Kalevipoja mälestused. Enn VetemaaЧитать онлайн книгу.
Siis aga teatas – tagasi lükkamaks mu rumalaid kahtlusi – , et ta polevat veel selles eas.
„Ah et sul siis ei olegi veel peigmeest või kuidas?” hüüatasin ma rõõmuga.
„Jätke ometi! Minu isa ei lubaks seda mingil juhul!” Ta paistis päris pahandavat.
Mis sa nüüd, neitsike! Sa jo ammu selles eas… Just paremas eas peiu valimiseks, ja seda aega ei tohi mitte tühjalt mööda lasta.”
„Te olete väga kõneosav,” kudrutas piiga mahedasti ja lõi silmad maha. „Ma pean arvama, et te olete selliste argumentidega vist juba mitmetelegi neitsitele ohtlikuks saanud, neile küllap nii hingelisi kui ka muid traumasid valmistanud.”
„Noh, eks ole ette tulnud ka,” uhmasin ma ebamääraselt, sest ei saanud tema jutust täpselt aru. Imelikud keerulised sõnad tal, ju ta vist poolenisti rootslane on; neid pidada siin põhjasaartel hulgakaupa elama.
Kuna neiu endistviisi õhetas ja mind tillukest sõrme vibutades ähvardas – ma ei taibanud ainult, mille eest – , hakkasin ma nüüd uskuma, et ju avaldan talle ikka vist tugevat muljet. See andis mulle julgust juurde ja juba ma kuulsingi end kõvasti kiitlevat:
„Ligi on, ligi nähikse
Ligemal kallim kaasake,
Armsam hauduva kaisu.
Siinap rikkam rõõmurüpe,
Kangem meesi kuulsast külast,
Parem poissi perepoega.
Kõrged koivad, laiad oimud…”
Neiu kuulas mu laiade oimude ja kõrgete koibadega hooplemisi, pilk aralt maha löödud. Äkitselt jooksis läbi minu ihu ootamatu julguseplahvatus ning – krapsti! – oli mu käsi ümber ta piha. Ta kiljatas jälle, aga kuidagi nagu teistmoodi, ja raasike hiljem silitasid neitsi valged, ütlemata magusasti maasikaseebi järgi lõhnavad juuksekiharad mu lõuaalust – see armas laps oli pannud pea mu rinnale… Kui hea, et ma enne pool merd läbi ujusin, käis mõte läbi pea, see tõprahais, mis mulle jahist külge võis jääda, on kindlasti maha uhutud.
„Mida sa, paharet, ometi teed!” itsitas neitsikene ja ta püstnina puges mu kaenlaauku. Mina – ma lihtsalt seisin, muud ma ju ei teinudki!
Mis edasi sai, on mul suurelt osalt meelest läinud. Ta vist talutas mind kättpidi natuke maad eemale, ühe põõsa alla, mispeale
Istusin ise mehe kõrva
Sammaldunud kivisängi,
nagu „Kalevipojas” lugeda on. Mul lõi silme ees kõik mustaks ning punaseks ja hing kippus suurest ähmist kinni jääma.
„Oh sa mu rumaluke,” sosistati mulle kõrva. „Oh sa mu kallis väike suur poisu…” Ja Saarepiiga õrnad käed, mille osavust ma ennist imeks olin pannud, abistasid ja juhatasid mind kindlalt ilmtundmata radadele, imeteedele, kus ma veel iial polnud käinud.
„Oo! Oo! Oo!”
Minu mõistmatuse tegi tasa suur innukus ja kiiduväärt tahtmine ennast harida. Möödus hulk aega – ja siis lõpuks nägin ma jälle taevatähti.
Maastik meie ümber oli rängasti kannatada saanud. Ma usun, et sellel väikesel saarekõksul Soome lahes võiks tähelepanelik looduseuurija veel praegugi üles leida meie vallatamiseplatsi. See on igatahes tõeline Kalevipoja säng. Jah. Üks vähestest tõelistest, sest tänulik rahvas on minu nimega sidunud lugemata hulga igasuguseid orge ja nõgusid. Kui ma neis kõigis pikutama oleksin pidanud, siis vaevalt mul eluajal muuks aega oleks jätkunudki. Räägitakse, et üks aateline talumees olevat koguni terve rukkipõllu üles kaevanud, et saada minu kõige suurema sängi peremeheks. Ma ei poolda selliseid isikukultuslikke äärmusi, kallid estofiilid!
Niisiis – lõpuks nägin ma jälle tähti. Kui ma Saarepiiga poole kummardasin, et talle õpetuse eest tänutäheks õige ka üks musu anda, märkasin ma oma suureks üllatuseks tema armsal nirginäol justkui mingeid pahuruse jälgi. Tahtsin jälle järele pärida, et ega ma sellele väikesele süütule piigale äkitselt midagi viga pole teinud, kuid enne, kui mu suu selle küsimuse lausuda suutis, leidsin end taas oma õpireisi jätkamas.
Pean ütlema, et lahke piiga ei pannud minu harimisel ühtegi vaeva paljuks. Kui ma umbkaudu tunni aja pärast julgesin saarerahva vilja- ja kalasaagi vastu huvi tunda, ei peetud mu küsimusi ikka veel kostmisväärilisteks.
Hommik hakkas lähenema. Üha tihedamalt pöörasin ma oma pilku saareneiu isamaja poole. Oh ärkaks seal juba keegi, algaks õuel lõpuks ometi liikumine!
Just päikesetõusu eel, siis kui mu silm juba vägisi kippus looja vajuma, märkasin ma, et piigagi nagu mingeid hajameelsuse tundemärke hakkas ilmutama ning mind märksa loiumalt reipusele kannustas. Taipasin, et selleks korraks on mu ülesanne täidetud; õndsalt naeratasin ma tõusvale päikesele vastu ning vajusin otsemaid rampraskesse unne.
Aga mulle polnud antud pikalt puhkamisrõõmusid maitsta. Sain vaevalt suigatada, kui juba pidin heleda appihüüdmise peale uuesti silmad avama. Taevas hoidku! Mis siis jälle lahti on? Saarepiiga valas suuri pisaraid ja ahastas kiledal häälel, mis mul läbi luu ja liha lõikas, et:
„Õis murtud on! Kus silmad pean nüüd peitma?
Julm tulnuk merelt, minu neitsiau
Sa rüvetasid häbituimal kombel!
Su üle taevad kohut mõistku, hirmus mees!”
Ajasin end kähku püsti ja vaatasin vihaselt ringi, et kohutavalt kätte maksta sellele julmale tulnukale merelt, kes on minu lühikest puhkeaega nii kurjasti kasutada võinud. Näha polnud aga mitte kedagi. Jah – peale ühe halli peaga vanema isanda, kes vemmalt vibutades ja hirmsasti tänitades üle põllu meie poole jooksis.
Heitsin oma mentrissile ja saatusekaaslasele abipaluva pilgu. See aga etles väsimatult ja oli mulle selja keeranud, nagu oleks tal nõu mind hoopistükkis boikoteerida. Ju pean mina ise milleski süüdi olema. Aga mil kombel siis?
Minu vaimutegevus on alati silma paistnud ennemalt sügavuse kui kiiruse poolest! Pealegi olin ma väsinud ja unesegane ning mulle ei antud aega õieti meelemõistusele tulla. Juba seisis vanamees mu ees, vehkis kaikaga ja sõimas. Sõimas kole roppude sõnadega. Neiu jättis salmiütlemise viimaks ometi katki, kuid ei poetanud minu kasuks sõnakestki.
Vanamees – hakkasin taipama, et kes ta muu kui piiga taat on – puistas mu üle terve küsimusteuputusega. Et kes mina olen ja kust mina tulen. Mis seisusesse ma kuulun ja mis ametit pean. Mis usk mul on ja miks, pagana päralt, ma rikkalt Rootsimaalt pimeda maarahva keskele elama olen asunud? Ja millal on meie pulmapäev ning kas ma ikka jõuan tema tütrele seisusekohast elamist pakkuda.
Pooltest küsimustest ei saanud ma arugi, ja mis pagana pulmapäevast ta siin veel räägib… Raputasin pead nagu parmuvaevas hobune ja tunnistasin, et ei tea mina Rootsimaast miskit ning olen hoopis kuulsast Kalevite soost Kalevipoeg, kes, muuseas, paistab silma oma suure jõu ja kartmata meele poolest.
„Ta ei olegi Olofsson, ta ei olegi Olevipoeg!” karjatas piiga ja see karjatus tuli nüüd küll, tõesõna, otse südamepõhjast. Vanameeski pillas suure ehmatuse pärast kaika peost.
Välgukiirusel kooris piiga end paljaks ning kargas kõrgelt kaljult alla merre.
„Denudeeritud, defloreeritud, diskrediteeritud!” – nii kõlas ta viimane südantlõhestav karjatus, mille vali sulpsatus kohe kustutas. Ja siis oli jälle kõik vait ning armsasti ja süüta meelel mängisid merelained oma igavikulist tagaajamismängu edasi.
„Mõistlik laps, vähemalt riided jättis maha,” ohkas saaretaat pisaraid pühkides.
Ei taha ma pikemalt selle kurva sündmuse juures peatada. Terikese aja pärast tuli mulle pähe mõte neitsile järele karata, kuid tema oli juba jäljeta kadunud.
Alles mõnda aega hiljem sain ma kuulda, et Saarepiiga vettekargamine oli talle palju au ja kasu toonud ning et neiust olla päratu rikka veealuse Kuldmehe õnnelik kaasa saanud. Vaevalt oleks Rootsimaalt meile emigreerunud