Troonide mäng. I ja II raamat. George R. R. MartinЧитать онлайн книгу.
lauale. See oli väikese sinise vahapitseriga suletud. Luwin kummardas ja asutas ennast minekule.
„Jää siia,” käskis Ned. Tema hääl oli sünge. Ta vaatas Catelynile otsa. „Milles asi? Mu emand, sa värised.”
„Ma kardan,” tunnistas Catelyn. Ta sirutas käe välja ja võttis kirja värisevate sõrmede vahele. Karusnahad libisesid alla, paljastades tema alastuse, kuid ta ei hoolinud sellest. Sinises vahas oli Arrynite koja kuu ja pistrikuga pitser. „See on Lysalt.” Catelyn vaatas oma mehele otsa. „See pole mingi rõõmusõnum,” ütles ta mehele. „See kiri toob kurbust, Ned. Ma tunnen seda.”
Ned kortsutas kulmu, nägu süngeks tõmbumas. „Tee see lahti.”
Catelyn murdis pitseri lahti.
Tema silmad libisesid üle sõnade. Algul ei saanud ta neist üldse aru. Siis meenus talle midagi. „Lysa ei jätnud midagi juhuse hooleks. Lapsepõlves oli meil temaga oma salakeel.”
„Oskad sa seda lugeda?”
„Jah,” ütles Catelyn.
„Siis räägi meile.”
„Võib-olla peaksin ma lahkuma,” sõnas meister Luwin.
„Ei,” ütles Catelyn. „Me vajame teie nõu.” Ta lükkas karusnahad kõrvale ja tõusis voodist. Öine õhk tema paljal nahal tundus külm nagu haud, kui ta paljajalu üle kambri läks.
Meister Luwin pööras pilgu kõrvale. Isegi Nedil oli jahmunud ilme. „Mida sa teed?” küsis ta.
„Kaminasse tule,” vastas Catelyn. Ta leidis hommikumantli ja tõmbas selle selga ning põlvitas siis külma kolde juurde.
„Meister Luwin…” alustas Ned.
„Meister Luwin on kõik mu sünnitused vastu võtnud,” ütles Catelyn. „Praegu pole aeg valehäbi tunda.” Ta pistis paberi tulehakatuse vahele ja kuhjas selle peale raskemaid halge.
Ned läks üle toa, võttis naisel käest ja tõmbas ta jalule. Ta hoidis naist enda vastas, nende nägusid lahutamas vaid mõni toll. „Räägi, emand! Mis seal kirjas oli?”
Catelyn tõmbus tema käte vahel jäigaks. „Hoiatus,” sõnas ta vaikselt. „Kui meil jätkub taipu seda kuulda võtta.”
Mehe pilk uuris ta nägu. „Räägi edasi.”
„Lysa ütleb, et Jon Arryn mõrvati.”
Mehe sõrmed klammerdusid tema käsivarre külge. „Kes ta tappis?”
„Lannisterid,” vastas Catelyn. „Kuninganna.”
Ned lasi ta käest lahti. Catelyni nahale jäid sügavad punased vorbid. „Jumalad,” sosistas mees. Tema hääl oli kähe. „Lein on su õelt mõistuse röövinud. Ta ei tea, mida ta räägib.”
„Teab küll,” ütles Catelyn. „Lysa on küll heitliku loomuga, kuid see sõnum oli hoolikalt läbi mõeldud ja osavalt peidetud. Ta teadis, et see kiri toob talle surma, kui see valedesse kätesse satub. Tühipalja kahtluse pärast poleks ta nii palju kaalule pannud.” Catelyn vaatas oma mehele otsa. „Nüüd pole meil tõesti enam valikut. Sa pead Roberti Käeks hakkama. Sa pead koos temaga lõunasse minema ja tõe välja selgitama.”
Ta nägi kohe, et Ned oli jõudnud hoopis teistsugusele järeldusele. „Minu jaoks on tõde ainult siin. Lõuna on ussipesa, millest mul on targem eemale hoida.”
Luwin näppis oma kaelakeed, mis oli tema pehme kurgualuse marraskile hõõrunud. „Kuninga Käel on palju võimu, mu isand. Võimu, mille abil tõde isand Arryni surma kohta välja selgitada ja tema tapjad kuninga kohtu ette toimetada. Võimu, et kaitsta emand Arrynit ja tema poega, kui halvimad kartused tõeks osutuvad.”
Nedi pilk rändas magamistoas abitult ringi. Catelynit haaras sügav kaastunne, kuid ta mõistis, et ei tohi meest praegu oma embusse võtta. Enne tuli see lahing võita – tema laste nimel. „Sa ütled, et armastad Robertit nagu venda. Kas sa jätaksid oma venna Lannisteride piiramisrõngasse?”
„Ebalased teid mõlemaid võtku,” pomises Ned mornilt. Ta pöördus kõrvale ja läks akna juurde. Catelyn vaikis, meister samuti. Nad ootasid sõnatult, kuni Eddard Stark oma armastatud koduga tummalt hüvasti jättis. Kui ta lõpuks akna juurest ära tuli, oli tema hääl väsinud ja tulvil nukrust ning tema silmanurgad läikisid pisut niiskelt. „Minu isa läks omal ajal kuninga kutsel lõunasse. Ta ei tulnudki sealt enam tagasi.”
„Siis oli teine aeg,” sõnas meister Luwin. „Ja teine kuningas.”
„Jah,” ütles Ned tuhmilt. Ta istus kolde ette toolile. „Catelyn, sina jääd siia Talitundrusse.”
Mehe sõnad riivasid naise südant nagu jäine tuulepuhang. „Ei,” ütles ta, äkilist hirmu tundes. Kas see oli nüüd tema karistus? Et ta ei näe enam kunagi Nedi nägu ega tunne mehe käsi enda ümber?
„Jah,” ütles Ned häälel, mis ei kannatanud vastuvaidlemist. „Sa pead põhjas minu asemel valitsema, kuni ma Roberti ülesandeid täidan. Keegi Starkidest peab alati Talitundrus olema. Robb on neljateistkümne aastane. Üsna peatselt saab temast täismees. Ta peab valitsema õppima ja mind pole siin teda õpetamas. Võta ta oma nõupidamiste juurde. Ta peab olema valmis, kui tema aeg kätte jõuab.”
„Andku jumalad, et alles paljude aastate pärast,” pomises meister Luwin.
„Meister Luwin, ma usaldan sind nagu oma sugulast. Ole mu naisele toeks kõigis asjades, nii väikestes kui suurtes. Õpeta minu pojale seda, mida tal teada tuleb. Talv on tulekul.”
Meister Luwin noogutas tõsiselt. Järgnes vaikus, kuni Catelyn julgust kogus ja esitas küsimuse, mille vastust ta kõige rohkem kartis. „Mis saab teistest lastest?”
Ned tõusis ja embas teda ja vaatas talle lähedalt silma. „Rickon on väga noor,” lausus ta leebelt. „Ta peaks jääma siia, sinu ja Robbi juurde. Teised võtaksin ma endaga kaasa.”
„Ma ei elaks seda üle,” sõnas Catelyn värisedes.
„Sa pead,” ütles mees. „Nüüd on selge, et Sansa peab Joffreyga paari minema – me ei tohi anda neile vähimatki põhjust meie truuduses kahelda. Ja Aryal ongi juba ülim aeg lõunamaa õukonnakombeid õppida. Paari aasta pärast jõuab ka tema meheleminekuikka.”
Sansa lööb lõunas särama, mõtles Catelyn endamisi, ja jumalad teavad, et Arya kombed vajavad lihvimist. Vastumeelselt jättis ta nendega oma südames hüvasti. Kuid mitte Braniga. Mitte mingil juhul. „Jah,” ütles ta, „aga armastuse nimel, mida sa minu vastu tunned, palun sind, Ned – las Bran jääb siia Talitundrusse. Ta on alles seitsmeaastane.”
„Mina olin kaheksane, kui mu isa mu Kotkapesasse kasvandikuks saatis,” sõnas Ned. „Ser Rodrik on mulle rääkinud, et Robb ja prints Joffrey ei saa omavahel läbi. See pole sugugi hea. Bran võib aidata seda lõhet ületada. Ta on armas poiss, lõbus ja meeldib kõigile. Las ta kasvab üles koos noorte printsidega, las ta saab nendega sõbraks, nii nagu Robertist sai minu sõber. Meie koda võib ennast siis kindlamalt tunda.”
Tal oli õigus; Catelyn mõistis seda. Kuid see ei leevendanud tema valu. Niisiis jääb ta ilma kõigist neljast: Nedist ja mõlemast tüdrukust ja oma armsast kallist Branist. Talle jäävad ainult Robb ja väike Rickon. Ta tundis ennast juba praegu üksildasena. Talitundur oli väga suur. „Ära teda siis müüride ligi lase,” sõnas ta vapralt. „Sa ju tead, kuidas Bran ronida armastab.”
Ned suudles tal pisarad silmist, enne kui need langeda jõudsid. „Tänan sind, mu emand,” sosistas ta. „Ma mõistan, kui raske sul on.”
„Mis saab Jon Snow’st, mu isand?” küsis meister Luwin.
Catelyn tõmbus seda nime kuuldes pingule. Ned tundis tema viha ja lasi ta oma embusest lahti.
Paljud mehed olid sohilaste isad. Catelyn oli selle teadmisega üles kasvanud.