Kapten Hatterase seiklused. Jules VerneЧитать онлайн книгу.
nüüd kapteni juurde tagasi tulla,” sõnas James Wall, “siis juhul kui ta tõesti on olemas, võib ta meid Gröönimaa rannikul oodata ainult kas Diskol või Upernivikil; paari päeva pärast me seega teame, mida asjast arvata.”
“Aga kas te kirjast meeskonnale ei teata?” küsis doktor Shandonilt.
“Vabandust, komandör,” sõnas Johnson, “mina seda ei teeks.”
“Miks mitte?” küsis Shandon.
“Sest et kõik see ebatavaline, see fantastiline võtab meestelt julguse. Nad on juba niigi üpris rahutud meie kummalise ekspeditsiooni saatuse pärast. Kui nüüd lisandub veel midagi üleloomulikku, siis võivad sellel olla halvad tagajärjed, kriitilisel momendil me võib-olla enam ei saa meestega arvestada. Kuidas teie arvate, komandör?”
“Ja teie, doktor, milline on teie arvamus?” küsis Shandon.
“Minu meelest,” vastas doktor, “mõtleb härra Johnson väga õigesti.”
“Ja teie, James, missugune on teie seisukoht?”
“Paremat nõu mul anda ei ole,” vastas Wall, “seepärast ühinen nende härrade arvamusega.”
Jäänud hetkeks mõttesse, luges Shandon kirja uuesti tähelepanelikult läbi.
“Mu härrad,” sõnas ta, “teie ettepanek on kahtlemata hea, kuid ma ei saa seda vastu võtta.”
“Miks mitte, Shandon?” küsis doktor.
“Sellepärast, et kirjas antud instruktsioonid on täpsed. Mul kästakse meeskonnale edasi anda kapteni tänu; ma olen siiani pimesi täitnud kõiki tema käske, ükskõik mil viisil ma nad sain, ja ma ei või…”
“Aga…” jätkas Johnson, kes väga kartis, kuidas selline teade madrustele mõjub.
“Kallis Johnson,” sõnas Shandon, “ma mõistan täiesti, miks te järele ei taha anda, teie põhjendused on veenvad, aga lugege:
“… ning palub Teid oma tänu meeskonnale edasi anda.”“
“Tehke siis seda,” sõnas Johnson, kes muide rangelt distsipliinist kinni pidas. “Kas meeskond tuleb tekile kutsuda?”
“Kutsuge,” vastas Shandon.
Uudis kapteni kirjast levis välgukiirusel. Madrused rivistusid otsekohe tekile ja komandör luges neile müstilise kirja valju häälega ette.
Järgnes sünge vaikus. Meeskond läks laiali, tehes tuhandeid oletusi. Cliftonil jätkus nüüd rikkalikult ainest oma haiglase kujutlusvõime eksirännakuiks. Omistades koerast kaptenile kogu sündmuses suurt osatähtsust, ei jätnud ta teda tervitamata, kui nad tekil juhtumisi kohtusid.
“Kas ma ei rääkinud,” kordas ta madrustele, “et see loom oskab kirjutada?”
Sellele märkusele ei vastanud keegi; isegi puusepp Bellil oleks raske olnud vastust leida.
Ent igaühel oli selge, et kuigi kaptenit ennast kohal ei ole, valvab tema vari või mõte kõige järele. Targemad hoidusid nüüdsest peale omavahel oletusi tegemast.
1. mai keskpäeval asuti vaatlusandmete põhjal laiusel 68° ja pikkusel 56° 32´. Temperatuur oli tõusnud, termomeeter näitas kakskümmend viis kraadi üle nulli (–4 °C).
Doktor lõbustas end valge emakaru ja kahe karupoja silmitsemisega, kes kemplesid piki kallast kulgeva jäävälja serval. Ta püüdis neile isegi Walli ja Simpsoni kaasabil lootsikuga jahti pidada, ent karu polnud sugugi sõjakas meeleolus, ta viis oma järglased kiiresti ära ja doktor oli sunnitud jahist loobuma.
Soodsa tuulega sõideti öösel ümber Chidley neeme, ja peagi kerkisid horisondil Disko kõrged mäed; Godhavn, Taani kuberneri asukoht, jäi paremale. Shandon ei pidanud vajalikuks peatuda ja möödus varsti eskimote piroogidest10, mis püüdsid laevani jõuda.
Disko saare teiseks nimeks on Vaala saar. Sealt kirjutas söör John Franklin 12. juulil 1845. aastal admiraliteedile viimast korda ning sealt möödus ka 27. augustil 1859. aastal kapten Mac-Clintock, pöördudes oma retkelt tagasi ja tuues küllalt selgeid tõendeid Franklini ekspeditsiooni hukkumisest.
Nende sündmuste kokkulangemine ei jäänud doktoril tähele panemata; see kurb teeosa oli rikas mälestuste poolest. Ent peagi kadusid Disko mäenõlvad ta silmist.
Ranniku läheduses leidus rohkesti jäämägesid, mida isegi kõige tugevam sula lahti ei kanguta. Nende harjade pikal real oli äärmiselt omapärane kuju.
Järgmisel päeval, umbes kella kolme paiku, ilmus kirdes nähtavale Sanderson-Hope; maa jäi laevast umbes viieteistkümne miili kaugusele. Mäenõlvu näis katvat punakaspruun värvikord. Õhtu jooksul tulid mitmed heeringavaalad, kellel uimed asuvad seljal, jäätükkide keskele mängima, paisates ninaavast õhku ja vett.
Ööl vastu 4. maid nägi doktor esmakordselt, kuidas särav päikeseketas puudutab horisondijoont, vajumata selle taha. Alates 31. jaanuarist oli päikese orbiit muutunud iga päevaga pikemaks ja nüüd valitses pidev päev.
Harjumatut vaatlejat päevavalguse püsimine hämmastab ja isegi väsitab. Lausa uskumatu, kuivõrd vajalik on öine pimedus silmadele. Doktor tundis kibedat valu, harjutades oma silmi pideva valgusega, millele jääväljadel peegelduvad päikesekiired lisasid veelgi teravust.
5. mail ületas “Forward” seitsmekümne teise paralleeli. Kaks kuud hiljem oleks ta kohanud kõrgetel laiustel kalastavaid vaalapüügilaevu, kuid praegu polnud väin veel piisavalt jäävaba, et laevad oleksid pääsenud Baffini lahte.
Järgmisel päeval jõudis prikk pärast Naiste saarest möödumist Uperniviki, Taani valduste kõige põhjapoolsema asula juurde.
X PEATÜKK
OHTLIK SÕIT
Shandon, doktor Clawbonny, Johnson, Foker ja kokk Strong istusid vaalapüügipaati ja sõitsid kaldale.
Kuberner, ta naine ja viis last, kõik rahvuselt eskimod, tulid külalistele viisakalt vastu. Doktor kui filoloog tundis pisut taani keelt, millest piisas ülisõbralike suhete loomiseks. Pealegi oskas ka Foker, kes täitis ekspeditsioonil niihästi tõlgi kui lootsi kohuseid, umbes paarikümmend taanikeelset sõna, ning paarikümne sõnaga võib palju ära teha, kui ei olda uhke.
Kuberner oli sündinud Disko saarel ja polnud oma kodumaalt kunagi lahkunud. Ta tutvustas külalistele linna, mis koosnes kolmest puumajast tema enda ning luteriusu pastori jaoks, koolist ja kauplustest, mis varustavad merehädalisi proviandiga. Ülejäänud linn koosnes lumeonnidest, kuhu eskimod roomavad sisse ainsa avause kaudu.
Suur osa elanikest tuli “Forwardile” vastu, mitmed neist sõitsid lahe keskele oma viisteist jalga pikas ja kõige enam kaks jalga laias kajakis.
Doktor teadis, et nimetus “eskimo” tähendab “tooreste kalade sööja”, kuid ta teadis ka, et sellesse nimetusse suhtutakse siin kui sõimusõnasse; seetõttu toimis ta õigesti, kutsudes elanikke gröönlasteks.
Nende õlise hülgenahkse rõivastuse, nende samast materjalist saabaste, kõige selle rasvase ja määrdunu järgi, mis ei võimaldanud eraldada mehi naistest, oli kerge mõista, millist toitu need inimesed tarvitasid; lisaks oli osa neist pidalitõvest puretud, mis neid aga oluliselt ei häirinud.
Luteriusu pastor ja ta abikaasa, kellega doktor kavatses põhjalikumalt vestelda, viibisid ringreisil Prövenis, Upernivikist lõuna pool, ja doktor oli sunnitud vestlema ainult kuberneriga. See linnaisa ei paistnud olevat eriti haritud: kui tal olnuks veel vähem teadmisi, siis oleks teda võinud võrrelda eesliga, ja kui tal olnuks pisut rohkem teadmisi, oleks ta osanud lugeda.
Doktor küsitles teda siiski kaubanduse ja eskimote harjumuste ning tavade üle ja sai žestide abil teada, et hülged maksavad Kopenhaageni turul nelikümmend naela, et karunaha hinnaks on nelikümmend Taani taalrit, sinirebase hinnaks neli taalrit ja polaarrebase hinnaks kaks või kolm taalrit.
Doktor soovis ka oma teadmiste täiendamise eesmärgil külastada eskimo hütti – lihtsalt uskumatu,
piroog – puutüvest õõnestatud paat.