Tüdrukute linn. Elizabeth GilbertЧитать онлайн книгу.
ja tema on Celia Ray, üks meie show-tansijannadest.”
Celia ulatas mulle oma haldjakäe ja lausus madala häälega: „Väga meeldiv. Rõõm kohtuda.”
Celial oli erakordne hääl. Mitte ainult New Yorgi aktsendi pärast – ta kõneles erilise kraapiva rinnahäälega. Minu ees seisis tantsijanna, kelle hääl tõi meelde Lucky Luciano.
„Oled sa söönud?” küsis Peg. „Pigem vist näljane kui hunt?”
„Ei,” vastasin. „Lausa näljane ma pole, see oleks liialdus. Kuigi korralik õhtueine on veel söömata.”
„Lähme siis välja sööma. Tellime ämbritäie häid jooke ja räägime, mis vahepeal juhtunud.”
Olive segas vahele. „Peg, Viviani pagas ei ole veel üles toodud. Tema kohvrid seisavad alles vestibüülis. Tal on pikk päev seljataga, ta tahab kindlasti end veidi värskendada. Ja üldse, me peame nüüd trupile palka maksma.”
„Las poisid toovad ta kompsud üles,” teatas Peg. „Minu meelest näeb tüdruk veel piisavalt värske välja. Ja trupp ei vaja veel raha.”
„Trupp vajab alati raha.”
„Küll me homme õiendame,” ühmas Peg ebamääraselt, mis Olive’it mitte põrmugi ei rahuldanud. „Ma ei taha just nüüd rahast rääkida. Võiksin praegu hobuse nahka panna ja mis veel hullem – olen janusse suremas. Lähme lihtsalt välja, eks ole?”
See kõlas, nagu Peg paluks Olive’ilt luba.
„Mitte täna õhtul, Peg,” tuli range vastus. „Liiga pikk päev. Tüdruk peab saama puhata ja ennast siin sisse seada. Bernadette jättis meile üles pikkpoissi. Ma võin võileibu juurde teha.”
Peg vajus norgu, kuid virgus juba hetke pärast.
„Lähme siis pealegi üles!” hüüdis ta. „Tule, Vivvie! Läki!”
Nagu ma aja möödudes aru sain, tähendas tädi hüüe „Läki!” seda, et kutsutud on kõik kuuldekaugusel viibijad. Peg liikus alati ringi suure saatjaskonnaga ega olnud seltskonna suhtes valiv.
Seetõttu tulid tol õhtul Lily Playhouse’i ülakorruse eluruumidesse lisaks mulle, tädi Pegile ja tema sekretärile Olive’ile ka need kaks showtantsijannat: Gladys ja Celia. Viimase hetke täiendusena liitus meiega hajevil olekuga noormees, kes jäi Pegi võrku teel teatri tagaukse poole. Tundsin temas ära etenduses osalenud tantsija. Lähedalt vaadates osutus ta umbes neljateistaastaseks noorukiks, kellele oleks ära kulunud üks korralik kõhutäis.
„Roland, tule koos meiega üles õhtust sööma,” käskis Peg.
Nooruk lõi kõhklema. „Ah ei, pole vaja, Peg.”
„Ära muretse, kullake, toitu on piisavalt. Bernadette tegi piraka pikkpoisi. Jätkub kõigile.”
Kui paistis, et Olive kavatseb vastu vaielda, sisistas Peg ta vaikima. „Ah, Olive, ära nüüd mängi guvernanti. Ma võin oma portsu Ronaldiga pooleks teha. Tema peaks natuke juurde võtma ja mina veidike maha võtma – nii ongi parem. Üleüldse, me püsime praegu enam-vähem vee peal, võime endale lubada paar näljast ära toita.”
Me suundusime teatrihoone tagumisse ossa, kust viis lai trepp Lily ülemistele korrustele. Üles ronides ei suutnud ma pöörata pilku kahelt show-tantsijannalt. Celialt ja Gladyselt. Ma polnud veel selliseid kaunitare näinud. Olin ka internaadipäevil näitlejahakatisi kohanud, kuid see oli hoopis midagi muud. Emma Willardi kooli näiteringi tüdrukud paistsid kuuluvat nende hulka, kes ei pese mitte kunagi juukseid, kannavad alati pakse musti võimlemistrikoosid ning viimne kui üks kujutab ette, et mängib Medeiat – kogu aeg. Neid ma kohe üldse ei talunud. Seevastu Gladys ja Celia – nemad kuulusid hoopis teise kategooriasse. Nad esindasid justkui mingit teist liiki. Olin lummatud nende glamuurist, kõneviisist, meigist, sellest, kuidas nad oma siidi rüütatud taguotsa hööritasid. Kusjuures Rolandi liigutused olid sama graatsilised. Temagi oli nõtke, kenitlev olevus. Ja kui kiire oli nende kõne! Kui peibutavalt heitsid nad õhku kuulujutukatkeid nagu värvilisi konfette.
„Tal pole peale välimuse midagi pakkuda!” teatas Gladys ilmselt mõne tantsutüdruku kohta.
„Isegi mitte seda!” täiendas Roland. „Tal on ju ainult jalad!”
„Pole just palju!” märkis Gladys.
„Üheks hooajaks võib-olla piisab,” arvas Celia. „Võib-olla.”
„See tema kallim ei tee ka asja paremaks.”
„See tainapea!”
„Kulistab ainult šampust kõrist alla.”
„Ta peaks poisi pikalt saatma!”
„Ei ütleks, et poiss on kirest nõrkemas!”
„Kui kaua jaksab üks tüdruk olla kinos kohanäitaja?”
„Ja ometi on tal sõrmes päris kobe teemant.”
„Millal ta ükskord mõistuse pähe võtab?”
„Hangiks endale parem mõne maakast dollarituulutaja.”
Kes olid need inimesed, kellest nad rääkisid? Milline oli see elu, mida siin arutati? Ja kes oli too õnnetu tüdruk, keda trepi peal taga räägiti? Kuidas võis ta loota saavutada midagi enamat kui seda on kinos kohanäitaja amet, kui ta mõistust pähe ei võtnud? Kes talle ikkagi teemandi kinkis? Ja kes maksis kinni need šampused, mida kõrist alla kulistati? Kõik see huvitas mind! Läks mulle korda! Ja kes, taeva päralt, on maakast dollarituulutaja?
Ma polnud veel kunagi nii palavalt soovinud kuulda saada, mismoodi lugu lõpeb, ehkki sellel lool polnud isegi sündmustikku, olid vaid nimeta tegelased, viited meeletutele tegudele ja aimdus ees ootavast krahhist. Mu süda puperdas põnevusest – nii nagu puperdaks Teilgi, kui oleksite tühine üheksateistaastane, kelle pähe pole veel kunagi tõsiseid mõtteid eksinud.
Jõudsime hämaralt valgustatud trepimademele, Peg keeras ukse lukust lahti ja laskis meid sisse.
„Tere tulemast koju, tirts,” soovis Peg.
Minu tädi maailmas kujutas „kodu” endast Lily Playhouse’i kolmandat ja neljandat korrust. Seal asusid eluruumid. Nagu hiljem selgus, kasutati hoone teist korrust kontorina. Esimene korrus oli muidugi teatri päralt, nagu ma juba kirjeldasin. Aga kolmas ja neljas olid kodu ning sinna me nüüd saabusime.
Nägin kohe ära, et Pegil pole sisekujunduse peale erilist annet. Tema maitse (kui seda sõna siin üldse kasutada) tüüris teda raskepärase, moest läinud antiigi ja eri komplektidest pärit toolide poole; üldmulje viitas vaid otsustusvõimetusele esemete kokkusobitamisel. Panin veel tähele, et Pegi seintel rippusid samasugused tumedad ja masendavad maalid nagu mu vanematekodus (ilmselt samade sugulaste pärandus). Puha pleekinud hobusepildid ja eakate tusase ilmega kveekerite portreed. Mulle hakkas silma vana hõbe ja vanaaegne portselan, seda oli rohkelt igal pool – küünlajalad ja teeserviisid ja muu taoline –, osa sellest võis olla päris hinnaline, aga mine sa tea. Paistis, et neid esemeid ei kasutatud ega peetud oluliseks. (Samas leidus igal horisontaalsel pinnal tuhatoose, mis ilmselgelt olid kasutuses ja omanikule olulised.)
Ma ei taha väita, nagu oleksid eluruumid olnud mingi seapesa. Toad polnud räpased, lihtsalt kõik oli kuidagi hoolimatult juhuslik. Märkasin silmanurgast söögisaali – õigemini ruumi, mida igas teises kodus oleks kasutatud söögisaalina –, siin aga sai einestamise asemel hoopis lauatennist mängida. Kõige tipuks paiknes mängulaud otse madalal rippuva kroonlühtri all, mis pidi palli põrgatamise vägagi keeruliseks tegema.
Maandusime elutoas, mis oleks võinud olla meeldivalt avar, kui sinna poleks olnud kuhjatud arutul hulgal mööblit ega toodud lisaks veel tiibklaverit, et lükata see lugupidamatult vastu seina.
„Kes vajab janu kustutamiseks midagi pudelist ja kannust?” hüüdis