Troonide mäng. I ja II raamat. George R. R. MartinЧитать онлайн книгу.
ööpimeduses tüdruklapsi ja jõid häilitud sarvedest verd. Ja Pikal Ööl heitsid nende naised ühte Ebalastega, sigitades kohutavaid poolinimlapsi.
Kuid mees, kes käsist ja jalust linnusemüüri külge seotuna kuninga kohut ootas, oli vana ja kõhn ja kondine, Robbist mitte palju pikem. Pakane oli talt röövinud mõlemad kõrvad ja ühe sõrme ja ta oli üleni mustas, samasugustes riietes nagu Öise Vahtkonna vennad, ainult et tema kasukas oli räbaldunud ja võidunud.
Meeste ja hobuste aurav hingeõhk segunes külmas hommikuõhus, kui Brani aulik isa käskis mehe köidikutest lahti lõigata ja nende ette lohistada. Robb ja Jon istusid sirgelt ja liikumatult oma hobustel, Bran oma ponil nende vahel, üritades välja näha vanem kui seitsmene, püüdes teha nägu, et on kõike seda juba varem näinud. Läbi linnusevärava puhus nõrk tuul. Nende peade kohal lehvis Talitundru Starkide lipp: jäävalgel taustal tormav hall ürghunt.
Brani isa istus surmtõsiselt oma hobusel, pikad pruunid juuksed tuules lehvimas. Tema lühikeseks pügatud habe oli hallikirju, nii et ta nägi välja vanem kui kolmekümne viie aastane – mis oli ta õige vanus. Tema hallide silmade pilk oli sel päeval morn ja ta ei sarnanenud sugugi mehega, kes istub õhtuti kolde ees ja pajatab vaiksel häälel kangelaste ajastust ja metsa lastest. Ta on isa näo eest võtnud, mõtles Bran, ja pannud ette Talitundru isanda Starki näo.
Sellel jahedal hommikul kõlasid seal nii küsimused kui vastused, kuid hiljem ei mäletanud Bran kõneldust peaaegu midagi. Lõpuks andis tema aulik isa käsu ja kaks tema sõdalast lohistasid räbaldunud riietes mehe raudpuukännu juurde platsi keskel ning surusid ta pea vastu kõva musta puud. Isand Eddard Stark tuli sadulast maha ja tema kasupoeg Theon Greyjoy tõi talle mõõga. Mõõga nimi oli „Jää”. See oli mehe kämbla laiune ja isegi Robbist pikem. Selle tera oli valüüria terasest, loitsudega sepistatud ja tume kui suits. Miski polnud vahedam kui valüüria mõõk.
Brani isa tõmbas kindad käest ja ulatas need Jory Casselile, oma relvasalga pealikule. Ta võttis Jää, kahe käega, ja ütles: „Baratheonide soost Roberti, Esimese Omanimelise, Andaalide ja Rhoynlaste ja Esimese Rahva Kuninga, Seitsme Kuningriigi Valitseja ja Riigi Kaitsja nimel, ning Starkide soost Eddardi, Talitundru isanda ja Põhja Valdja suu läbi mõistan ma su surma.” Ta tõstis kahekäemõõga kõrgele pea kohale.
Brani sohivend Jon Snow kummardus lähemale. „Hoia oma poni hästi vaos,” sosistas ta. „Ja ära vaata kõrvale. Isa saab aru, kui sa seda teed.”
Bran hoidis oma poni hästi vaos ega vaadanud kõrvale.
Tema isa lõi üheainsa kindlakäelise hoobiga mehel pea otsast. Suveveinina punetav veri pritsis lumele laiali. Üks hobustest tõusis tagajalgadele ja teda tuli talitseda, et ta perutama ei hakkaks. Bran ei suutnud silmi verelt ära pöörata. Lumi kännu ümber jõi seda ahnelt, tema pilgu all punetama lüües.
Pea põrkas vastu jämedat juurt ja veeres eemale. See jäi pidama Grejoy jalgade juures. Theon oli sale tõmmu üheksateistkümneaastane nooruk, kellele kõik nalja tegi. Ta naeris, pani oma saapa pea peale ja lõi selle eemale.
„Jobu,” pomises Jon nii vaikselt, et Grejoy seda ei kuulnud. Ta pani käe Brani õlale ja Bran vaatas oma sohivenna poole. „Sa olid tubli,” ütles Jon talle tõsiselt. Jon oli neljateistkümne aastane ja kohtumõistmist juba küllalt näinud.
Pikk tagasitee Talitundrusse tundus külmem, ehkki tuul oli selleks ajaks vaibunud ja päike kõrgemale taevasse tõusnud. Bran ratsutas koos oma vendadega, peasalgast tükk maad eespool, ja tema poni pingutas kõvasti, et nende hobustega sammu pidada.
„See jooksik suri vapralt,” ütles Robb. Ta oli suurt kasvu ja laiaõlgne ja kasvas iga päevaga pikemaks, tal oli oma ema jume, hele nahk, punakaspruunid juuksed ja Vetevoo Tullyde sinised silmad. „Julgust tal vähemalt jätkus.”
„Ei,” ütles Jon Snow vaikselt. „See ei olnud julgus. See mees oli hirmust surnud. Seda oli tema silmist näha, Stark.” Joni silmad olid nii tumehallid, et tundusid peaaegu mustad, kuid need nägid peaaegu kõike. Ta oli Robbiga samaealine, kuid nad ei sarnanenud teineteisega. Jon oli sale, Robb lihaseline; Jon tõmmu, Robb heledavereline; Jon nõtke ja väle, tema poolvend aga tugev ja vastupidav.
Tema sõnad jätsid Robbi ükskõikseks. „Ebalased ta silmi võtku,” kirus ta. „Ta suri nagu mees. Kas ratsutame võidu sillani?”
„Nõus,” vastas Jon, oma hobust edasi kannustades. Robb vandus ja järgnes talle ja nad kappasid mööda teed edasi, Robb naerdes ja huilates, Jon vaikselt ja keskendunult. Nende hobuste kabjad keerutasid üles lumepilvi.
Bran ei üritanudki neile järgneda. Tema ponist polnud neile vastast. Ta oli näinud räbalais mehe silmi ja mõtles nüüd nende peale. Robbi naerukaja vaibus veidi aja pärast ja mets muutus jälle vaikseks.
Bran oli nii sügavalt mõttesse jäänud, et ei kuulnudki ülejäänud salga lähenemist, kuni ta isa oma hobuse tema kõrvale juhtis. „On sinuga kõik hästi, Bran?” küsis ta lahkelt.
„Jah, isa,” vastas Bran üles vaadates. Oma suurel sõjaratsul istuv isa, karus- ja parknahast rõivad tihedalt ümber, kõrgus tema kohal nagu hiiglane. „Robb ütleb, et see mees suri vapralt, aga Jon ütleb, et ta kartis.”
„Mida sina arvad?” küsis ta isa.
Bran jäi mõttesse. „Kas mees võib ka siis vapper olla, kui ta kardab?”
„Ainult siis saabki mees vapper olla,” sõnas isa talle. „Kas sa mõistad, miks ma seda tegin?”
„Ta oli metslane,” ütles Bran. „Nad röövivad naisi ja müüvad neid Ebalastele.”
Tema isa naeratas. „Vanamemm on sulle jälle oma lugusid rääkinud. Tegelikult oli see mees vandemurdja, Öisest Vahtkonnast ärakaranu. Ükski mees pole ohtlikum. Jooksik teab, et ta kaotab elu, kui ta kinni võetakse, seepärast ei kohku ta tagasi ühestki kuriteost, ka kõige jäledamast mitte. Aga sa ei vastanud mulle. Ma ei küsinud, miks see mees surema pidi, vaid seda, miks mina pidin seda tegema.”
Bran ei osanud sellele vastata. „Kuningas Robertil on oma timukas,” sõnas ta kõhklevalt.
„Seda küll,” nõustus isa. „Nagu Targaryenide soost kuningatel enne teda. Kuid meie tava on veelgi vanem. Starkide soontes voolab ikka veel Esimese Rahva veri ja me usume endiselt, et see, kes langetab surmaotsuse, peab langetama ka mõõga. Kui sa kelleltki elu võtad, siis oled sa kohustatud talle silma vaatama ja tema viimased sõnad ära kuulama. Ja kui sa seda ei suuda, siis polegi see mees ehk surma ära teeninud.
Kunagi, Bran, saab sinust Robbi vasall, kes valitseb oma kantsi oma venna ja oma kuninga nimel, ja sulle langeb osaks õigust mõista. Kui see päev kätte jõuab, ei pea sa sellest tööst mitte lõbu tundma, kuid sa ei tohi ka pilku ära pöörata. Valitseja, kes peidab end palgatimukate selja taha, unustab peagi, mida tähendab surm.”
Samal hetkel ilmus Jon nende ees uuesti künkaharjale. Ta lehvitas neile ja hõikas: „Isa, Bran, tulge kähku vaatama, mis Robb leidis!” Järgmisel hetkel oli ta uuesti kadunud.
Jory ratsutas nende kõrvale. „Midagi halba, mu isand?”
„Kindla peale,” vastas Brani isa. „Tulge, lähme vaatame, mis koerustükiga mu pojad sedapuhku on hakkama saanud.” Ta ajas oma hobuse sörkima. Jory ja Bran ja teised järgnesid talle.
Nad leidsid Robbi jõe kaldalt sillast põhja pool, ikka veel sadulas istuv Jon tema kõrval. Viimase kuuvahetuse ajal oli ohtralt hilissuvist lund sadanud. Robb seisis põlvini valges lumes, kapuuts taha lükatud, nii et päike tema juustele langes. Ta hoidis hellalt midagi käes ja poisid vestlesid omavahel summutatult erutatud häälel.
Ratsanikud liikusid ettevaatlikult hangede vahelt läbi, otsides lumega kaetud konarlikul maal kindlat jalgealust. Jory Cassel ja Theon Grejoy jõudsid poiste juurde esimestena. Grejoy naeris ja viskas sõidu peal nalja. Bran kuulis, kuidas ta sügavalt välja hingas. „Jumalad!” hüüatas ta, püüdes oma hobust vaos hoida ja kätt mõõga järele sirutades.
Jory