Kalevipoja mälestused. Enn VetemaaЧитать онлайн книгу.
hingega üle ühe õige laia jõe ujus, aga eks arm ja viha anna jõudu ning nii ujus teiegi noor kangelane küllalt soliidse tunnikiirusega põhja poole. Ujus Soomemaa suunas, et Tuuslari käest karmilt aru pärida.
Mul oli kindlasti küllalt jaksu, et ühe hooga üle lahe põrutada, kuid nähtavasti ei tahtnud nii saatus. Imestusega jäin ma äkki keset merd kaunist lauluviisi kuulatama. Varsti ilmus lainterüpest ka üks kaljune saarenatuke nähtavale. Mõtlesin, et küllap oleks mul mõistlik siin pisuke peatus ette võtta.
Vägimeeste elulood õpetavad, et targem on sihukestest kahtlastest saartest eemale hoida, kuid kust pidin mina seda siis veel teadma? Ei olnud ma neil aegadel ju midagi kuulnud ei sireenidest, ei Kirkest (sellest, kes oskab kõigist teistest emandatest rutemalt mehi sigadeks muuta) ega üldse sedasorti saarenaistest.
Laul, mis mulle kõrvu kostis, oli ilus. Oli. Aga midagi iseäralikult sõgedakstegevat ta endast kah ei kujutanud. Kui ma kõike seda, mis varsti sündima pidi, oleksin ette aimanud, poleks ma saarele jalgagi tõstnud! Ja mingit vaha poleks mul kiusatusele vastupanemiseks kah vaja läinud, nagu seda laevnik Odüsseuse mehed tarvitasid, – mina end kõõrutustest juba narriks teha ei lase.
Jah, häda oli lihtsalt minu puudulikus hariduses, muud ei miskit.
Juhtus siis nii, et varsti istusin ma kaldaliival ja tõmbasin hinge tagasi. Ilus laul äiutas mu vist korraks isegi magama. Kui ma jälle oma silmaluugid lahti tegin, oli laulja uut viisi alustanud. Põhjamaa looduse karske ilu ülistamise asemel (tema eelmise laulu iva) kiitis ta nüüd üht vaprat mehepoega. Laulja hooples, et tal olla seitsme soo ja kümne allika taga üks iseäralikult tore peigmees. Seesugune peigmees kohe, kellele pole väärilist terves ilmaski mitte. Nimetage mulle mõni noor agar vägimees, kes sellist kiidulaulu rahulikult kuulata kärsiks! Seni polnud mulle jõu poolest veel võrdset vastast ette juhtunud, eks seepärast tundsingi siis vägevat tungi täpsemalt kuulda saada, kes see sihuke kange mees on, keda laulja – nagu ta kuulutas – on valmis ootama aastate kaupa. Küllap jõuame ka Soome õigeks ajaks kohale, aga selle uurime enne välja!
Hiilisin tasahilju häälele lähemale ja piilusin kaljunuka tagant välja.
Ilusa lauluhääle omanik polnud oma kehakuju ja väljanägemise poolest küll mitte päriselt minu maitset mööda, sest mina olen oma naisterahvaideaali loonud kalli ema järgi. See tüdruk siin ei saanud dimensioonide poolest emale mitte ligilähedalegi. Polnud ta säärtel tamme ümbermõõtu ega toonud neitsi puusakaar silme ette viikingilaeva, kuid miski omapärane võlu hiilgas kiitsakast piigast ometi vastu. Tema valge tuka alt vaatasid ilmavalgusse kangesti kavalad sinisilmad. Need kaks sootulukest upsaka püstnina kohal olid väga ennast täis, aga samuti ka ligimeelitavad. Läksin veelgi lähemale, kuigi sellel minekul enam erilist mõtet ei saanud olla, sest lauljatar kurtis nüüd, et
„Ei saa tema tulema;
Saa ei kuus ma teda kuulda,
Nädalas ei teda näha,
Saa ei aastas tema armu.”
Mina ei pööranud aga siiski mitte tagasi, vaid jäin neiu tööd imestama. Niipaljukest kui mina asjast aru sain, oli tal mingi lõngatöö käsil.
Jah, iseäralik võlu on naisterahva peentesse sõrmedesse peidetud, kui nad väledasti niisi nõtkutavad või ämblikuvõrguliste kedruste keskel osavasti korda loovad. Eks võrrelda ju meie elugi lõngaga, mida saatus poolilt poolile vuristab. Minu, kelle kätes köiedki katkema kipuvad, nõidus see vaatepilt igatahes üsna ära. Astusin veelgi lähemale, ja siis märkas mind juba ka saareneiu ise.
Ta hüppas püsti ja kiljatas heledasti.
Nüüd, hiljem pean ma arvama, et vaevalt see õrn kiljatus päris südamest tuligi. Küllap olin ma endast juba enne märku andnud. Ma ju suigatasin rannaliival, ning – nagu teada – on minu norskamist lahingumürinaga võrreldud.
Jah, aga saaretar ikkagi kiljatas ning mul oli tunne, et nüüd kohe langeb ta minestusse. Teiste abitu olek teeb mind alati abituks. Kargasin kähku lähemale ja toetasin teda. No küll võib ikka mõni inimene keskelt peenike olla! Ja veel imelikum – tema peen kont polnud mulle põrmugi vastumeelt.
Saarepiiga toibus, selleks kulus terike aega, ja lükkas minu abistava käe tänades eemale.
„Te olete nii tähelepanelik, noor vägimees,” alustas ta. „Ma loodan, et te mulle andeks annate mu sobimatu kohkumuse. Selline reageering peaks olema vabandatav meie saare vähese külastatavusega. Te oleksite mind võinud oma tulekust varem informeerida.”
Kui keerukalt ja kaunilt see õrn hääl lauseid seadis! Kuulasin teda, oskamata ise sõnagi kosta. Mul oli äkitselt nagu häbi, et ma ise nii suur ja kohmakas olen.
Mõtlesin, et olen selle peenikese preili kõrval ikka üks täistöllakas küll.
„Ärge olge mulle pahane, ma palun teid!” lausus neiu malbesti ja – kujutage ette! – silitas julgustavalt mu tokerdanud juukseid; libistas koguni oma imepehmet neljandat sõrme uurivalt mu ninaselga mööda üles-alla. Mu suur kartulnina nähtavasti tegi talle nalja. Ja järsku tundsin ma end esimest korda elus hoopis poisipõngerjana: mu näkku tõusis midagi sooja, paled lõid õhetama ja kõrvad hakkasid huugama.
Ma arvan, et ma läksin vist näost punaseks.
„Me elame seal… Ma kutsun kohe oma papaa.”
Ta tõusis kaljule ja tegi eemalt paistva majakese poole mingi käevibutuse, mille peale, imelik küll, selle aknad otsemaid pimedaks läksid.
„Oo, nad kustutasid juba tuled!” oli neiu õnnetu, kuid sai oma murest kähku üle. „Pole viga, koidik ongi juba peatselt saabumas.”
Saarepiiga astus kaljult alla ja silmitses mind viivu justkui aru pidades.
„Ulatage palun oma gigantsed käelabad!”
See palve andis mulle julgust juurde: kui saan kuidagiviisi oma jõudu näidata, küllap läheb siis ka see vastik kohmetus üle. Surusin jalad tugevasti rannaliivasse, tõmbasin kopsu õhku täis ja sirutasin käed ette. Mida minust tahetakse?
„Mis te nüüd…” kajas mu kõrvus neiu kellukesehääl.
„See pole ju põrmugi raske.”
Naerusuine saareneiu oli otsustanud kasutada mind viipspuu asemel: mu käte ümber heideti udukerged lõnganöörid ning algas mingi kerimine või haspeldamine või pasmamine või, noh, ma tõesti ei tea, kuidas naised seda tööd just kutsuvad.
„Ärge ennast liigutage, eks!”
Otsemaid hakkas mul silmalaug sügelema, seejärel tundus, nagu maiustaks mu pükstes sadakond kirpu. Varsti tükkis peale ka aevastamine. Hirmus, kui inimene ei tohi ennast liigutada! Neiust, ta astus kord lähemale ja siis jälle kaugemale, lõi mulle vastu tundmata magusaid haisusid; ma vahtisin jalge ette maha ja olin sellest kõigest kokku päris uimane. Oeh, see seismine oli üks raskemaid töid, mis mul siiamaani oli ette tulnud! Hea vähemalt, et pealtnägijaid polnud.
„Noh, ongi valmis. Aitäh. Aga öelge, miks te kogu aeg vaikite? Kas öine loodus, liivasse nõrkevate lainete rauge vaibumissosin ja see hunnitult kaljudel värelev kuuvalgus ei tekita teis tõesti konversatsioonisoovi? Rääkige midagi, te suur ja meeldivalt kohmetunud sangar!”
Tüki aja pärast oskasin ma arvata, et ilm on täna öösi ilus jah ja kuu kenasti rauge kah. Neiu jagas vaimustusega mu vaatekohta, täpsustades, et nii kauneid öid on tõesti haruharva. Ta nentis veel, et ööde ilu täielikule tunnetamisele aitavat suuresti kaasa meeldiv vestluskaaslane, kes on elust teinud huvitavaid ja teravmeelseid tähelepanekuid.
Nüüd tegin ma oma arust kavala käigu ja ütlesin, et tunnen neiule sügavasti kaasa: tema peigmees, kes on ju kindlasti ka väärt jutumees, pole, nagu neitsi kurdab, juba ammu siinmail käinud. Eks ole ikka hale lugu küll, kui pole kellegagi kuuvalgel konserveerida, veel hullem on see, et neitsike
Saa ei aastas tema armu,
Armukaisu haudumista,
nagu ta ise äsja kaebas.
Minu sõnade