Hector ja Bernard. Rein RaudЧитать онлайн книгу.
Mis ma öelda tahtsin on see, et te tegelikult ei tohiks ikka lihtsalt niisama lahmida. Ma olen päris paljudes asjades teiega nõus, aga vahel te keerate ikka üle vindi ka. Hea küll, teie arvates ei ole küllalt tasemel kõik see, mis meil siin on, aga tegelikult ei ole see ju nii paha, eks ole? Võiks ju palju hullem olla?
Tal on muide absoluutselt õigus, lisas Hector, kellele soojas toas oli äkitselt vein kohinaga pähe tõusnud. Jube mõnus on kritiseerida. Ja mis peaasi, väga lihtne. Istu ainult tugitooli maha ja pane, nagu torust tuleb. Sest kõik, kes midagi tegelikult teevad, on definitsioonijärgselt küünilised korruptandid või lihtsalt agarad lollpead.
Ingrid pigistas ta käsivart nii kõvasti, et tal oleks peaaegu klaas sõrmede vahelt maha kukkunud.
Ma ei arva seda sugugi, ütles Bernard. Ehkki on tõsi, nagu väitis juba lord Acton, et võim korrumpeerib ja absoluutne võim korrumpeerib absoluutselt, ning suurem hulk meie poliitilise liivakasti püsielanikest teeb omalt poolt kõik, et võimumehhanismid muutuksid nii absoluutseteks kui vähegi võimalik. Aga mis puutub intellektuaalidesse, siis on kõigil parem, kui nende südametunnistus jääb võimust sõltumatuks, siis nad oma kriitikaga ei lase võimul jäigastuda.
Ah hea küll, rahmas Hector käega. Intellektuaalid on kõige oma kriitikaga enamasti sama jäigad. Mis ka ei tehtaks, kõik on pähh. See ei ole südametunnistus, mis seal räägib, see on puhas kadedus.
Jää nüüd ometi vait, sisistas Ingrid talle kõrva.
Keegi ei vaidle, ütles Martin, et dialoogi peaks rohkem olema. Aga kui see teile miski ei meeldi, siis tuleks teil ikkagi midagi konkreetset välja pakkuda, mingi retsept või strateegia, mida siis tegema peaks, et asi korda saaks.
Sellele ei saagi tegelikult niisama lihtsalt vastata, ütles Bernard. Tegelikult näitas Marcuse juba mitukümmend aastat tagasi, mis konkreetsete retseptidega juhtub: süsteem neelab nad alla. Nad muudetakse olemasoleva osaks. Sama süsteem, mis inimest ahistab, võtab endale ainuvolitused pakkuda inimestele ahistuse eest kaitset. Aga see on ju ometi lootusetu. Tahate eristuda? Palun, külastage eristujate müügiketi kauplusi! Tunnete masendust? Kutsuge masendusevastane tugiisik! Ent mis saab siis, kui just nende kõikvõimalike tugiisikute vohamine ongi see, mis mind masendab?
Ma arvan, et te ei peaks neid mõnitama, lausus Martin. Paljud neist isikutest teevad rasket ja muide üpris tänuväärset tööd.
Kahtlemata, nõustus Bernard, kuid iga sellise kohta tegutseb kolm-neli tükki, kes parasiteerivad nende selja taga. Kuid ma ei tahtnud rääkida hoopiski sellest. Mis toimub, on see, et igasugune terve algatus, mis võiks aidata inimestel süsteemile vastu panna, on mõne aja pärast sunnitud institutsionaliseeruma ja kui ta siis tahab ellu jääda, siis ka osalema suurtes mängudes, mis lõppkokkuvõttes temast elujõu välja imevad.
Minu meelest…alustas Hector, aga Ingrid ei lasknud tal rääkida.
Mida tuleks teie arvates siis teha? küsis ta. Ei saa ju istuda niisama ja pealt vaadata, käed rüpes.
Saab muide küll, vastas Bernard, kuigi sel on mõtet vaid siis, kui tegutsematus kasvab üle passiivseks vastupanuks Mahatma Gandhi stiilis, mitte küüniliste noorte majandusmeeste tegutsemisviisiks, kes kutsutakse päästma pankrotistuvat ettevõtet, kes võtavad siis mõned kuud lillegi liigutamata kõrget palka vastu ja lõpuks kehitavad õlgu: mina tegin, mis suutsin, kuid asi oli algusest peale lootusetu. Loomulikult on siin oluline vahe.
Hector valas oma klaasi pilgeni täis ja jõi vaikides, nagu ei läheks ülejäänud seltskond talle üldse korda.
Ikkagi, jätkas Ingrid talle murelikku pilku heites, te ei vastanud mu küsimusele.
Mis on minu soovitus? lausus Bernard enda ette vaadates. Minu soovitus on: saada täiskasvanuks. Ja mitte langeda lõksudesse.
Noh, me pole ju enam päris lapsed ka, naeris keegi tagantpoolt pimedast.
Teie võib-olla mitte, aga suurem hulk inimesi jäävad küll teatavale arenguastmele kinni, ütles Bernard. Mitte päris lapsepõlve muidugi, pigem puberteediikka. Sellesse vanusesse, kus poistele meeldivad kiired punased autod ja rumalad, suurte tissidega blondiinid. Kui hoolega ringi vaatate, siis näete ju, et tubli üheksakümmend viis protsenti meie kultuurikeskkonnast on suunatud sellisel vaimsel tasandil olevale publikule, ehkki normaaljaotuslikult peaks neid olema vast ehk kümnendik, viimaste aastakümnete iibeprobleemi arvestades veel vähemgi.
Kas pole siis just see üks meie ajale tüüpilisi vabanemise märke? vaidles Martin vastu. Et inimesed ei ole enam kammitsetud oma vanuseklassi stereotüüpidest ja võivad avalikult tahta noortele mõeldud värki ka siis, kui sünniaasta järgi tuleks neil hakata soliidsemaks? Mina ei tahaks küll viiekümnesele pahaks panna, kui ta teksades ringi käib.
Just, poetas Hector.
Te ajate sassi kaks asja, vastas Bernard rahulikult. Loomulikult ei pane ka mina seda pahaks, nagu ka seda mitte, kui kahekümneviiesel on pidevalt lips ees. Ent mõlemat võiks mu meelest põhjendatult arvustada, kui kogu nende siseelu piirdukski rõivastuse üle juurdlemisega. Ja kui puberteedieas on loomulik, et inimene heitleb tema kehas omatahtsi talitavate hormoonide ja adrenaliiniga, kord peale, kord alla jäädes, siis täiskasvanud peaksid suutma neid juba kontrolli all hoida ning elada veidi avaramas maailmas.
Ja ikkagi, ütles Ingrid, võiksite tunnistada, et nüüdisaegses ühiskonnas on palju suuremal hulgal inimestel palju paremad võimalused eneseteostuseks.
Kahtlemata, nõustus Bernard. Ainult et mida edasi, seda selgemalt on talle ette antud ka eneseteostuse vorm. End väljendades pole talle ette nähtud luua uut, vaid taastoota juba olemasolevat – ta võib valida tohutu hulga erinevate radade vahel, peaasi, et ei lähe ise metsa ekslema.
Aga kui paljud inimesed oleksid üldse suutelised looma midagi uut? küsis Martin.
Just seda, vastas Bernard rõhuga, ei saagi me iial teada. Kas te kujutate ette, kui tohutul hulgal ratsionaliseerimisettepanekuid pandi Venemaa tehastes kalevi alla, sest nende juurutamine oleks rikkunud harjumuspärast rutiini?
Noh, aga vabas maailmas poleks seda saanud juhtuda, arvas keegi.
Ma poleks selles nii kindel, ütles Jan, kes oli vahepeal võtnud istet Ingridi teisel käel. Juba kuuekümnendatel aastatel leiutati vist Ameerikas väga uuenduslik automudel, mis suurtööstuse poolt halastamatult maha suruti. Ja alternatiivenergiate kasutuselevõtt kulgeb ka väga aeglaselt, kuna gigantkontsernide huvid on seotud naftaga.
Pealegi ma söandan oletada, et andekate inimeste hulk ei sõltu nende kodumaa poliitilisest korrast, lisas Bernard, nagu ka mitte nende rassist ja rahvusest.
Ikkagi ma arvan, et enamusele inimestest piisab eneseteostuseks nendest olemasolevatest radadest täiesti, sekkus uuesti Ingrid ja nihutas oma tooli veidi Hectori poole. Ma mõtlen muidugi läänemaailma, kus need on vabalt saadaval. Ja mis selles siis ikka nii halba on, kui nad selles rahuldust leiavad.
Või on õpetatud leidma, torkas Bernard.
Isegi kui on õpetatud leidma, jäi Ingrid endale kindlaks. Kõike on ju meile õpetatud, sündides polnud keegi tark.
Bernard jäi mõttesse.
Jah, ütles ta lõpuks, teil on vist teatava piirini õigus. Kuigi ma ei söandaks seda väidet universaliseerida: lõppude lõpuks võib inimesi õpetada nautima ka vägivalda ja lasta neil isegi enesealandust näha müstilise kogemusena. Aga laiemas laastus on läänelikku tüüpi harrastusringid ikkagi suhteliselt ohutu lõks, sest nende tegevus ei tee kahju ei nende osalistele ega ka kellelegi teisele. Ning mõned neist võivad ollagi tõelised oaasid. Ja on väga hea, kui spordiklubid on kättesaadavad ka neile, kes ei saaks ega tahakski rekordeid purustada. Ehkki näiteks kunstivaldades võib harrastusproduktsiooni rohkus ähmastada piiri tõeliselt uue ja pelga tehniliselt tasemel järeleaimamise vahel, aga see on juba teine teema.
Ütlesite, et ohutu lõks, täheldas Martin, see tähendab, et lõks sellegipoolest?
Kõik on lõks, vastas Bernard, kui inimene sealt edasi ei liigu.
Mis edasiliikumisse puutub, lausus Hector järsku, siis just nimelt seda on meil praegu ülim aeg teha. Täname hariva vestluse eest,