Tere tulemast Flanagansi. Ǻsa HellbergЧитать онлайн книгу.

      ESIMENE PEATÜKK

       London, vana-aastaõhtu 1959

      Halastamatu vihm oleks pidanud sundima ka kõige lõbujanulisemad londonlased koju jääma ja kamina ees šampanjat jooma, selle asemel et ühelt peolt teisele käia. Ent tänav Flanagansi hotelli ees oli autosid täis. Mõned juhtisid autot ise, teistel olid autojuhid, kes ootasid, millal tööandjad hommikupoole ööd koju suvatsevad sõita. Pikad kleidisabad libisesid üle märja asfaldi, keegi mees pani mantli hoolitsevalt naise õlgadele.

      Vihm ei seganud neid, kes olid teel Flanagansi uusaastapeole, hullem oli nende seis, kes hotelli ees bussipeatuses bussilt maha tulid. Vesi voolas mööda tänavat ja luksushotelli ette sõitvate läikivate autode juhid ei hoolinud kõnniteedel liikujatest põrmugi. Vana-aastaõhtus kostis vandumist, kui rataste alt pritsiv vesi äsja triigitud piduriided läbimärjaks kastis.

      Jumal tänatud, soojas hotellis ei pane keegi kohutavat ilma tähelegi, mõtles Linda Lansing. Ta jõi klaasi tühjaks, pani kirjutuslauale ja astus oma kabinetist välja. Hetkeks seisatas ta balustraadi juures ja vaatas külaliste säravat summa.

      Kelnerid sebisid salongis ringi, kandikutel täis või tühjaks joodud klaasid. Paistis, et kõik sujub nii nagu peab. Alkoholi voolas juba mitmendat tundi, lärm oli kõva ja meeleolu üha elavam. Uusaastapidu kujuneb meeldejäävaks nagu alati. Linda hingas sügavalt sisse. Oli aeg pidulistega liituda.

      Kleit kahises ta jalgade ümber, kui ta trepist aeglaselt alla läks. Alumistel astmetel haaras ta käsipuust kinni. Viimane drink kabinetis oli üleliigne. Ta pigistas silmad korraks kõvasti kinni ja liikus siis edasi, noogutas naeratades külalistele ja lootis, et tema väikest komistust ei pandud tähele. Oli muidugi kohutavalt rumal iseenda peol purju jääda, kuid praegu oli tühi kõht põhjuseks, miks ta veidi kõikuma lõi. Ta oli alkoholiga piisavalt harjunud, paar klaasi viskit poleks tavalisel puhul mingit mõju avaldanud.

      Keegi puudutas kergelt ta käsivart. Leedi Carlisle. Linda naeratas soojalt ja kummardas Mary põske suudlema. Tema kolmekümne viie aastane parim sõbranna säras oma pärlitega üle puistatud õhtukleidis. Kaela ümber veiklesid abikaasalt jõulukingiks saadud kalliskivid. Naine oli rikas, ära hellitatud ja täiesti imeline.

      „Mul on nii hea meel, et sa siin oled, Mary. Su kleit on täpselt nii ilus, nagu sa seda kirjeldasid. Dior, kas polnud?”

      Mary noogutas rahulolevalt. „Jah, see on tõesti vaimustav.” Ta naeratas ja pani oma käe Linda käele, too pigistas endiselt trepi käsipuud. „Sul läks see jälle korda, aga muud ma ei oodanudki.” Sõbranna kallutas end lähemale. Ta ütles sosinal: „Kas kuulsid viimast uudist Joneside kohta? Kohutav lugu. Just praegu sain teada. Mees armus kuuldavasti mingisse Readingi naisesse ja kolis mõisast välja. Kas sina juba kuulsid? Proua Jones on meeleheitel, vaene naine! Sellest räägitakse veel tükk aega.” Rahuloleva ilmega tõstis ta sigaretipitsi oma täiuslikult punaseks värvitud huulte juurde. Mary päevad koosnesid praegusel ajal klatšist, heategevusest ja lõpututest pikkadest õhtusöökidest. Kunagise pidude kuninganna ööklubiajad olid lõplikult möödas, nagu ta hiljuti kurtis. Loomulikult oli erinevus tohutu, varem oli ta kavaleridest ümbritsetud noor naine, enesestmõistetav külaline Londoni kõige uhkematel pidudel, nüüd elas ta aga mehe ja kahe lapsega abikaasa hiiglaslikus mõisas tükk maad linnast väljas ja teda nimetati leediks.

      Linda võttis käekotist välgumihkli ja pakkus Maryle tuld. Iga hetk ei saanud nii suurel peol teenindajat kohale viibata ja ehkki ta liikus seltskonna hulgas ringi, polnud ta üks nende seast.

      Viiekümnendate aastate viimastest minutitest hoolimata oli ta uusaastapeol vaid talle kuuluva hotelli esinduskuju. Saabuvast 1960. aastast hoolimata oli suhtumine temasse paraku endine.

       Kaunis seltskonnadaam Linda Lansing, kes on sunnitud pärast isa surma ise eksklusiivset Flanagansi juhtima. Vaeseke! Ei meest ega lapsi. Tal pole midagi peale ilusa näo ja ainulaadse uhke hotelli Londoni kesklinnas. Isa – kuulduste järgi kurikuulsa ärimehe – loodud hotelli on preili Lansing valitsenud peagi juba kümme aastat ja meile teadaolevatel andmetel kavatseb ta ka jätkata. Ühtegi kosilast silmapiiril ei ole, ütleb allikas, kellega me rääkisime, küll aga on talle loomulikult abiks tema nõod. Lansingi perekonna liikmed on omavahel väga lähedased.

      Artikkel ja vana pilt Lindast fuajee kristall-lühtri all avaldati The Timesis kõigest mõni kuu varem. Justkui poleks moodsaid naisi olemaski. Justkui poleks Linda end peaaegu surnuks töötanud, et hotelli püsimajäämist kindlustada. Kui nad vaid teaksid, mis ta viimase kümne aasta jooksul läbi on elanud …

      Lansingi perekonna liikmed on omavahel väga lähedased. Linda pahvatas seda lugedes valjusti naerma. Tegelikult oli õnn, et ajakirjanik asja lähemalt ei uurinud, sest õigupoolest leiduks nende perekonnas materjali terve raamatu jagu. Aga naissoost juhtide puhul oli kõige tähtsam alati rõhutada mehe puudumist. Seda, et ta oli hotelli juhtimisega ilma perekonna toetuseta toime tulnud, ei pandud nagu tähelegi.

      „Vaene proua Jones,” ütles ta Maryle. Tegelikult ei tundnud ta ei härra ega proua Jonesile põrmugi kaasa. Olgu neil nii palju afääre, kui nad vaid soovivad. Linda jaoks olid nad kõigest üks paar samasuguste pikas reas. Kuid petmine oli talle liigagi hästi tuttav, sellepärast mõistis ta, et proua Jonesi enesetunne võib hetkel täiesti kohutav olla.

      Kõik rikkad paarid, kes elasid Londoni lähistel mõisates ja lõbutsesid suviti Prantsuse Rivieras ning kellele kuulusid hiiglaslikud majad Holland Parkis, käisid tema pidudel, enamasti olid nad nii lahked ja lipitsevad, et Lindal läks süda pahaks. Me lihtsalt peame kokku saama, ütlesid nad pead kallutades ja uurisid teda alates meresinistest siidkingadest üle ümarate puusade ja talje kuni blondide juusteni välja. Mõne mehe pilk peatus mõnikord tema rinnal, kuid abikaasa küünarnukk ribides tegi härrale muidugi otsekohe selgeks, kui sobimatu see on. Lindat kutsuti ainult siis kodustele pidudele, kui teda taheti ajakirjanikele ette näidata. Kui nood olid oma pildid ära teinud ja ta oli oma kohalolekuga andnud omapoolse panuse glamuuri ja nüüdisaegsusesse, mida lugejad nõudsid, unustati ta enamasti otsekohe ära.

      Talle oli mitu korda selgeks tehtud, et ta on teiste õnnelike abielude jaoks ohtlik. Üksikule ja maha jäetud Linda Lansingile oleks tahtnud nii väga kaasa tunda, aga see ei õnnestunud, kui kõik ruumis viibivad mehed tema iga viimast kui sammu jälgisid. Justkui võiks ta nende vastu mingitki huvi tunda. Loomulikult mitte, sest ta ei suutnud neid idioote taluda.

      Tema parim sõbranna, leedi Mary Carlisle oli erinevalt enamikust teistest seltskonnadaamidest suurepärane kaaslane. Vahel juhtus, et Mary tuli teeajaks, Linda istus salongis