Tere tulemast Flanagansi. Ǻsa HellbergЧитать онлайн книгу.
Joneside-loost nädala sees teejoomise ajal, mul on nii palju muudki jutustada,” noogutas Mary paljutähendavalt.
Ehkki Linda ei tundnud selle vastu erilist huvi, teadis ta, et sõbranna oskus põnevust üles kruvida köidab tema tähelepanu. Loomulikult, miks mitte. Kui härra Jones kavatseb end Flanagansi hotelli sisse möllida, on ehk hea asjadega kursis olla.
Ega ta poleks esimene mees, kes hotelli seinte vahel abielu rikub, jumal ise teab seda, ja oli ka neid, kelle meelest oleks Linda pidanud sääraste külaliste vastuvõtmisest keelduma. Aga miks oleks ta pidanud seda tegema? Ta ei seganud end teiste inimeste eludesse.
Ükskord oli üks naine Flanagansi hooramajaks nimetanud, hiljem ei kutsutud teda siia loomulikult enam kordagi, ehkki ta pärast abikaasa abieluvälise episoodi lõppu seda sõna otseses mõttes põlvili palus. Lõpuks selgus, et sissepääsukeeld Londoni ühte legendaarsemasse hotelli oli hullem kui seadusliku abikaasa püherdamine sama hotelli linade vahel.
Mary katkestas Linda mõtted. „Darling, tahtsin sulle ainult tere öelda ja head aasta lõppu soovida. Saan aru, et sa pead külaliste hulgas ringi liikuma. Ja mina pean oma mehe tuju kõrgel hoidma, et tal ei tuleks pähe enne kella kahtteist koju sõita.”
Siis vaatas ta Lindale nõudlikult otsa.
„Suudle kedagi,” ütles ta. „See ei tapa sind.”
Pidustused ei puudutanud hotelli keldrikorrust, kus Elinor rabas köögis elu eest tööd teha. Üks vaagen teise järel saadeti trepist üles, neid nõuti üha juurde, nii et tal polnud aega mütsi alt välja tikkuvaid juukseidki kohendada. Kandikutele laaditi petit-chou’sid, lõheküpsetisi, väikesi kurgivõileibu, kalamarja ja austreid, Elinor pidi preili Lansingi käsu järgi need kõik hetkega valmis jõudma.
Elinor ei kurtnud, aga ta oli juba hommikul kella kaheksast saadik tööl ja varsti on viiekümnendad aastad lõppenud. Aastakümne viimane päev jääb talle meelde higise, raske ja üldsegi mitte eriti pidulikuna.
Kümnendivahetuse tähistamine pole vist tema jaoks. Eelmine, kui ta oli üksteist aastat vana, lõppes naaberkorterist kostva nutu ja karjumisega; kui ema ja isa sinna sisse pääsesid, leidsid nad proua Jenkinsi aasta viimaste kellalöökide ajal põrandalt poolsurnuks pekstuna.
„Mida sa sellest õpid?” küsis ema Elinorilt, kes vanemate suures voodis hirmunud väikevenda kaisus hoidis. Elinor arvas, et tuleb olla hea naine ja oma mehe sõna kuulata, nähtavasti polnud proua Jenkins seda teinud. Elinor mäletas seniajani ema kohkunud pilku. „Ei,” ütles ema. „Sina õpid seda, et juba pärast esimest hoopi tuleb ära minna, tuleb endale töö leida ja …” Ema vaikis ja vaatas ringi, justkui kardaks ta, et keegi teda kuuleb. „Abielluda tuleb ainult niisuguse mehega, kes sind austab ja saab aru, kui hea pea sul on. Sellisega, kes sind ei löö ei nahavärvi ega selle pärast, et sa oled temast intelligentsem. Ära seda kunagi unusta. Sa oled britt, ehkki sul on rootslasest ema ja jamaikalasest isa. Sul tuleb olla uhke, et tänu neile kolmele maale oled sa see, kes sa oled.”
Kui kiirabi proua Jenkinsi ära viis, jagasid ema, isa, Elinor ja väikevend nelja peale ära ühe õuna, see oli üks vähestest Rootsi traditsioonidest, mida ema oli säilitanud, ja soovisid üksteisele head uut aastat. Isa pidi järgmisel hommikul varakult sadamasse tööle minema ja emal oli pärast uusaastapidustusi vaja kolm kodu ära koristada. Elinoril tuli väikese venna järele vaadata.
Elinor avas suure külmkapi ukse ja võttis sealt kandiku kurgiviiludega. Kas 1960. aasta tuleb teistsugune? Isa tegi endiselt oma rasket tööd ja ema sõrmeotsad olid näinud välja nagu kuivatatud rosinad, kui Elinor eelmisel päeval perega koos õhtust sõi.
Ta oli vanematekodust välja kolinud. Hotelli keldritoas oli tal oma voodi, väike riidekapp ja öölamp, mida ta õppetükkide tegemise ajal usinasti kasutas.
Ühel päeval saab Elinor kellekski.
Tal oli siin hea töökoht, aga ta teadis, et kui ta õpib, siis avanevad uksed, mis tema päritoluga tüdrukutele tavaliselt polnud ette nähtud. Nii et esmaspäevaõhtused kursused olid tema jaoks pühad. Hetkel õppis ta inglise keelt. Ta ei saa niimoodi rääkida nagu tema vanemad. Mõlemal oli kohutav aktsent. See sobis Notting Hilli, aga mitte siia. Keel on tähtis. Enne seda käis ta stiilikursusel. Teised tüdrukud vaatasid teda pikalt, kui ta uksest sisse astus, kuid Elinor püüdis neist mitte välja teha. Ta tahtis õppida etiketireegleid ja kolme kuu pärast suutis ta raamatut pea peal hoida, ise samal ajal teed juues, väike sõrm peenelt õieli. Ilma tolle kursuseta poleks ta seda ilmaski ära õppinud. Isa torises, et tema nahavärviga noore naise jaoks on see puhas ajaraiskamine, kuid Elinor oli kakskümmend üks, tal polnud enam vaja isa sõna kuulata. Ema toetas teda ja see oligi kõige tähtsam.
„Mis sa unistad, tööle!” röögatas ülemus tema lauast möödudes.
Elinor noogutas. „Loomulikult. Vabandust!”
Ettevaatlikult võttis ta purgist natuke kalamarja ja tõstis selle soolase küpsise peale, nagu proua Lansing oli õpetanud. Seni tundus, et uus aasta tuleb täpselt samasugune nagu vana.
Ta heitis pilgu kitsale aknale üleval lae all. Vihm jooksis mööda klaasi alla. Oleks tore olnud piiluda uhkelt riides külalisi, kes sel õhtul hotellis viibisid. Naistel on kindlasti seljas nende kõige ilusamad kleidid, vähemalt võis niimoodi aru saada nende jutust, kes korrus kõrgemal tööd tegid. Elinor ei tohtinud sinna minna.
Ta lõikas saial koorukese maha.
Varsti on järjekordne kandik serveerimiseks valmis.
Bussi tagatuled kadusid nurga taha ja kui Emma ei taha paduvihma käes läbimärjaks saada, peab ta kiiresti kuhugi varju alla pääsema. Veidi kaugemal särasid tuled ja kostis lõbusat naeru, see tõmbas teda enda poole ja ehkki ta teadis, et tal pole sinna sugugi asja, hiilis ta avatud ustest sisse. Keegi ei takistanud teda, kui temalt midagi küsitakse, siis ütleb ta, et eksis siia kogemata.
Ta polnud kunagi varem midagi sellist näinud.
Oma varjatud kohalt ühe samba taga taipas ta, et kui ta kavatseb Londonis elada, tuleb tal aru saada, et niimoodi elab moodne rahvas. Nad väänlesid tantsupõrandal ja paistis, et neil on väga tore. Bänd nurgas mängis muusikat, mida Emma polnud kunagi varem kuulnud. Kirikumuusika see igatahes ei olnud, nii palju ta taipas.
Ema ja vanaema kukuksid läikivaks poonitud põrandale surnult maha, kui nad vaid teaksid, et Emma end nii kõlvatult üleval pidavaid täiskasvanuid vaatab. Mehed võtsid pintsakud seljast ja lasid lipsusõlmed lõdvemaks, naised heitsid kingad jalast. Meestel olid särgid higiste kehade külge kleepunud ja Emma tundis, kuidas tal suu kuivaks muutub, ta pidi neid tahtmatult vahtima. Aga kui üks mees häbenemata oma tantsupartnerist kinni haaras ja teda suudles, sundis Emma end pilku kõrvale pöörama. Põsed tulitasid ägedalt. Midagi taolist polnud ta kunagi varem näinud. Lugenud, jah, seda küll. Tal olid oma salajased peidikud ajakirjadega, kus kirjutati niihästi moest kui ka muusikast, ja „piibel”, mida Emma ema arvates igal õhtul luges, kõneles noorte naiste emantsipatsioonist.
Täna oli tema kaheksateistkümnes sünnipäev ja ehkki vanaema ning ema nuttes teda keelasid, jättis ta hüvasti ja astus rongi. Ta pidi lahkuma, või siis põgenema. Kauem poleks ta enam vastu pidanud.
Vabadus. Ta oli seda päeva oodanud. Ta saab ise otsustada. Mõistlikke otsuseid teha. Kui ta ette ei vaata, on ta peagi abielus ja laps kaela peal nagu teistel tema küla naistel, ja seda lihtsalt ei tohtinud juhtuda. Ta polnud võib-olla küll veel täisealine, kuid ta polnud loll. Emma kavatses kindlasti seksida, aga ta kavatses ka õppida, kuidas rasedaks jäämist vältida.
Ta võttis kübara aeglaselt peast ja tundis, et hoolimata ruumi soojusest jalad külmetavad. Saapad olid kulunud ja lasid vett läbi. Ta püüdis märgadest sukkadest mitte välja teha. Kohvris olid tal kingad, kuid neid tahtis ta hoida ajaks, mil kuskil tööd saab. „Hea perekond,” ütles ema. „See peab olema hea perekond, muidu oled varsti kodus tagasi, sa jonnakas tüdruk.” Emma kahtlustas, et inimesed siin saalis ei olnud hoolimata läikivatest