveid horde, ei lavastaks me näidendeid, vaid korraldaksime pesapalliturniire. Või investeeriksime õhujahutussüsteemi. Keskendame nüüd parem tähelepanu oma Lõunamere-lavastusele, et see oleks järgmisel nädalal lavaküps. Tantsijad võiksid homme hommikul harjutama hakata, siis on nad teisipäevaks vormis.”
„Homme hommikul ei saa,” teatas Olive. „Üürisin lava välja laste tantsustuudiole.”
„Tubli oled. Majanduslikult mõtlev, nagu alati, vana semu. Olgu siis homme pärastlõunal.”
„Mitte ka homme pärastlõunal. Siis on lava ujumiskooli käsutuses.”
See pani Pegi õhku ahmima. „Ujumiskooli? Kas ma kuulsin valesti?”
„Linnavalitsuse rahastatud ettevõtmine. Nad tahavad selle piirkonna lapsed ujuma õpetada.”
„Ujuma? Olive, kas nad kavatsevad meie lava üle ujutada?”
„Muidugi mitte. Seda nimetatakse kuivamaatreeninguks. Selleks pole vett vajagi.”
„Tahad vist öelda, et nad õpetavad ujumise teooriat?”
„Enam-vähem. Ujumise aluseid. Kasutavad selleks toole. Ja linn maksab kinni.”
„Heakene küll, Olive. Teeme siis nii, et sa annad Gladysele teada aja, milleks sa pole meie lava laste tantsustuudiole või ujumise kuivale trennile välja üürinud, et Gladys teaks, millal ta võib lõpuks hakata Lõunamere tantse seadma!”
„Esmaspäeva pärastlõunal,” vastas Olive.
„Esmaspäeva pärastlõunal!” hõikas Peg show-tantsijannale. „Kas kuulsid? Sa ju saad kõik esmaspäeva pärastlõunaks kokku aetud?”
„Mulle nagunii ei meeldi päris hommikul trenni teha,” teatas Gladys, mis minu meelest ei kõlanud nagu kinnitus.
„See ei tohiks olla kuigi keeruline, Gladdy,” jätkas Peg. „Revüü tuleb selline õhuline. Nuputa midagi välja, sa ju oskad.”
„Mina tahan ka Lõunamere-lavastuses kaasa teha!” palus Roland.
„Kõik tahavad Lõunameres