Võõras merelt. Kaheksas Poldarki raamat. Winston GrahamЧитать онлайн книгу.
on kuuldavasti lasknud Moore’ile A Coruñas monumendi püstitada.”
„Jah, muidugi: üks väejuht oskab teist hinnata! Inglased oma hukkunud kaasmaalasele säärast viisakust ei osuta – kui ta ei saa just nagu Nelson surma võidukas lahingus, vaid juhtub kaotama.”
Ross vaikis. See noormees, kelle isa Francist – oma onupoega, elupõletajat ja ebaõnnestujat – ja ka ema ta kunagi siiralt armastas, oli pärast nende viimast kohtumist kasvanud nii kehalt kui vaimult. Ross oli tundnud Geoffrey Charlesi vastu alati suuremat soojust, kui võinuks tuleneda pelgalt sugulusest. Praegune kohtumine oli seda üksnes kinnitanud ja tugevdanud. Ta oleks justkui kuulanud Francist, ent noormehe seisukohad meenutasid pigem tema enda omi.
„Ja Wellington?” ärgitas ta uuesti. „Kuidas tundub tema Moore’iga võrreldes?”
Noorem kapten Poldark hõõrus mõtlikult lõual olevat armi. „Vana Douro on suur väejuht. Mehed lähevad tema järel läbi tule ja vee. Aga Moore’i me armastasime.”
Tuli tentsik ja tõi uue kruusi auravat kohvi.
„Ja kui juba jutuks tuli, eks räägi mulle siis ka Cornwallist. Ütled, et mu lemmiktädi on terve.”
„Üldiselt jah. Viimasel ajal läheb tal mõnikord silme ees uduseks, aga see möödub, kui ta tunni või kaks pikutab.”
„Mida ta hea meelega ei tee.”
„Mida ta üldsegi mitte hea meelega ei tee. Mis lastesse puutub, siis … Jeremy on nüüd minust vaevalt tolli jagu lühem. Aga usun, et kõige kiirema kasvu aeg on tal juba seljataga. Millal sa teda viimati nägid?”
„Pärast A Coruñat ma Cornwalli ei sõitnudki. Olin vihane, et meie taganemist ja kindral Moore’i tegutsemist sellises valguses nähti, ning viskasin peast mõtte sõita sinna õigustama midagi, mis õigustust ei vajanud … Sellest peaks nüüd olema juba neli aastat – jah, vanaisa matustel. Jeremy pidi olema umbes viisteist. Ta oli siis minuga ühepikkune, ainult et veel kõhnem!”
„Seda on ta praegugi.”
„Ja tema kalduvused, tulevikuplaanid?”
„Erilist soovi sõtta minna ei paista tal olevat,” vastas Ross kuivalt.
„Ma saan temast aru. Tal on ema, isa ja õed, meeldiv kodu. Loodetavasti ei käi sa talle peale.”
„Kui see veel kaua kestab, oleme ehk kõik sunnitud ühel või teisel moel osalema.”
„Levée en masse7 nagu prantslastel või? Loodan, et seda ei juhtu. Aga parem ikkagi see, kui et me kõigi nende aastate järel Napoleonile alla annaksime!”
Ross hoidis tassi pihkude vahel, soojendades käsi ning lastes aurul mõnusasti näkku kerkida. Miski sahistas põõsastes ning noorem mees jäi korraks vaatama.
„Siin on palju mürgiseid elukaid,” ütles Geoffrey Charles. „Maod, skorpionid …” Ja jätkas: „Kui hakkaksime praegu Napoleoniga läbirääkimisi pidama, läheks kõik samamoodi kui eelmine kord: järjekordne vaherahu, mille jooksul tema saab hinge tõmmata ja meie anname käest meretagused alad. Tean, et see sõda on ebapopulaarne, aga meil on tähtis seda jätkata. Kas pole? Sina peaksid teadma. Valitsus on nii nõrk, et sellesse ei saa enam üldse uskuda. Oleks ainult Pitt tagasi.”
„Usun, et valitsus toetab sõda vähemasti senikaua, kui vana kuningas elab.”
„See’p see asi ongi. Ta on üle seitsmekümne ning viimasel ajal kuuldavasti haiglane.”
Prantslaste leerist kostis lõgismao hääle taolist kauget trummipõrinat.
„Aga Clowance?” küsis Geoffrey Charles, nagu annaks endale aru, et aeg hakkab lõppema. „Ja su noorim, väike Isabella-Rose?”
„Pole ta enam nii väike ühti. Mõlemad on kasvanud. Clowance on peaaegu seitseteist ning temast on lõpuks sirgunud päris kena neiu. Bella on kaheksane ja õrnake. Hoopis teistsugune kui Clowance, kes oli selles vanuses paras rüblik. On praegugi.”
„Ta on siis emasse, kapten.”
„Seda küll,” nõustus Ross.
„Ning Drake ja Morwenna?”
„Tublid, ehkki ma pole neid juba terve aasta näinud. Nad on ikka veel Looes, kannavad hoolt mu laevaehitustehase eest.”
„Tark tegu nad sinna saata, olen sulle selle eest väga tänulik. Ka neid sidusid Trenwithi kandiga rohked mälestused. Armas taevas: kord pidasin plaani, et veedan oma elupäevad Trenwithi maahärrana ja võtan Drake’i endale mõisavalitsejaks.”
„Seda esimest võid sa ju ikka teha, kui see sõda peaks ükskord lõppema.”
„Tolle korsiklasega tuleb midagi ette võtta, onu. Kohutav mõelda, et see mees sai alles neljakümneseks. Geeniustega – olgu nad head või kurjad – on see häda, et nende anded avalduvad nii varakult. Kas neil on veel lapsi?”
„Kellel? Drake’il ja Morwennal? Ei, ainult see üks tütar.”
Pimedusest ilmus nähtavale käskjalg ja kiirustas magajate vahelt läbi. Ta möödus neist lähedalt, kuid läks peatumata edasi ning astus viiskümmend jardi eemal olevasse telki.
„Craufurdile tuuakse vist teade,” ütles Geoffrey Charles. „Nüüd peaksime ilmselt einet võtma. Orus põristatakse juba trumme.”
„Mul ei ole eriti palju laskemoona,” lausus Ross. „Vasar kuluks ka ära. Ma ei osanud arvata, et mul tuleb nii palju tulistada nagu loodetavasti täna.”
„Lasen Jenkinsil sulle tuua. Meil sääraseid asju pole, aga 95. paikneb siinsamas kõrval. Püsse ja niisugust kraami on meil tänu jumalale piisavalt. Ja kenake varu kahurikuule ka.” Geoffrey Charles ajas end istukile ja masseeris saabast ära võtmata jalga, mis oli tuimaks muutunud. „Ning kui jutt juba kord kuulidele läks, peaksin ehk küsima, kuidas läheb mehel, kes on ühe kindlasti ära teeninud, ehkki on nii ettevaatlik, et pääseb alati terve nahaga … Räägin mõistagi kasuisa George’ist.”
Ross kõhkles viivu. „Olen teda viimasel ajal paar korda alamkojas näinud, aga me väldime teineteist ning nii ongi ehk parem. Cornwallis on teda ka harva näha. Loodetavasti on meie avaliku vaenu ajad möödas.”
„Mina sain temaga viimati kokku kuuendal aastal, kui suri vanaisa. Samal päeval kohtusin ilmselt ka Jeremyga. Ilm oli rõske ja udune, väga sobiv matusteks. George nägi toona pisut vilets välja, justkui oleks enneaegu vanaks jäänud.”
„Ta leinas su ema sügavalt, Geoffrey.”
„Jah, seda tuleb tema auks tunnistada.”
„Nagu me kõik. Nagu sa tead, olin ma su emasse … enam kui kiindunud.”
„Jah, ma teadsin seda.”
„Pärast seda kui temast sai proua Warleggan, kohtusime küll harva, aga tema lahkudes jäi mu elus üks koht tühjaks. Tema surm … nii noorelt … seda tühikut ei täida miski. Tean, et sinuga on samad lood. Aga George üllatas mind. Kõiki sündmusi, kõike minevikus juhtunut arvesse võttes pole mul võimalik temasse hästi suhtuda, aga kurbus ja lootusetus, mis teda su ema surma järel valdasid, tulid mulle üllatusena. Ehk ei mõtle ma temast enam kunagi nii halvasti.”
„Nojah … uut naist ta igatahes võtnud ei ole.”
„Pean sulle ütlema,” lausus Ross, „et pärast härra Chynowethi surma on Trenwith unarusse jäetud. George seadis end püsivalt sisse Cardew’s vanematekodus, aga pidas Trenwithis mõnda teenijat, kes hoolitsesid su vanavanemate eest. Ma ei usu, et ta neid eriti sageli külastas – võib-olla käis kord kuus kontrollimas, et kõik oleks korras. Su vanaema surma järel jäi kõik arvatavasti endiseks, aga pärast härra Chynowethi lahkumist pani George maja õigupoolest kinni. Kogu üheksakümnendatel sinna ostetud uue mööbli