Kehade mets. Jim AshileviЧитать онлайн книгу.
pilguga otsa. Rohkemat polnud vajagi. Võtsin torditüki kätte ja viskasin sellega Jontet. Ta põikas ka selle eest kõrvale ja torditükk lendas lärakaga nälginud Jeesusele näkku. Lapsed naersid kreemiste suudega. Jonte ema tuli lapiga Jeesust nühkima. Ta tegi seda piinlikult kaua, kuni kõlas uksekell ja tuppa astus Jonte isa. Jonte ema muutus seepeale kangeks nagu pulk.
Jonte sai isalt sünnipäevaks suure veepüssi, jõhkra kollasest plastikust punase ballooniga kahuri. Meid kupatatigi kohe õue, et Jonte ema saaks lauda koristada. Keegi lastest tuli lagedale mitme kotitäie veepommidega. Käisime neid Jonte vannitoas täitmas ja loopisime neid vastu autosid ja majaseinu puruks. Ühel hetkel kükitasin Jontega rõdul. Jonte oli rõdunurgast leidnud ämbri. Ta seisis nüüd selle kohal ja kuses sellesse keskendunult, keeleots huulte vahele surutud. Juba enne, kui ta oli lõpetanud, käskis ta mul sama teha.
Pissi ka siia, ütles ta itsitades. Tule nüüd. Muidu sa pead selle ära jooma.
Mu suu venis allapoole kõveraks ja mul pidid kartulisalat, viinerid ja kõik koogitükid üles tulema, kui kujutlesin Jonte vahutavat kust oma kurgust alla voolamas. Aga kes teab, pärast peangi jooma? Orja asi polnud keelduda. Jonte tõmbas püksid üles ja lükkas jalaga ämbrit mulle lähemale. Soe kusi loksus põhjas.
Joo ära, ütles ta.
Ei joo, vastasin.
Siis pissi.
See võttis mul kaua aega. Küürutasin tükk aega ämbri kohal, püksid rebadel. Päike jõudis vahepeal kaare majade katuste kohal ära teha.
Noh, kiirustas Jonte mind takka.
Ruttu, tüdrukud lähevad ära ju.
Laura mängis tüdrukutega all muru peal. Lõpuks sain kuidagi oma roostetanud kraani lahti ja lasin sorinal kogu päeva jooksul kaanitud morsi välja. Jonte käskis mul nüüd ämber tüdrukutele pähe kallata. Ma polnud nõus, sest Laura oli ju ometi seal ja see oleks olnud maailma lõpp. Nähes, et mind ei ole ähvarduste ega käskudega kerge veenda, lubas Jonte mulle nädalaks ajaks oma veekahurit laenata, kui ma asja ära teen.
Nädalaks? küsisin.
See kõlas juba paremini. Niisiis võtsingi ämbri kätte ja ootasin õiget hetke. Piilusin üle rõduääre. Tüdrukud istusid endiselt pahaaimamatult otse rõdu all murul. Hüüdsin: Laura! Ta vaatas üles ja sai sooja sahmaka kaela. Sellega oli Laura peomeeleolu lõplikult rikutud.
Jonte isa tuli meid noomima ja ähvardas, et võtab Jontelt veepüssi üldse ära. Silmad maas lubasime edaspidi käituda nagu normaalsed inimesed ja mitte teha teistele liiga, eriti tüdrukutele. Jonte isa ütles, et praegu me naerame, aga kui me ei õpi tüdrukutega normaalselt käituma, hakkab elu väga varsti ja väga kiiresti allamäge minema. Mõtlesin kohe Pagarite peale. Praegu viskasin Laurale ämbritäie kust kaela, aga kui ma niimoodi jätkan, oleme varsti abielus ja ma püüan teda vanni uputada. Doominoefekt. Üks asi viib teiseni.
Ära käitu nagu sitapea, ütles Jonte isa. Minu poeg ei ole sitapea.
Jonte korrutas: jaa-jaa.
Kas käitute edaspidi viisakalt? küsis Jonte isa.
Jah, käitume, ütlesime.
Kui ma ühe korra veel sellisest jamast kuulen, siis ma viin selle veepüssi poodi tagasi.
Ei! protesteeris Jonte.
Siis lähete ja palute Lauralt vabandust, ütles Jonte isa.
Kui Laura oma korteri ukse peale tuli, oli ta juba pesemas käinud ja kuivad koduriided selga pannud. Palusime talt vabandust ja lubasime teda enam mitte veesõjas kusega üle kallata.
Enam ei peereta ka, ütles Laura. Ma vihkan seda.
Jonte lubas ka selle jama ära lõpetada. Laura võttis meie vabandused vastu. Me kutsusime teda tagasi õue, aga ta ütles, et ei viitsi enam tulla. Tule siis pärastpoole, ütlesin, aga Laura hakkas juba ust sulgema. Ta oli minus pettunud. Ta arvas, et ma olen teistsugune.
Niisiis pidin talle tõestama, et olen teistsugune.
Ronisime õues turnikatel. Jonte isa tegi auto kõrval suitsu ja rääkis pojaga juttu. Siis viskas suitsu maha, kallistas Jontet ja sõitis minema. Läks tagasi Viljandisse üksipäini kaera korjama. Jonte ema oli akna peal kaame nagu kummitus. Miskipärast oli mul tunne, et Jonte isa polnud sünnipäevale oodatud. Miskipärast oli mul tunne, et Jonte isa oli ka sitapea.
Mina ei taha selliseks muutuda, mõtlesin. Ma ei taha olla see mees, kes oma naise krampi ajab. Paraku olin selliseks meheks juba saamas. Kui vaatasin üles Laura akende poole, seisis ta köögiaknal üsna sarnase näoga nagu Jonte ema paar korrust allpool. Suu nagu kriips ja nägu kahvatu. Kui meie pilgud kohtusid, lahkus Laura aknalt. Rohkem ma teda sel päeval ei näinud.
Kodus ootas mind loeng eetika ja käitumise teemadel. Laura ema oli minu emale helistanud ja kõik ära rääkinud.
Mis su peas toimub? küsis ema justkui iseendalt ja vangutas pead.
Me tegime lihtsalt nalja, ütlesin.
Ei olnud väga naljakas, ütles ema. Niimoodi käituvad ainult rõvedad inimesed. Sellistega ei taha mitte keegi suhelda. Sul ei ole varsti enam sõpru. Keegi ei taha sellist inimest enda sünnipäevale kutsuda.
Pidin nõustuma, aga enda kaitseks tuli öelda, et see oli Jonte idee.
Mul ükstaskõik, kelle idee see oli, ütles ema. Sul omal ei ole aru peas või? Kas sa teed kõike, mida Jonte käsib?
Siinkohal pidin vaikima. Oleks olnud liiga raske selgitada emale, et ma polnud enam vaba otsustama, mida ma teen ja mida mitte. Ma ei hakanud rääkima, kuidas Jonte tappis paljaste kätega Lumemao ja kuidas orjaks olemine tagab mulle vähemalt mingisugusegi ligipääsu Laurale.
See, et Jonte on peast lollakas, ei tähenda, et sina peaksid samasugune olema, ütles ema. Jonte on Jonte ja sina oled sina.
Mind pandi nädalaks koduaresti. Nädal aega toas. Ei ühtegi telefonikõnet, kirja ega telegrammi. Nädal aega ilma telekata. Võisin ainult raamatuid lugeda. Hommikuti alt postkastist ajalehe toomine oli ainus tegevus, mis võimaldas mul korterist väljuda. Päevad möödusid vaibal aeledes. Kuulasin laste kilkeid ja kajakate naeru. Suvi põles akna taga nagu lõke. Iga päev kogunesid naabruskonna lapsed selle lõkke ümber naerma ja tantsima. Vahel kuulsin Jonte häält ja jooksin aknale vaatama, kuidas ta poistekambaga majade vahel ringi jookseb. Ma nägin, kuidas Laura suure rannapalliga autosse istus ja perega mere äärde sõitis. Nägin, kuidas kajakad taevalaotuses liuglesid ja tänavalampide otsas rajooni valvasid. Veetsin päevi akna peal kassi kombel linde vaadates.
Tegelikult oli korterist väljumiseks üks võimalus veel, aga esimesel paaril päeval ei tihanud ma seda kasutada. Nimelt käis isa iga päev keldris oma töökojas. Sisuliselt olin neil arestipäevil tema valve all, sest ema sõitis hommikuti linna õmblema. Kaks päeva suutsin toas üle elada, aga kolmandal päeval ajas läbi akende kostev rõkkamine, majaseintelt kajavad palli põrgatamise hääled ja imeilus suveilm juba hulluks. Karistuse kandmist ei kergendanud ka Jonte, kes aeg-ajalt akna all hõikas: kus mu ori on? Ori, tule välja! Sel ajal hakkas ka kogu see orjavärk mulle juba pisut kahtlasena tunduma. Hea küll, mäng mänguks, mõtlesin, aga kaua see asi kestab? Hea küll, ma olin oma orjapõlve ära teeninud ja nalja sai, aga siin ma nüüd olen. Mitte enam isegi ori, vaid vang. See on ju veel hullem. Ori saab vähemalt õues käia, aga vang istub lihtsalt trellide taga ja vaatab pealt, kuidas suvi saab otsa. Nii see enam kesta ei saanud.
Niisiis läksin kolmandal päeval isaga keldrisse kaasa. Seal oli muidugi samuti igav, aga vähemalt oli seal hämar ja vaikne. Ainult raadio mängis. Päike ei paistnud mulle süüdistavalt näkku ja ma ei kuulnud isegi Jonte rõvedat häält. Väiksest aknast paistsid inimeste jalad. See tekitas hea salajase tunde, olla niimoodi maa all varjul. Isa nokitses töölaua taga. Tal oli peas selline äge ühetorulise binokli moodi luup, millega ta kellade sisemust uuris. Just selline luup nagu filmides juveliiridel, kelle kätte tuuakse musta sametisse pakitud teemant, mida ta näpitsate vahel uurib, kuni tõstab paljutähenduslikult pilgu ja kuulutab, et tegu on mõne 3000 aastat tagasi surnud valitsejanna kroonijuveeliga. Riiulid olid täis peenikesi tööriistu ja teravaid