100 valitud novelli. 5. raamat. O. HenryЧитать онлайн книгу.
kõrvakiilu, mis paiskas tolle üheksa jala kaugusele, ning naeris ise valjemini kui kunagi varem. Poiss hüppas üles kiiremini kui kukkus, tõmbas pärlmutterpidemega revolvri välja ja – Põmm! Põmm! Põmm! – sai Pedro kolm kuuli oma kallihinnalisse rinnakorvi. Nägin, kuidas iga kord, kui kuul rinda tungis, tõusis ta riietest tolmu. Kui lähedalt lasta, teeb väike kolmekümnekahene mõnikord päris suurt kahju.
Ärasõidukell helises ja rong hakkas aeglaselt liikuma. Läksin nooruki juurde, teatasin, et ta on arreteeritud ja võtsin relva talt ära. Kapitalistide caballard lidus rongi poole. Üks neist jäi hetkeks minu ette seisma, naeratas ja andis mulle paremsirge. Heitsin platvormile maha ja tegin väikese uinaku. Ma pole kunagi relvi kartnud, kuid ma ei taha, et mõni inimene – välja arvatud habemeajaja – võtab endale vabaduse veel kunagi mu näoga niimoodi ringi käia. Kui üles ärkasin, oli kogu lavaseade – rong, poiss ja kõik muu – kadunud. Pärisin Pedro järele ja mulle räägiti, et arst oli öelnud, et ta paraneb, kui haavad just surmavaks ei osutu.
Kui Luke kolme päeva pärast naasis ja ma talle juhtunust rääkisin, läks ta nagu arust ära.
“Miks sa ei telegrafeerinud San Antone’isse,” nõudis ta, “ning ei palunud terve kamp seal kinni võtta?”
“Oh,” vastasin mina. “Olen alati telegraafi imetlenud, kuid parajasti tutvusin ma sel ajal astronoomiaga.” Kindel, et kapitalist teadis, kuidas oma käsi kasutada.
Luke läks järjest rohkem ja rohkem raevu. Ta korraldas juurdluse ja leidis jaamahoonest ühe mehe visiitkaardi, mille põhjal selgus, et üks hombre oli Scudderi-nimeline mees New Yorgist.
“Bud,” ütles Luke mulle, “nii ma seda asja ei jäta. Lähen neile järele, võtan tolle mehe – või poisi, nagu sa ütled – kinni ja toon ta tagasi. Olen Mojada County šerif ning pean siinse korra ja seaduse järele valvama, kuni ma veel relva suudan välja tõmmata. Ja ma tahan, et sina minuga kaasa tuleksid. Mitte ükski Ida jänki ei saa maha kõmmutada Bildadi auväärset ja tuntud linnakodanikku, eriti veel 32-lisest, ning siis seaduse käest pääseda. Pedro Johnson,” jätkas Luke, “on üks meie linnakese prominentsemaid ärimehi. Määran oma äraolekul Sam Belli arreteerimisõigusega asešerifiks, sina ja mina istume homme õhtul 6. 45-sele põhja suunduvale rongile ja sõidame kurjategijale järele.”
“Pakun sulle hea meelega seltsi,” ütlesin mina. “Ma pole kunagi New Yorki näinud, kuigi olen tahtnud seal kunagi ära käia. Kuid, Luke,” küsisin ma, “kas meil ei peaks kaasas olema mõni osariigi määrus, habeas corpus või mõni muu seadusdokument, kui me sirutame käe nii rikaste kurjategijate järele?”
“Oli mul siis rekvisitsioon kaasas,” küsis Luke, “kui läksin Brazosi madalikule ning tõin Bill Grimesi ja ta kaks kaaslast rahvusvahelise reisirongi röövimise eest kohtu ette? Vajasime me arreteerimisorderit või maakaitseväe abi, kui me sinuga kuus mehhiklasest karjavarast Hidalgost politseijaoskonda ajasime? Minu töö on Mojada Countys korda hoida.”
“Ja minu kui kontoriroti,” vastasin mina, “hooleks on jälgida, et kõik käiks vastavalt seadusele. Meie koostöö on senini päris hästi sujunud.”
Niisiis pani Luke järgmisel hommikul teki, mõned kraed ja oma miiliraamatu seljakotti, ning me asusime New Yorgi poole teele. See oli üpris pikk ja kurnav reis. Rongi istmed olid meiesuguste kolgede jaoks liiga lühikesed, et saada mugavalt magada, ning konduktoril tuli meid veenda rongi jääma iga kord, kui ilmus nähtavale mõni viiekorruseliste majadega linn. Kuid viimaks jõudsime sihtpunkti. Luke, kelle poolel oli seadus, tahtis kohe asja kallale asuda.
“Luke,” ütlesin mina, “minule, kui kontorirotile ja seadusevalvurile tundub, et see koht ei käi seaduse järgi Mojada County jurisdiktsiooni alla.”
“Korra seisukohalt,” vastas tema, “on igaüks oma pattude eest seaduse ees vastutav, olgu patutöö toime pandud kas Jeruusalemmas või Bildadis.”
“Aamen,” ütlesin mina. “ Kuid võtkem sõrm siiski päästikult ja ratsutagem minema. Mulle ei meeldi selle koha väljanägemine.”
“Mõtle Pedro Johnsonile,” sõnas Luke. “Ta on minu ja sinu sõber ning üks neetud kullatud abolitsionist kõmmutas ta koduukse ees maha!”
“Täpsemalt oli see kaubadepoo uks,” ütlesin mina. “Kuid peab ütlema, et seaduse seisukohast pole seal vahet.”
Viisime oma asjad ühte Broadway suurde hotelli. Järgmisel hommikul läbisin kaks miili treppe, mis mind maapinnast lahutas, ja asusin Luke’i otsima. See polnud kerge ülesanne. Fuajee nägi välja kui San Antone San Jacinto päeval. Marmorteede ja puudega katusealusel linnaväljakul tungles tuhandeid inimesi ning Luke’i leida oli väiksem šanss kui tookord, mil otsisime teineteist Old Fort Ewelli lähedal suurel pirnitihnikuga kaetud tasandikul. Kuid peagi jooksime Luke’iga ühel neist marmoralleedest ninapidi kokku.
“Lootusetu, Bud,” sõnas Luke. “Ma ei leia kohta, kus antakse süüa. Otsisin kõikjalt restorani silti ning käisin lootuses singi lõhna tunda terve laagriplatsi läbi, kuid ainus, mis ma sest sain, on see, et olen veel näljasem kui enne. Lähen välja, võtan voorimehe ja sõidan Scudderi visiitkaardil kirjas olevale aadressile. Sina jää siia ja püüa meile midagi hamba alla hankida. Kuid kahtlen, et sa midagi leiad. Soovin, et oleksime veidi maisijahu, peekonit ja ube kaasa võtnud. Kui Scudder pole vaevunud jälgi kaotama, saan temaga kokku ja tulen pärast seda siia tagasi.”
Niisiis hakkasin hommikusöögiks toidumoona otsima. Kuna ma ei tahtnud Mojada Countyle häbi teha ja siinsete abolitsionistide silmis roheline näida, läksin iga kord, kui pöörasin ümber järjekordse pika koridori nurga, esimese silma hakanud laua või leti juurde ja vaatasin toitu otsides ringi. Kui ma otsitavat ei leidnud, küsisin midagi muud. Umbes poole tunni pärast oli mul taskus tosin sigarit, viis jutulehte ja seitse või kaheksa raudtee sõiduplaani, kuid kohvi või peekoni lõhna polnud ma kordagi tundnud.
Kord käskis üks daam, kes istus laua taga ja mängis mingit nööpnõelamängu taolist mängu, minna mul kabinetti, mida ta nimetas number kolmeks. Läksin sisse, sulgesin ukse ja tuli läks sees iseenesest põlema. Istusin riiuli ette toolile ja ootasin. Arvasin, et see on midagi erasöögitoa taolist. Kuid kelner ei tulnud ega tulnud. Hakkasin higistama ja tulin välja.
“Kas saite seda, mida soovisite?” küsis daam.
“Ei, ma’am,” vastasin. “Mitte raasugi.”
“Siis pole vaja maksta,” ütles tema.
“Tänan, ma’am,” sõnasin mina ja jätkasin otsinguid.
Lõpuks lõin etiketile käega, läksin ühe sinises kullatud nööpidega vormiriietuses poisi juurde ning too viis mu kohta, mida ta nimetas caffee hommikusöögisaaliks. Esimene asi, mis mulle sisenedes silma hakkas, oli nooruk, kes Pedro Johnsonit oli tulistanud. Ta istus üksinda väikese laua taga ja ründas lusikaga nii ägedalt muna, et kartsin lusikat murduvat.
Istusin tema vastu. See paistis poissi solvavat ning ta tegi liigutuse, nagu kavatseks lahkuda.
“Tasa, poju,” ütlesin mina. “Vastavalt Texase autoriteetide välja antud seadustele oled arreteeritud. Jätka muna tagumist, kui selle sisemuses on midagi, mida sa kätte tahad saada. Ütle nüüd, miks sa Bildadis härra Johnsonit tulistasid?”
“Võin ma küsida, kes te olete?” küsis tema.
“Võid küll,” vastasin. “Lase edasi.”
“Arvasingi, et olete sealt,” sõnas nooruk silmagi pilgutamata. “Kuid mida te sööte? Hei, kelner!” hüüdis ta kätt üles tõstes. “Võtke sellelt härralt tellimus.”
“Biifsteegist,” ütlesin mina, “mõnest praemunast, ühest virsikukompotist ja kvardist kohvist peaks piisama.”
Rääkisime veidi aega maast ja ilmast ning siis küsis poiss: “Mida te tulistamise suhtes ette võtate? Ta nimetas mind nimega, millest ma ei saanud mööda vaadata, ning siis lõi mind. Ka temal oli relv. Mida muud ma teha sain?”
“Viime su tagasi Texasesse,” ütlesin mina.
“Läheksin