100 valitud novelli. 5. raamat. O. HenryЧитать онлайн книгу.
vahele selle, mis on juhtunud ning millest ma midagi ei tea,” sõnasin mina, “jääb mulle mulje, et tahad naisest lahti saada. Oli selleks tõesti advokaati vaja?”
“Bud,” sõnas Luke piinatult, “see laps annab mu elule mõtte. Tema võib minna, kuid poiss on minu! Seaduse järgi olen mina lapse hooldaja ja eestkostja.”
“Olgu,” ütlesin mina. “Kui niisugune on seadus, siis pidagem sellest kinni. Arvan,” jätkasin, “et sinu juhtumi puhul ilmutas kohtunik Simmons eeskujulikku leebust – või mis iganes selle seaduslik termin ka on.”
Tead, mulle ei meeldi eriti järeltulijaid, välja arvatud nood, kes toidavad end täiskasvanuks saamiseni ise ja kelle eest saab maha müües raha. Kuid Luke’i oli haaranud mingi vanemlik hullus, mida ma kunagi mõistnud pole. Teel jaamast rantšosse võttis ta ikka ja jälle määruse taskust välja ning näpuga järge ajades luges ettekirjutusi ja tingimusi mulle ette. “Lapse hool-dus-õi-gus,” ütles ta. “Ära seda unusta – lapse hool-dus-õi-gus.”
Kui me aga rantšosse jõudsime, selgus, et meie kohtumäärus on kasutu, nolle prossed, ning tuleb kohtus uuesti arutusele. Proua Summers ja laps olid läinud. Meile öeldi, et tund pärast seda, kui mina ja Luke olime jaama poole teele asunud, oli proua käskinud hobused vankri ette rakendada ning sõitnud oma kohvrite ja lapsega lähimasse jaama.
Luke võttis määruse välja ja luges veel kord oma õigused üle.
“See pole võimalik, Bud,” ütles ta. “Meie riigis valitsevad seadus ja kord. Siin on sõnaselgelt kirjas: lapse hool-dus-õi-gus.”
“Võid nimetada seda inimlikuks õppetunniks,” laususin mina, “mis teeb mõlemad tühjadeks sõnakõlksudeks.”
“Kohtunik Simmons,” jätkas Luke, “on ühinenud seadusandjate kogu liige. Mu naine ei saa niisama poissi ära viia. Texase seaduste järgi kuulub ta mulle.”
“Taevase kohtu poolt naispoolele antud õiguste alusel on ta nüüdseks väljaspool mundane mandamus’e jurisdiktsiooni,” ütlesin mina. “Kiitkem jumalat ja olgem tänulikud nende väikeste õnnistuste eest, mis ta…” alustasin ma, kuid nägin siis, et Luke mind ei kuula. Väsinud, nagu ta oli, käskis ta tuua endale puhanud hobuse ja ratsutas jaama.
Tagasi tuli ta alles kahe nädala pärast ja kaunis kidakeelsena.
“Me ei saanud talle jälile,” ütles ta, “kuigi kasutasime kõiki võimalusi, mida telegraaf pakkuda suudab ning neid otsivad linna korravalvurid, keda seal nimetatakse uurijateks. Vahepeal aga, Bud,” sõnas Luke, “ajame Brush Creeki karja kokku ja ootame, kuidas seadus end taas maksma paneb.”
“Õhuloss,” ütleksid sa ilmselt, ning sul on õigus.
Jättes järgmised kaksteist aastat vahele, jätkan sealt, kus Luke sai Mojada County šerifiks. Minu hooleks jäi kontoritöö. Ärgu jäägu sulle vale muljet, et see amet tähendas kontoris kulusummade arveraamatusse kandmist või kirjade hävitamist. Noil päevil seisnes kontoritöö tagaakna jälgimises, et keegi ei saaks šerifit selja tagant maha lasta ajal, kui ta päeval läbitud miile kuluraamatusse kannab. Ja noil päevil piisas minu kvalifikatsioonist täiesti, et selle ametiga edukalt toime tulla. Ja Mojada Countys valitsesid seadus ja kord, õpikud ja viski olid kõigile kättesaadavad ning valitsus ehitas sõjalaevu oma raha eest, mitte koolijütsidelt kogutud viiesendiste eest. Ja, nagu ma juba ütlesin, valitsesid seadus ja kord nende seaduskitsenduste ja täiendmääruste asemel, millega osariigi vandekohtunikud tänapäeval iga päev kokku puutuvad. Meil oli Bildadis oma kontor, ning me tulime toime ükskõik millise meie jurisdiktsiooni alla käiva kakluse või vaidlustüliga.
Jättes välja suurema osa ajast, mil Luke oli šerif, annan sulle siiski aimu, mida kujutas neil päevil seadus. Luke’i võib nimetada üheks kohusetundlikumaks meheks maailmas. Seaduseraamatutest ei teadnud ta suurt midagi, kuid tal olid hästiarenenud väärtushinnangud ja oskus õiguse mõistmisel halastust üles näidata. Kui mehhiklane mõne austusväärse linnakodaniku maha laskis, pani toime rongiröövi või jäi seifivargusega vahele, tegi ta süüdlasele sellise peapesu, et too vandus, et ei tee kunagi enam midagi sellesarnast, ja enamikel juhtudel see nii oligi. Aga kui keegi varastas hobuse (hispaania poni välja arvatud), lõikas okastraadi läbi või rikkus mõnel muul viisil Mojada Countys rahu või tegi siinsetele elanikele häbi, olime mina ja Luke habeas corpus’e, suitsuta püssirohu ja kõigega, mida kaasaja õigus- ja etiketinormid välja suudavad pakkuda, tollel kohe kukil.
Kindlasti oli Mojada County tol ajal üks seaduskantse riigis. Idarannikult pärit inimesed, keda võis embleemidega mütside ja nööpsaabaste järgi kergesti ära tunda, võisid Bildadis vabalt rongilt maha astuda ja jaamapuhvetis võileibu süüa, ilma et mõni linnaelanik neid maha oleks lasknud, kinni sidunud või mürgitanud.
Luke’il oli oma arusaam seadusest ja kohtumõistmisest. Ta õpetas mind välja, et saaksin tema äraolekul kontoris teda asendada. Alati vaatas ta ette ja mõtles ajale, kui ta ameti maha paneb. Ta unistas väikesest kollasest võrerõduga majast ning õues siblivatest kanadest. Õu oli põhiline.
“Bud,” ütles ta mulle, “instinktide ja tunnete poolest olen ma käsutäitja. Ma tahan käsutäitja olla. Ja see minust ka saab, kui ma ükskord siit kontorist pääsen.”
“Mis liiki käsutäitja?” küsisin mina. “Kas mõtled töömeest? Ega sa ometi tsementi tassima või kraavi kaevama lähe või raudteelaseks hakka?”
“Sa ei mõistnud mind õigesti,” sõnas Luke. “Olen tüdinud pikkadest vahemaadest, laiadest horisontidest, suurtest maa-aladest ja muust sellesarnasest. Ainus, mida tahan, on mõistlik töö. Tahan aiaga piiratud õue, kus pärast õhtusööki istuda ja öösorri huikeid kuulata,” selgitas Luke.
Selline mees oli Luke. Ta armastas kodust elu, kuigi tal selles suhtes oli kurb kogemus olemas. Iial ei rääkinud ta oma endisest rantšoelust. Tundus, et ta on selle sootuks unustanud. Imestasin, kuidas on see võimalik, et majast, kanadest ja võrerõdust rääkides suudab ta oma mõtted eemal hoida lapsest, kes – hoolimata kohtumäärusest – oli temalt ebaseaduslikult ära võetud. Kuid Luke polnud mees, kellelt selliste asjade kohta pärida, kui ta ise sellest juttu ei teinud.
Arvan, et Luke elas oma tunded ja mõtted šerifitöös välja. Olen lugenud, et mehed, kes on pettunud romantilistes armulugudes kaunite naistega, loodavad vahetuskaupa teha sellega, et pühendavad end jäägitult mingile tegevusele nagu maalimine, lammaste karjatamine, teadus või laste õpetamine – ühesõnaga millelegi, mis aitaks unustada. Arvan, et Luke’iga oli sama lugu. Et ta maalida ei osanud, ajas ta karjaaeda hobusevargaid kokku ja tegi Mojada Countyst koha, kus võis rahulikult magada, kartmata rekvireerimist või tarantleid.
Ühel päeval sõitis Bildadist läbi kamp Ida investoreid. Kuna Idaho-Georgia-Põhja liinil oli Bildadis ette nähtud lõunasöögipeatus, kobis kamp jaamas maha. Investorid olid tagasiteel Mexicost, kus nad olid käinud kaevandusi üle vaatamas või midagi sellist. Neid oli viis meest – neli tüsedat kullast uurikettidega meest, kellede eluskaal võis olla umbes kahesaja naela ringis, ning seitsmeteistkümne-kaheksateistkümneaastane nooruk.
Noorukil oli seljas kauboivorm – selline, nagu Läände tulnud kollanokkadel ikka, ning oli kaugele näha, et üle kõige ihkas ta paar indiaanlast maha kõmmutada või grisli kotti pista – ühesõnaga kasutada neid kahte pärlmutterpidemega revolvrit, mis ta püksirihma küljes tolknesid.
Läksin lähemale, et sellel seltskonnal silma peal hoida. Ei või iial teada – äkki otsustavad mehed siin kanda kinnitada, hirmutavad Murchisoni poe ees seisvaid kauboide ponisid või käituvad muidu sündsusetult. Luke’i polnud kohal – ta ajas Friost lõunas karjavaraste jõuku taga, ja – nagu alati – vaatasin tema äraolekul korra ja seaduse järele mina.
Rongi ärasõiduni oli veel aega. Lõunasöögiga maha saanud poiss tuli puhvetist välja ja hakkas perroonil edasi-tagasi trampima, valmis maha kõmmutama kõik antiloobid, lõvid või kohalikud, kes söandavad teda tülitada või lihtsalt talle liiga lähedale tulevad. Poiss nägi hea välja, kuid käitus nagu kõik kollanokad – tal polnud siinsest korrast