Paljajalu-suvede aegu. Blackberry saare romaan, 1. raamat. Susan MalleryЧитать онлайн книгу.

Originaali tiitel:

Susan Mallery

Barefoot Season

2012

Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

Toimetanud Karin Kastehein

Korrektor Inna Viires

Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

Raamatu nr 10680

ISBN (PDF) 978-9949-20-488-5

ISBN (ePub) 978-9916-11-182-6

Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta Interneti-poest aadressil www.ersen.ee

Naistele, kes lähevad teenima,

jättes maha kodukolde, sõbrad ja pere.

See raamat on tänu, armastuse ja lugupidamise avaldus teile.

Eriline tänu seersant Betty Thurmanile, kes rääkis oma kogemustest. Kõik selles romaanis esinevad eksimused on minu omad.

Suur tänu ka erialaohvitser Jeanette Blancole, kes luges raamatu läbi ja andis sellele oma hinnangu. Suur tänu Teile tähelepanekute eest. Fool’s Goldi ergutustüdrukute tunnustus – Te olete parim!

ESIMENE PEATÜKK

„Ma lähen homme sõtta. Ja ma pruugi sealt tagasi tulla.“

Michelle Sanderson kiskus pikkamööda oma tähelepanu lahti viie aasta vanuselt pikapilt, mille ostmist ta kaalus, ning keskendus enda kõrval seisvale noormehele.

Mees oli noor, vast ehk kaheksateistkümne- või üheksateistkümneaastane, punaste juuste ja tedretähnidega. Üsnagi nägus, kuid kaugelt liialt noor. Ta käed-jalad olid ikka veel kohatult pikad ning ta oli rinnust kleenuke. Pigem küll jah juba mees kui poiss, kuid see üleminek polnud veel lõpule jõudnud.

„Kuidas palun?“ ütles Michelle, arvates, et kuulis valesti. „Mida te ütlesite?“

Noormees saatis talle naeratuse ja tegi silma. „Võib juhtuda, et mul pole enam kaua elada jäänud. Kui te olete auto ära ostnud, võiksime ehk kuskil klaasikese võtta või midagi sellist. Tähistada mu sõjaväkke minekut.“

„Kell on alles kaks.“

„Siis võime minu poole minna.“

Michelle ei teadnud ise ka, kas peaks naerma puhkema või ütlema mehele, et too on täielik idioot, ja sellisel viisil, et see paneks ta plika kombel nutma. Viimane poleks üldse keeruline. Michelle oli teeninud kümme aastat armees ning peaaegu poole sellest ajast kas Iraagis või Afganistanis. Ta oli kohanud küllaga täkku täis noormehi, kes arvasid, et nad on vastupandamatud. Ta oskas neile üsnagi hästi koha kätte näidata.

Naerma puhkemine oleks pisut raskem. Peamiselt sellepärast, et kogu ta keha tegi piina. Mitte üksnes puus, millele oli tehtud pärast relvastatud mässuliste kuulitabamust osaline puusaliigese asenduse operatsioon, vaid ka kogu ülejäänud keha. Ta oli veetnud haiglas nii palju aega, et ei tahtnud sellele mõeldagi. Füsioterapeut oli talle kinnitanud, et paranemine võtab aega. Ta oli üritanud saatusega vägikaigast vedada, kuid saavutas vaid seda, et pidi veetma veel kolm päeva haiglas, enne kui ta sealt lõpuks välja kirjutati.

„Kas ma pole teie jaoks pisut liiga vana?“ küsis Michelle.

Noormees tegi silma. „Kogenud.“

Valule vaatamata õnnestus Michelle’il muheleda. „Jah, muidugi. Loodate, et fantaasiad saavad tõeks?“

„Saate aru küll.“

See poiss on nii innukas, mõtles iga hetkega üha suuremat väsimust tundev Michelle. Ja ju polnud ta veel nägemistesti läbinud. Michelle teadis, et ei näe just kõige parem välja. Ta kahvatu ja liiga kõhn keha viitas sellele, et ta oli pikalt haigevoodis olnud. Ta silmad olid auku vajunud ja jume liiga hall, et seda normaalseks pidada. Kõndimisel kasutas ta keppi. Nii et siit oli näha, kui vägevad võivad ühe noore mehe hormoonid olla.

Veel enne, kui ta jõudis välja mõelda, kuidas noormehe ettepanekust keelduda, jooksis maja nurga tagant välja kollane labradori retriiver. Koer jooksis Michelle’i juurde ja hüppas talle peale. Naine astus kähku sammukese tagasi, et koer teda pikali ei paiskaks. Kuid see liigutus pingestas ta puusa ning teda läbis terav valuhoog.

Hetkeks hakkas maailm silme ees ringi käima. Ta tundis, et kaotab kohe pildi. Siis tundis ta iiveldust. Üks või teine, mõtles ta, püüdes kõigest hingest teadvusel püsida. Mitte mõlemad korraga. Kuid üllatavalt tugev käsi võttis tal ümbert kinni ega lasknud tal kukkuda.

„Istu, Buster.“

Michelle pilgutas silmi ning jahe ja niiske päev muutus taas teravamaks. Tuline valu puusas andis nii palju järele, et ta sai hingata. Noormees seisis talle nii lähedal, et ta nägi tolle ninal tedretähni ja väikest armi ta paremal põsel.

„Kõik korras?“

Michelle noogutas.

Noormees astus sammukese tagasi ja uuris teda. Koer püsis eemal, silmad murest tumedad, ning andis niutsumisega märku oma murest.

Michelle sirutas käe koera poole. „Pole midagi, Buster. Minuga on kõik korras.“

Koer lähenes talle, nuusutas ta sõrmi ja tõmbas siis keelega üle käe.

„Kuule, seda tahtsin mina teha,“ ütles noormees närviliselt naerdes.

Michelle naeratas. „Kahju küll, aga ta on rohkem minu tüüp.“

„Te olete vigastatud.“

Michelle kergitas pisut keppi. „Kas arvasite, et see on mul moe pärast?“

„Ausalt öelda ei pannud ma seda tähele.“

Mis tõestas veel kord Michelle’i teooriat, et noormehe nägemine oli kehvapoolne. „Pelgalt lihashaav.“ Õigupoolest küll lihased, luud ja mõned kõõlused, aga pole ju mõtet detailidesse laskuda.

Noormees pööras Michelle’ilt pilgu kõnniteele pandud sõjaväekotile, siis kepile ja seejärel vaatas ta uuesti Michelle’ile otsa. „Kas te olite seal?“ küsis ta.

See seal oleks võinud viidata sajale kohale, kuid Michelle sai aru, mida noormees silmas peab. Ta noogutas.

„Lahe. Kuidas seal oli? Kas tundsite hirmu ka? Kas mõtlesite...?“ ta neelatas ja ta nägu lõi õhetama. „Mis te arvate, kas ma tulen sealt eluga välja?“

Michelle’il oli tahtmine vastata eitavalt. Et palju lihtsam oleks jääda koju, olla koos sõpradega, minna kolledžisse. Et see oleks turvalisem. Palju mugavam. Kuid alati polnud lihtsam väljapääs see kõige parem ja mõnede inimeste puhul oli osalemine milleski, mis on oluline, igasugust hinda väärt.

Põhjus, miks ta ise armeesse läks, polnud sugugi nii altruistlik, kuid ajapikku oli temast voolitud sõdur. Nüüd tuli aga saada aru, kuidas leida tagasitee.

„Küll teil läheb kõik kenasti,“ ütles ta lootuses, et räägib tõtt.

Скачать книгу