Troonide mäng. I ja II raamat. George R. R. MartinЧитать онлайн книгу.
Illyrio peenelt nikerdatud kandetoolis teele asusid. Kaks teenrit läksid ette, et nende teed valgustada, käes helesinise klaasiga kaetud õlilambid, kuna tosin tugevat meest tugipuud õlgadele tõstsid. Sees, eesriiete taga, oli soe ja kitsas. Dany tundis läbi Illyrio tugeva parfüümi mehe kahvatu ihu lehka.
Viserys, kes tema kõrval patjadel lamaskles, ei pannud seda tähelegi. Tema mõte uitas kaugel kitsa mere taga. „Meil pole kogu tema khalasari tarviski,” ütles Viserys. Tema sõrmed näppisid laenatud mõõga pidet, ehkki Dany teadis, et ta polnud mõõka kunagi päriselt kasutanud. „Kümnest tuhandest piisab täiesti. Kümne tuhande Dothraki kriiskajaga pühiksin ma kõik Seitse Kuningriiki puhtaks. Maa tõuseb oma seadusliku kuninga toetuseks. Tyrellid, Redwyne’id, Darryd, Greyjoyd – nad armastavad Anastajat sama vähe kui mina. Dornlased põlevad kättemaksuihast Elia ja tema laste eest. Ja lihtrahvas toetab meid. Nad hõiskavad oma kuninga poole.” Ta heitis Illyriole äreva pilgu. „Nad teevad ju seda, eks ole?”
„Nad on teie rahvas ja nad armastavad teid väga,” sõnas magister Illyrio sõbralikult. „Linnustes üle kogu riigi tõstavad mehed salaja tooste teie terviseks, naised aga õmblevad lohedega lippe ja peidavad need ära selle päeva puhuks, kuni te üle mere tagasi jõuate.” Ta kehitas raskelt õlgu. „Vähemalt nii räägivad mulle mu salakuulajad.”
Danyl polnud salakuulajaid ja ta ei võinud kuidagi teada, mida keegi teisel pool kitsast merd tegi või rääkis, kuid ta ei usaldanud Illyrio kauneid sõnu – nagu ta ei usaldanud midagi Illyrio juures. Tema vend seevastu noogutas õhinal. „Ma tapan Anastaja oma käega,” lubas ta, kuigi polnud elus veel kedagi tapnud, „nagu tema tappis mu venna Rhaegari. Ja ka Lannisteri, Kuningatapja, selle eest, mis ta mu isale tegi.”
„See oleks väga sobilik,” sõnas magister Illyrio. Dany nägi tema täidlaste huulte ümber mänglemas vaevumärgatavat naeratust, kuid tema vend ei pannud seda tähele. Ta noogutas, tõmbas eesriide kõrvale ja jäi pimedusse vahtima ja Dany mõistis, et tema vend elab taas kord läbi Kolmjõe lahingut.
Khaal Drogo üheksa torniga häärber, mille kõrged telliskivimüürid olid kalbesse luuderohtu kasvanud, seisis otse veepiiril. Illyrio sõnul olid selle khaalile andnud Pentose magistrid. Vabalinnad olid hobuisandate vastu alati helded. „Mitte selle pärast, et me neid barbareid kardaksime,” selgitas Illyrio muiates. „Valguse Isand kaitseks meie linna müüre ka miljoni dothraki eest, või vähemalt nii lubavad punased preestrid… aga milleks õnne kaalule seada, kui nende sõprust nii odavalt võita saab?”
Nende kandetool peeti värava juures kinni ja üks kojavalvuritest tõmbas eesriide järsult kõrvale. Tal olid dothraki vasekarva nahk ja tumedad mandlisilmad, kuid tema nägu oli karvutu ja tal oli peas Rikkumatu teravatipuline pronkskiiver. Ta uuris neid jahedal pilgul. Magister Illyrio uratas talle midagi rämedas dothraki keeles; valvur vastas samasugusel häälel ja viipas, et nad väravast läbi läheksid.
Dany pani tähele, et tema venna käsi oli laenatud mõõga pideme ümber kõvasti rusikasse tõmbunud. Tema ilme oli peaaegu sama ehmunud nagu Danyl. „Jultunud eunuhh,” pomises Viserys, kui õõtsuv kandetool häärberile ligines.
Magister Illyrio hääl oli mesine. „Tänasele peole tuleb palju tähtsaid mehi. Niisugustel meestel on vaenlasi. Khaal peab oma külalisi kaitsma, ja teid sealhulgas ennekõike, Teie Majesteet. Kahtlemata maksaks Anastaja teie pea eest kõrget hinda.”
„Oojaa,” sõnas Viserys süngelt. „Ta on seda üritanud, Illyrio, võid selles kindel olla. Tema palgamõrtsukad jälitavad meid kõikjal. Mina olen viimane lohe ja ta ei saa rahulikult magada, kuni ma elan.”
Kandetool aeglustas liikumist ja peatus. Eesriided tõmmati kõrvale ja üks ori ulatas käe, et Daenerys välja aidata. Dany märkas, et orja kaelavõru oli harilikust pronksist. Tema vend järgnes talle, üks käsi endiselt mõõgapära külge klammerdunud. Magister Illyrio uuesti jalule aitamiseks läks tarvis kahe tugeva mehe abi.
Maja sees oli õhk tiine vürtside, tulirohu ja magusa sidruni ja kaneeli lõhnast. Nad eskorditi läbi vestibüüli, kus värviline klaasmosaiik kujutas Valüüria Hukku. Kõigi seinte ääres põlesid mustad rauast õlilambid. Põimunud kivilehtedest kaarvõlvi all kuulutas üks eunuhh nende saabumist. „Viserys Targaryenide valitsejasoost, Kolmas Omanimeline,” hõikas ta kõrgel mahedal häälel, „Andaalide ja Rhoynlaste ja Esimese Rahva kuningas, Seitsme Kuningriigi valitseja ja Riigi Kaitsja. Tema õde Daenerys Tormissündinu, Lohekivi printsess. Tema auväärne võõrustaja Illyrio Mopatis, Pentose Vabalinna magister.”
Nad möödusid eunuhhist ja astusid sammastega siseõue, mida kattis kalbe luuderohi. Kuupaiste värvis lehed luu- ja hõbedakarva ja nende vahel liikusid külalised. Paljud neist olid dothraki hobuisandad, ripnevad vuntsid metallist sõrmustega palistatud, pikad mustad juuksed võitud ja palmitsetud ja kellukesi täis riputatud. Kuid nende vahel liikusid ka seiklejad ja rändsõdurid Pentosest ja Myrist ja Tyroshist, üks punane preester, kes oli Illyriost veel paksem, karvased mehed Ibbeni sadamast ja ülikud Suvesaartelt, kelle nahk oli must kui eebenipuu. Daenerys silmitses neid kõiki imestusega… ja taipas äkilise hirmuvõpatusega, et tema on siin ainuke naine.
Illyrio pöördus sosinal nende poole. „Need kolm seal on Drogo ratsavennad,” ütles ta. „Seal samba kõrval on khaal Moro koos oma poja Rhogoroga. See rohelise habemega mees on Tyroshi arhoni vend, ja mees, kes seisab tema taga, on ser Jorah Mormont.”
Viimane nimi äratas Daeneryse tähelepanu. „Rüütel?”
„Ehtne.” Illyrio muheles endale habemesse. „Ülemseitsmiku enda poolt seitsme õliga võitud.”
„Mida tema siin teeb?” pahvatas Daenerys.
„Anastaja tahtis tema pead,” selgitas Illyrio. „Mingi tühine üleastumine. Mees müüs paar salakütti ühele Tyroshi orjakaupmehele, selle asemel et nad Öisele Vahtkonnale üle anda. Naeruväärne seadus. Mees peaks saama oma vallasvaraga nii talitada, nagu ta heaks arvab.”
„Ma tahan ser Jorahiga rääkida, enne kui õhtu läbi saab,” ütles Viserys. Dany avastas, et silmitseb rüütlit uudishimulikult. Too oli vanem mees, üle neljakümne ja hõrenevate juustega, kuid siiski veel tugev ja kõbus. Siidist ja puuvillast riiete asemel kandis ta villast ja parknahast rõivaid. Tema kuub oli tumeroheline ja sellele oli tikitud tagajalgadele tõusnud karu kuju.
Dany silmitses ikka veel seda võõrast meest talle võõralt kodumaalt, kui magister Illyrio oma niiske käe talle õlale pani. „Seal, kallis printsess,” sosistas ta, „seal ongi khaal ise.”
Dany tahtis jooksu pista ja peitu pugeda, kuid tema vend vaatas teda ja ta teadis, et kui ta Viseryst pahandab, siis äratab ta lohe. Ta pöördus ärevalt ja vaatas meest, kes Viseryse lootust mööda pidi enne selle õhtu lõppu Danyt oma naiseks paluma.
Orjatüdruk rääkis peaaegu õigust, mõtles ta. Khaal Drogo oli peajagu pikem kõige pikemast mehest selles ruumis, kuid liikus ometi kuidagi kergelt, sama nõtkelt nagu panter Illyrio loomaaias. Ta oli noorem, kui Dany oli arvanud, mitte üle kolmekümne. Tema nahk oli häilitud vase värvi, tema tihedaid vuntse palistasid kuld- ja pronkssõrmused.
„Ma pean minema talle lugupidamist osutama,” sõnas magister Illyrio. „Oodake siin. Ma toon ta teie juurde.”
Kui Illyrio khaali poole vänderdas, võttis vend Danyl käest kinni ja pigistas nii kõvasti, et see tegi haiget. „Kas näed tema patsi, armas õde?”
Drogo pats oli must nagu pilkane öö ja aromaatse õliga läbi immutatud ning täis riputatud kellukesi, mis liikumise juures vaikselt tilisesid. See rippus pikalt allapoole ta vööd, isegi allapoole kannikaid, ja selle ots puutus vastu tema reisi.
„Kas näed, kui pikk see on?” küsis Viserys. „Kui dothraki lahingus lüüa saab, siis lõikab ta aukaotuse märgiks oma palmiku maha, nii et maailm tema häbist teada saab. Khaal Drogo pole eales ühtegi lahingut kaotanud. Ta on uuestisündinud Aegon Loheisand ja sinust saab tema kuninganna.”
Dany silmitses khaal Drogot. Mehe nägu oli kalk ja julm, silmad külmad ja tumedad nagu oonüks.