Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus. Enn VetemaaЧитать онлайн книгу.
arenevad.
Küll oli Ženja olnud siis õnnelik… Ja varsti tulidki pulmad. Aga kooselu mitte kauaks. Jumala õigus oli olnud emal juba nende kuramaaži algul, et õige on võtta mees oma ringkonnast… Nüüd on jõutud eraldi elamiseni. Mees petab teda nagunii Tallinnas, selles slaavi hingele võõrapärases hallis linnas, oma tšuhhonkadest pruutidega. Ptüi! Ja üldse – kuis võis ta Gustavi armastusse nii väga uskudagi? Kas tema enda väljavalimise üks põhjustest polnud äkki tingitud ajast – noist kurikuulsaist kolmekümnendate lõpuaastaist. Vähemalt kõrvaltegurina küll, sest julgeolekukindrali tütar, eks see ikka tähenda ka midagi…
Enamasti eelistas Ženja ka abielus olles tolle vankastankaliku (pööra mind nii või naa!) perekonnanime asemel kasutada oma neiupõlvenime, sest alles mõne aasta eest tervislikel põhjustel pensionile läinud julgeolekukindral Korsitšenkot mäletati olulistes ringkondades veel väga hästi. Kuigi ka Naani nimi oli endale teatavasti pisut tuntust kogunud, ent hoopis teises, kitsas asjatundjate ringkonnas, teadlaste seas. Ta kursusetööd olid vaata et kandidaaditasemel. Talle ennustati tulevikus suurt edu.
Ei, Jevgenia ei pilka rahvuslikke eripärasid ega nimesid, ta on suure südamega vene rahva esindaja, kes ei suhtu väikerahvastesse põlgusega. (Seda siin-seal ju veel esineb; enamasti küll siis, kui nood rahvad oma noorema venna statuuti ei tunnista). Aga siiski oleks Gustav oma veidra nime asemel Jevgenia perekonnanime pidanud võtma! Nii olnuks normaalne, nii tegidki enamasti kõik balti päritoluga normaalsed inimesed, kes karjäärile mõtlesid. Karjääri on kergem teha, kui sul normaalse inimese nimi. Aga tema Gustav oli selle ettepaneku välja naernud. Tema oma vanemate kaevu ei sülgavat!
Jevgenia seisis ikka veel poolpaljalt peegli ees; ta oli juba unustanud, miks ta siin üldse seisab. Tuli vananemisele suhteliselt hästi vastu panevat ihu uurima või?.. Ahjaa – unerohi. Ta vajas täna seda tõesti.
Kolm tabletti alla kugistet, pokaal veini ka peale joodud (arstid seda kombinatsiooni küll ei lubanud), oligi daam varsti voodis tagasi. Barbamüül tegi oma töö. Ja Naani kallis kaasa Jevgenia Afanasjevna Korsitšenko norskas peagi nii, et laelamp oli juba kõikumisekiusatuses.
Ent üks asi on uni, teine unenäod. Ja need viimased olid uinutite ja kangemategi droogide pideva pruukimise tõttu juba oluliselt normaalsetest erinevad. Ta oli muutunud sõltlaseks. Uinutite liigtarvitamise eest olid teda arstid hoiatanud. Mine tea, ehk oli neil õiguski. Ja eks siis „sõnakuulelik” Jevgenia oli leidnud ajutise asendaja, mitte halvema – see oli igaõhtune pool või koguni terve pudel veini, mis peagi asendus märksa kangema kraamiga. Ja vahel ka mitte ainult õhtuti. Sellest uuest sõltuvusest ei teadnud seni veel mitte keegi, sest pole alkohoolikuist leidlikumaid inimesi. Ei isa, ei ema, ega ka Naan, kes end nagunii harva ilmutas, osanud midagi märgata. Vast seda, et Jevgenia kauem armastab magada.
Päris viimasel ajal oli Ženja tervis aina hullemaks läinud: nüüd oli jõutud juba Hääleni, kes madam Korsitšenkole maailma asjadest sügavama pildi andis ja kelle käske too väga tõsiselt võttis. Ta oli seni olnud küll vankumatu ateist, aga kui sulle ikka prohvetlikke ettekuulutusi tehakse, eks katsu siis üleloomulikke jõude eitada…
Mis siis sel viimati mainitud ööl uut oli? Oi, palju! Jevgeniale kangastusid miskipärast pildid eelajaloolistest aegadest, mil meie maamuna teatavasti veel suures osas vedelas olekus oli. Sellele ei vaidle tänapäeval enam keegi vastu. Ent Hääl esitas maakera kunagise vedela oleku kõrvale kohe millegipärast kuidagi nagu tagamõttega küsimuse metallide erikaalude kohta. Kui jätta kõrvale transuraanid, mille kestvuseks meie ajalikus ilmas enamasti vaid mikrosekundid, siis meenus Jevgeniale loomulikult kohe metallide kuningas – klassikaline kuld. Üllaim, igavene ja aja kulgemise suhtes seetõttu ülimalt ükskõikne metall. Juba astroloogide silmis täiuslikem teiste seas. Ja muide – mis antud juhul eriti määrav – ka raskeim.
Mis neist kahest kõrvuti esitatud faktist järeldub? Pole vaja kaua aju vaevata, et taibata: eks raskeim vaju üleüldises vedelolekus kõige sügavamale? Just selles asja uba ongi! Kas ei tuleks kulda just maakera sügavustest otsida?! Vaat millise vihje sai Jevgenia otse Häälelt.
Ja eks kulla madalamale kippumise kohta ole ju tõendusi küllaga. Tühjaks ammutatud maardlatest on leitud sajandeid hiljem taas seda jumalikku metalli. Kui keegi teadlane tuli välja hüpoteesiga, et vanad kaevandused tuleks üle vaadata, sest äkki on sinna midagi korjunud, ja teha seda lausa periooditi, peeti teda segaseks. Aga siiski leidus ka kontrollijaid – jah, üliõnnelikke kontrollijaid… Peened kullanired, mida kunagi ammustel aegadel segati nende teel sügaviku poole – mil moel, seda me ei tea, aga kas see on tähtiski? –, olid leidnud uusi võimalusi ja kaevandused tõesti kullaliivaga taas täitnud.
Sellel ööl Hääl Jevgeniale rohkem informatsiooni ei andnud. Aga eks sellestki juba piisas. Tuleks võtta proove võimalikult sügavalt. Ülisügavale me tänapäevaste vahenditega veel ei pääse, kuid nafta ja muude maavarade otsijad on siiski jõudnud ses osas lugupidamist väärivate tulemusteni. Vaat neist puuraukudest oleks vaja proove võtta! Midagi peaksid nad tõestama. Vaevalt just kohe eheda kullani jõutakse, aga kivide analüüsid peaksid lootusi andma: kullasisaldus peaks neis kasvama.
Nende proovide saamine polnud ülesanne kergete killast, ent karismaatiline naine ei tunnistanud mingeid takistusi. Kord näiteks oli ta oma akadeemikust mehele hankinud erilist supertundlikku filmi, millega saab filmida helkivaid ööpilvi. Sellist materjali oli võimeline tootma ainult üks tehas Nõukogudemaal, ning tema tark, ent kaugeltki mitte nii nõudmisjultunud mees lõi nõutult käsi kokku pärast seda, kui kõik akadeemia poolt esitatud viisakad abipalved oldi tagasi lükatud (nende rahuldamiseks tulnuks vähemalt mõneks päevaks spetsialiseeruda just ja ainult selle ülitundliku filmilindi tootmisele, mida üliharva vajati, ning kõik muu, palju olulisema pidevalt vaja mineva filmilindi valmistamine hoopis peatada). Aga kuu hiljem saatis, näe, Gustavi kaasa ise Tõraverre sellist ülidefitsiitset filmi. Ja koguni kaks kilomeetrit. Kuidas tal see oli õnnestunud välja võidelda, jäigi Gustavile teadmatuks. Majandusgeenius oli Jevgenia, mis muud!
Selge see, et süvapuuraukudega tegelevatelt geoloogidelt pidi olema võimalik saada ülisügavalt võet kivimiproove, kus kindla peale suurem kullasisaldus. Kuid katsu sa neile lisaülesandeid peale panna, mis sest et kulla väärtus… Ah mis sellest rääkidagi… Nad ei usu su hüpoteese. Kuid miks prohvetlik Hääl kihutab teda just kulda jahtima? Tuleb hankida!
Tore oli sellel teemal unistada; eks pidanud tema akadeemikust meheke end ju ülitähtsaks tegijaks teaduseilmas, ja mõneti ta seda juba oligi, aga mis näo ta siis teeb, kui hoopis tema kaasa ühel kenal päeval kingib meie riigile vagunite viisi kulda? Mida tähendab see majandusele, kaubandusele ja kaudselt ka meie riigi sõjalisele võimsusele?! Pole mõtet küsidagi.
Aga selline geniaalne, kuid lihtne idee võib ju ka mõnda muusse ajju sähvatada, tekkis Naani-proual äkiline mure. Tuleb endast esimesena märku anda!
Ning juba üsna sügaval luuludeilmas elav Jevgenia pidas hädavajalikuks teavitada oma teooriat komiteele, mis andis välja… Lenini preemiaid teaduslike suuravastuste eest! Täna tal veel kulda ette näidata küll pole, aga varsti see tuleb. Tingimata!
Kaunis ümbrik, margiks sümboolne kuldne Pegasus, postitati juba paari päeva pärast. Ent loomulikult ei mallanud Jevgenia preemia, mille saamises ta ei kahelnudki, kohta saabuvat kirjavastust, käed rüpes, oodata, vaid vallutas geoloogide bastionid iseseisvalt. Ega tal neid tõestusmaterjale nii hirmus palju siis vaja olnudki. Natuke kive saab ikka kõrvale panna…
4
INTERMEEDIUM
KATKEID KIRJAVAHETUSEST „SÕPRADE VAHEL” ERINEVATEL AEGADEL, MILLEST TEADLIK OLEMINE EDASPIDI KASULIKUKS OSUTUB
Polkovnik Selgal annab teada, et Arvo Valtoniga toimus kolmas hoiatav-kasvatav vestlus;
major August Kuuseoks annab teada, et tema neljaleheküljeline õiend Arvo Valton-Vallikivi nõukogudevastase tegevuse kohta on esitatud ENSV MN juures asuva Riikliku Julgeoleku Komitee esimehe esimesele asetäitjale V. Porõvkinile;
ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee esimees Karl Kortelainen