Kapten Hatterase seiklused. Jules VerneЧитать онлайн книгу.
aastal Baffini lahe ja Smithi väina kaudu teisele poole kaheksakümne teist põhjalaiuskraadi, poolusele hulga lähemale kui ükski ta eelkäijaist!
Kuid see laev oli Ameerika päritoluga, Grinnel oli ameeriklane ja Kane oli ameeriklane!
Pole raske mõista, kuidas inglase põlgus jänki vastu muutus Hatterase südames vaenuks. Ta otsustas maksku mis maksab oma julgest konkurendist ette jõuda ja tungida otse poolusele.
Kaks aastat elas ta inkognito Liverpoolis. Teda peeti madruseks. Richard Shandonis leidis ta mehe, keda vajas. Ta teatas talle oma ettepanekust anonüümse kirjaga, samuti doktor Clawbonnyle. “Forward” ehitati valmis, varustati kõige tarvilikuga, värvati meeskond. Hatteras hoidus oma nime teatavaks tegemast, sest muidu poleks keegi temaga kaasa läinud. Ta otsustas võtta laeva juhtimise enda kätte ainult äärmise vajaduse sunnil ja kui laev on juba niivõrd kaugel, et meeskond ei saa enam tagasi pöörduda. Nagu me juba teame, oli tal hädakorral oma meestele pakkuda niivõrd suuri summasid, et igaüks oleks talle järgnenud kas või maailma lõppu.
Ja maailma lõppu ta tõepoolest minna tahtiski.
Kuna olukord oli muutunud kriitiliseks, otsustas ta endast oma meestele viivitamatult teada anda.
Tema koer, truu Duk, kes teda ta retkedel saatis, tunnustas teda esimesena, ja tublide meeste õnneks ning argade õnnetuseks oli kõigil vääramatult selge, et “Forwardi” kapten on John Hatteras.
XIII PEATÜKK
HATTERASE KAVATSUSED
Meeskonnaliikmed suhtusid selle julge inimese ilmumisse mitmeti: ühed olid täiesti tema poolt, kas huvist raha vastu või lihtsalt vaprusest; teised küll nõustusid ettevõtmisega, kuid tagasid endale võimaluse protesteerida hiljem, sest praegusel momendil näis taolisele mehele vastuhakkamine raske. Niisiis asus igaüks oma tööpostile. 20. mai oli pühapäev ja meeskonnale puhkepäev.
Kapteni juures toimus nõupidamine, millest võtsid osa Shandon, Wall, Johnson ja doktor.
“Härrad,” sõnas kapten temale iseloomuliku pehme, kuid ühtlasi käskiva häälega, “te teate, et kavatsen minna poolusele; mind väga huvitaks, mida teie sellest üritusest arvate. Palun, Shandon, milline on teie arvamus?”
“Minu ülesandeks ei ole arvamust avaldada, kapten, vaid käsku täita,” vastas Shandon jahedalt.
Hatterast see vastus ei üllatanud.
“Richard Shandon,” lausus ta niisama jahedalt, “ma palun teil öelda, kas meil teie arvates on lootust edule.”
“Asjade käik vastab teile minu eest,” lausus Shandon. “Siiani on taolised katsed läbi kukkunud, loodame, et meil on rohkem õnne.”
“On. Ja teie, härrad, milline on teie arvamus?”
“Mis minusse puutub,” tähendas doktor, “siis mina arvan, et teie ettevõtmine, kapten, on läbiviidav. Ühel heal päeval jõuavad meresõitjad kahtlemata poolusele ja ma tõesti ei tea, miks meie need ei võiks olla.”
“Pealegi on meil selleks eeldusi,” sõnas Hatteras. “Me oleme teinud kõik vajalikud ettevalmistused ja me kasutame oma eelkäijate kogemusi. Lubage, Shandon, et ma siinjuures tänan teid priki varustamisel nähtud vaeva eest. Meeste hulgas leidub küll rahutuid hingi, ent neile ma panen mõistuse pähe. Üldiselt tuleb mul teile ainult kiitust avaldada.”
Shandon tegi jaheda kummarduse. Tema olukord “Forwardil”, mida ta arvas juhtivat, oli väga ebamäärane. Hatteras mõistis seda ja ei küsitlenud teda pikemalt.
“Mis teisse puutub, härrad,” jätkas ta Walli ja Johnsoni poole pöördudes, “siis julgemaid ja kogemuste poolest silmapaistvamaid ohvitsere ma poleks leidnud.”
“Võite mind usaldada, kapten, olen täiesti teie inimene,” lausus Johnson, “kuigi teie ettevõtmine tundub mulle veidi hulljulge, võite siiski lõpuni minu peale kindel olla.”
“Minu peale samuti,” vastas James Wall.
“Mis teisse puutub, doktor, siis teie väärtust ma tunnen.”
“Te ilmselt teate minust rohkem kui ma ise,” lausus doktor elavalt.
“Ja nüüd, mu härrad,” jätkas Hatteras, “poleks paha, kui te saaksite teada, millistele kindlatele faktidele tugineb mu oletus jõuda poolusele. 1817. aastal sõitis Aberdeenist pärinev “Neptun” Teravmägedest põhja poole kaheksakümne teise laiuskraadini. 1826. aastal, pärast oma kolmandat polaarretke väljus kuulus Parry Teravmägedelt ja suutis kelkpaatidel saja viiekümne miili võrra edasi tungida. 1852. aastal tungis kapten Inglefield Smithi väina suudmes laiusele 78° 35´. Kõik need laevad olid Inglise päritoluga ja neid juhtisid inglased, meie kaasmaalased.”
Siis tegi Hatteras pausi.
“Pean lisama,” jätkas ta vastumeelselt, nagu oleks tal raske sõnu kuuldavale tuua, “pean lisama, et 1854. aastal tõusis ameeriklane Kane prikil “Advance” veelgi kõrgemate laiusteni ja et tema leitnant Morton, tunginud jäälagendikele, heiskas Ameerika Ühendriikide lipu kaheksakümne teisest laiusest pisut kaugemal. Enam ma selle juurde ei tule. Kuid oluline on teada, et “Neptuni”, “Enterprise’i”, “Isabeli” ja “Advance’i” kaptenid tegid kindlaks, et neil kõrgetel laiustel algab polaarbassein, mis on täiesti jäävaba.”
“Täiesti jäävaba!” hüüdis Shandon kaptenit katkestades. “Võimatu!”
“Võtke arvesse, Shandon,” jätkas Hatteras rahulikult, ja hetkeks muutus ta pilk teravaks, “võtke arvesse, ma tsiteerisin praegu fakte ja tuginesin nimedele. Lisaksin veel, et kui komandör Penny tegi 1851. aastal Wellingtoni lahes pikema peatuse, nägi tema leitnant Stewart samuti jäävaba merd, ning et see asjaolu leidis kinnitust 1853. aastal, kui söör Edward Belcher talvitus Northumberlandi väinas, laiusel 76° 52´ ja pikkusel 99° 20´. Need faktid on vaieldamatud, oleks rumalus neid eitada.”
“Kapten,” lausus Shandon, “need faktid on siiski äärmiselt vastuolulised.”
“Te eksite, Shandon, te eksite,” hüüatas doktor Clawbonny, “nad ei ole vastuolus ühegi teadusliku seisukohaga. Kui kapten lubab, selgitan teile otsekohe.”
“Palun, doktor,” sõnas Hatteras.
“Niisiis kuulake, Shandon. Geograafia-alaste tähelepanekute ja isotermiliste joonte uurimise põhjal on tehtud kindlaks, et maakera kõige külmem koht ei asetse täpselt poolusel; ta asub nagu Maa magnetpunktki poolusest mitme kraadi võrra eemal. Brewsteri, Berghami ja mõne teise füüsiku arvutused näitavad, et meie poolkeral on kaks külmapoolust, ühe asukohaks on Aasia, põhjalaiusel 79° 30´ ja idapikkusel 120° , teise asukohaks on Ameerika, põhjalaiusel 78° ja läänepikkusel 97°. See teine meid huvitabki, ja näete, Shandon, ta asub üle kaheteistkümne kraadi poolusest madalamal. Vastake nüüd palun miks ei võiks meri pooluse juures olla niisama jäävaba nagu ta on suvel kuuekümne kuuendal paralleelil, teiste sõnadega Baffini lahe lõunaosas?”
“Sulatõsi,” lausus Johnson. “Härra Clawbonny arutab nagu selle ala eriteadlane.”
“Võimalik tõesti,” sõnas James Wall.
“Need on vaid ettekujutused ja oletused! Puhtakujulised oletused!” tähendas Shandon kangekaelselt.
“Hästi, Shandon,” jätkas Hatteras. “Vaatleme nüüd mõlemat võimalust: esiteks, et meri on jäävaba, ja teiseks, et meri ei ole jäävaba. Kummalgi juhul ei takista meid miski poolusele jõudmast. Kui meri on vaba, viib “Forward” meid sinna suuremate raskusteta, kui ta on jääs, siis proovime sõita kelkudega. Te kindlasti nõustute, et see pole võimatu: kord juba prikiga kaheksakümne kolmandal laiusel, ei tule meil poolusele jõudmiseks läbida üle kuuesaja miili.”
“Ja mis on kuussada miili,” sõnas doktor elavalt, “kui võtta arvesse, et kasakas Aleksei Markov läbis Jäämerel, piki vene keiserriigi põhjarannikut, üheksasaja miilise vahemaa koerte veetavatel kelkudel kahekümne nelja päevaga?”
“Kuulete, Shandon,” lausus Hatteras. “Öelge palun, kas inglased