Paljajalu-suvede aegu. Blackberry saare romaan, 1. raamat. Susan MalleryЧитать онлайн книгу.
tõesti naerma. Oma praeguses eluetapis oleks tal suuri raskusi olla trofeesõbratar isegi mõnele üheksakümnendale eluaastale lähenevale mehele. Kuid komplimente on ju alati meeldiv kuulda.
Ta suunas tähelepanu autole. Auto oli päris heas korras, kummid olid üsna uued ja kerel oli vaid paar mõlki. Läbisõit polnud eriti suur, nii et ta peaks saama sellega veel paar aastat sõita, enne kui tuleb hakata osi välja vahetama.
„Kümme tuhat on kaugelt liiga palju,“ ütles ta. „Ma maksan sulas. Pakun kaheksa.“
„Kaheksa?“ Noormees surus käed rinnale. „Te tapate mu. Kas te olete tõesti valmis tegema midagi niisugust tulevase kangelasega?“
Michelle muheles. „Teate mis, teeme väikese ringi ja ma näitan seda ühele autoasjatundjale. Kui tema ütleb, et auto on hea, saate üheksa ja pool ning teil on sellega hästi läinud.“
„Nõus.“
Kaks tundi hiljem peatas Michelle auto selle noormehe, Brandoni maja ees. Ta tuttav autoasjatundja, kellega ta oli kohtunud sõjaväebaasis, oli kinnitanud, et auto on heas korras, ning Michelle andis noormehele kokkulepitud rahasumma. Vastu sai ta dokumendid ja võtmed.
Brandoni maja juurest lahkudes uuris ta halli taevast. Ta oli tagasi Washingtoni osariigi lääneosas, kus vihm oli nii igapäevane nähtus, et päikesepaisteline ilm oli päeva tähtsündmus, mida kajastati kõigis uudistes. Kottide lageda taeva alla jätmine oli seotud riskiga ning ta oli need oma autokasti tõstnud. Ta leidis, et pilved pole ähvardavad, pigem laisavõitu. Kottidega ei juhtu kojujõudmiseni midagi hullu.
Kodu. See oli üsna kaugel kohast, kus ta oli veetnud viimased kümme aastat. Blackberry1 saar – tõeline saar Pugeti väinas, mida ühendas maismaaga pikk sild – oli õigupoolest Seattle’ile üsnagi lähedal, kuid samas hoopis teine maailm. Saarel asuv ainus linn nimetas end „lääneranniku Uus-Inglismaaks“. Sellest müügiargumendist polnud Michelle kunagi aru saanud.
Vaikne turistlik omapäraste äride ja aeglasema elutempoga saar ülistas kõike, mis oli seotud kitsemurakatega. Saarel olid tobedad traditsioonid ja aastaaegadel oma rütm, mis oli ikka tundunud kuidagi ajast maas. Vähemalt varem. Kuid see, mida ta polnud omal ajal hinnanud, tundus nüüd kuidagi köitev.
Ta kohendas end istmel, puusavalu andis end pidevalt tunda. Füsioterapeudid olid talle kinnitanud, et asi läheb paremaks ja ta paraneb kiiremini, kui nad olid osanud oodata. Taastumisprotsess oli ta juba ära tüüdanud – see võttis nii pagana kaua aega. Kuid keha ei saanud takka sundida.
Ta leidis tee suurele maanteele ja sealt edasi kiirteele. Ta sõitis põhja, segunes teiste liiklejatega. Autode hulk üllatas teda. Teda üllatas nende korrapärane liikumine. Tema oli harjunud Hummerite ja lahingumasinatega, mitte linnamaasturite ja sportautodega. Niiske ja jaheda õhu oli ta samuti unustanud. Ta lülitas auto kütte sisse ja mõtles, et oleks pidanud kotist jaki võtma. Mis siis, et on maikuu. Aastaajad on memmekatele. Sellesse maanurka saabus suvi hilja. Õnneks tulid turistid varakult.
Ta teadis, mida järgmiselt neljalt kuult oodata. Kodusõjas langenute mälestuspäevast, 30. maist kuni tööpühani septembri esimesel esmaspäeval on saar turiste paksult täis. Tuldi merd sõitma, vaatama kuulsat Pugeti väina kurgi ja kitsemurakate pärast. Blackberry saar oli lääneranniku kitsemurakate keskus. Puhkajad ummistasid restoranid, ostsid igasugust nipet-näpet ja käsitööd. Ja sõid kitsemurakaid.
Värskeid kitsemurakaid pandi pannkookidele, salatitesse, lisati peaaegu kõikidele roogadele. Tänavakaubitsejatelt osteti kitsemurakajäätist ja kioskitest kitsemurakaküpsiseid. Osteti kitsemuraka motiividega salvrätte ja kruuse ning maitsti iga-aastase kitsemuraka-tšillipipra kokandusvõistluse kahtlasevõitu väärtusega tulemusi. Kõige parem oli aga see, et turistid täitsid umbes kümne kilomeetri raadiuses iga viimse kui toa. Kaasa arvatud Blackberry saare võõrastemaja toad.
Michelle kuulis vaimusilmas, kuidas võõrastemaja kassasse tuli kolinal raha. Nii nagu teised saare ettevõtted teenis ka võõrastemaja enamiku aasta sissetulekust nende nelja kuu jooksul. Päevad on pikad, töötunnid lõputud, töö selgamurdev, aga kuna ta oli nii kaua ära olnud, ihkas ta kõigest hingest taas sellesse ellu sukelduda. Naasta paika, mille kohta võis kindel olla, et see ei muutu iial.
„On ta juba tulnud?“
Damaris esitas selle küsimuse Carly Williamsi kabineti uksel seistes.
Carly tõstis pilgu tervituskaardilt, mille tegemisega oli ametis olnud. Blackberry saare võõrastemaja pakkus külastajatele isikliku lähenemisega teenust. Carly uuris enne külaliste saabumist nende tausta ja pani siis neile tuppa isetehtud tervituskaardi. Vanem Bannerite-nimeline abielupaar, kes oli tulnud linde vaatama ja veini degusteerima, oli maininud, kui väga neile meeldib vesi. Carly kandis hoolt, et nad saaksid lääne poole avanevate akendega toa ning tegi neile kaardi, mille üks osa oli foto võõrastemajast päikeseloojangul.
Laual olid paela- ja pitsitükid. Päevinäinud pintsettide kõrval oli püsti liimipulk. Ta hõõrus hajameelselt tillukest helkivat nelinurka käeseljal.
„Ei ole,“ ütles ta Damarisele ning naeratas siis. „Ma ju ütlesin, et annan sulle teada, kui ta kohale jõuab.“
Damaris ohkas. Ta prillid olid langenud ninale ning muutsid ta ilme hajameelseks. Mitmed uued ettekandjad olid arvanud, et ta pisut hajevil väljanägemine tähendab, et ta ei märka, kui mõni töötaja hilineb, või ei paku kohvi juurde niipea, kui külastaja on tassist lonksu võtnud. Kuid seda eksiarvamust kahetseti hiljem.
„Arvasin, et ta on nüüdseks juba kohal,“ tunnistas Damaris. „Tunnen temast nii suurt puudust. Ta on nii kaua ära olnud.“
„On tõesti,“ pomises Carly, kes ei tahtnud sugugi mõelda selle peale, kuidas tema elu muutub pärast seda, kui Michelle tagasi tuleb. See, et tegelikult oli tema kannataja pool, ei takistanud tal sugugi ärevust tundmast.
Nüüd on kõik teine, mõtles ta endamisi. Ta on võimekas ja viimased kolm kuud oli just tema võõrastemaja juhtinud. Ta oli siin vajalik. Kui vaid Michelle seda selles valguses näeks.
Damaris tuli sisse ja istus tema vastu teisele poole lauda.
„Mäletan ikka veel, kuidas ta mind tööle võttis,“ ütles pisut üle viiekümnene kokk ohates. „Kui vana ta siis oli? Kuueteistkümneaastane? Minu lapsed olid vanemad kui tema. Ta istus samal kohal kus sina praegu. Nii hirmu täis. Ma nägin, kuidas ta värises.“ Ta suu tõmbus naerule. „Ta oli võtnud raamatukogust tööintervjuusid käsitleva raamatu. Ta püüdis seda paberite alla peita, aga ma nägin seda.“
Ta tumedad silmad tõmbusid kissi ja naeratus hääbus. „Tema ema oleks pidanud hoopis nende asjade eest hoolitsema, aga see polnud iial nii. Michelle armastas võõrastemaja.“
Carly hingas sügavalt sisse. Nad olid Damarisega palju kordi ema ja tütre teemal vaielnud. Carly oli valmis tunnistama, et Brendal olid teatud puudused, kuid just Brenda oli Carly päästnud. Andnud talle tööd ja ta elule eesmärgi. Carly oli ta ees tänuvõlglane. Mis aga Michelle’i puutub...
„Loodetavasti on ta muudatustega rahul,“ ütles Carly, et juttu mujale viia. Ta rinnus pitsitas juba niigi, nii et ta pidi end teadlikult lõdvaks laskma, et sügavalt hingata. Ta ei vajanud oma ellu lisastressi. „Sa ju rääkisid talle, mis me teinud oleme?“
„Kirjutasin talle iga kuu,“ kinnitas Damaris nina krimpsutades. „Mitte nagu ta ema.“
Nii palju siis teema muutmisest, mõtles Carly. Kuid ta ei kavatsenud alla anda. „Su kitsemurakakoogid on väga populaarsed. Mõtlesin, et ehk peaks neid pühapäeva hommikul kaasa müüma. Et külastajad saaksid neid kaasa võtta. Mis sa arvad? Kas see oleks liiga suur töö?“
Damarise pinge andis järele. „Ma võin ju neid rohkem teha. Ega see raske ole.“
„Võiksime neid müüa nelja ja kaheksa kaupa. Kasutada pakkimiseks ilupaberit.“
Damaris teadis juba iga koogi hinda peast, nii et hinna