Hector ja Bernard. Rein RaudЧитать онлайн книгу.
keegi oma kotti otsides ja Bernard pani lambi põlema, sest tuli kaminas oli juba peaaegu otsas.
Oo – kes see on? küsis Ingrid kaminasimsil Hectorile esimesest korrast meelde jäänud naisterahva fotot märgates. Teie abikaasa? Miks ta pole meiega?
Tema nimi on Alice, vastas Bernard, ja me oleme lahus.
Nad olid kõndinud juba tükk aega.
Mis sul seal hakkas? katkestas Ingrid vaikuse. Miks sa ennast kogu seltskonna ees nii täis pidid tegema?
Ma ei teinud ennast täis, teatas Hector. Mul võib ju mõnedes asjades oma arvamus ka olla. Isegi kui see langeb kokku tüüp 3B omaga, olen ma selleni jõudnud iseseisvalt. Ja kui ma tahan, võin ma selle välja ka öelda. Ma elan vabal maal.
Aga sa ei pea ju sellepärast kohe teistele kallale minema, kui nemad jälle oma arvamust avaldavad, vastas Ingrid, eriti siis, kui see satub sinu omast arukam olema.
See on jälle sinu arvamus, torises Hector, kusjuures ma ei jaga seda.
Oli hakanud natuke tibutama ja õhtune jahedus tungis naha vahele. Hectori kihvatus oli tegelikult juba möödas ja ta sai ise ka aru, et oli omadega veidi sassi läinud, kuid tal ei olnud mingit kavatsust seda tunnistada.
Minugipoolest, kehitas Ingrid õlgu. Ometi, ma arvasin, et ta on su sõber.
Tuttav, ütles Hector. Ma olen ta juures ainult paar korda käinud.
Seda enam, ei jätnud Ingrid järele. Sa tahaksid ju, et sind sinna veel kutsutaks.
Hector ei vastanud ja nad kõndisid natuke aega vaikides. Ingridi tuba oli külalisüliõpilaste ühiselamus, õigupoolest üsna lähedal, nii et just siis, kui esialgsed üksikud piisad olid parajaks rabinaks kasvanud, jõudsid nad tema ukse ette.
Ma siis lähen, kohmas Hector.
Ja üles ei tulegi? küsis Ingrid.
Kas sa tahad, et ma tuleks? küsis Hector vastu.
Muidugi tahan, loll, naeratas Ingrid.
Eks ma siis tulen, naeratas Hector vastu.
Esimese hooga ei tundnud Hector tema häält telefonis äragi. Mööda oli läinud oma kolm nädalat, sellist puhast aega, kus ta ei pidanudki endale etteheiteid tegema, et ta midagi ei tee, sest alguses oli tal Ingrid, aga ka pärast tema ärasõitu tuli peaaegu iga päev ette mõni üritus, millest poleks sobinud eemale jääda ja mis tihti arenes vabamas vormis piisavalt kaugele üle kesköö, et järgmine hommik paksu punase joonega läbi kriipsutada, aga isegi selles rütmis oli ta olnud usinam tavalisest, kirjutanud kaks päris pikka arvustust ja käinud ühe nädalalehe vestlusringis, ehkki sellest, mida ta seal ütles, läks trükki vaid mõni üksik fraas. Ühel päeval oli ta end kokku võtnud ja täitnud tubli hulga kõikvõimalike fondide stipendiumi- ja toetustaotlusi, küll teatava irratsionaalse lootusega, kuid erilise usuta, et mõni neist õnneks läheb, pigem lihtsalt selleks, et talle pärast ei saaks loiduse pärast etteheiteid teha, ning just seda ümbrikupakki oligi ta postkasti libistamas, kui telefon taskus helises.
Tervist, ütles hääl torus. Teist pole viimasel ajal midagi kuulda olnud.
Hallo? ütles Hector.
Vabandage mind, olen veidi külmetanud, köhatas nüüd juba äratuntav Bernard. Tahtsin küsida, et ega te ei tahaks õhtupoolikul korraks läbi jalutada. Võiksime ühtlasi võtta väikese eine. See tähendab, muidugi juhul, kui meie viimatised erimeelsused pole teid selleks ebasoodsalt häälestanud.
Ei, muidugi mitte, vastas Hector, see tähendab, ma tulen hea meelega.
Siis on tore, ütles Bernard. Ütleme nii umbes kella viie paiku?
Sobib suurepäraselt, vastas Hector ja täpselt kell viis helistaski ta jälle Bernardi altukse taga, rõõmsa äratundmisega, et on tema seltskonnast vahepeal tõepoolest puudust tundnud. Kui ta trepist üles läks, ei seisnud aga Bernard mademel nagu tavaliselt. Teda ei olnud ka esikus. See-eest leidis ta sealt kellegi kingad. Väikse numbri, aga suurte metallnaastude ja pikkade paeltega. Peaaegu poolsaapad. Hector pani ukse selja tagant kinni, võttis jaki seljast ja astus edasi.
Bernard oli mässinud end paksu villasesse pleedi ja nõjatus elutoa aknalauale, aga tema diivanil oli end kerra tõmmanud üks tulipunase poisipea ja ebaharilikult valge nahaga tüdruk, seljas hilise aastaaja kohta natuke liiga kerge käisteta kleit ja jalas läbipaistvad rohelised sukad.
Saage tuttavaks, ütles Bernard. See on Ilona. See on Hector.
Väga meeldiv, ütles Hector. Ilona noogutas.
Ilona tuli korraks minu viiulit laenama, seletas Bernard, ja tõi ühtlasi apteegist üht-teist.
Ja jäin siis teed jooma, nagu ikka, lisas Ilona. Tema hääl oli ootuspärasest pisut madalam, selge, treenitult puhta tämbriga.
Ma ei teadnudki, et te viiulit mängite, ütles Hector Bernardile.
Ma ei mängigi, vastas Bernard. See on mu isa viiul, tema oli peaaegu virtuoos, aga minul pole üldse seda kuulmist. Hea ja halva mängu vahel ainult teen kuidagi vahet.
See on suurepärane pill, lisas Ilona. Meil on homme Muusikapööningul esinemine, tulge kuulama.
Hea meelega, noogutas Hector. Kas teie ka lähete?
Ei, ma vist jätan selle korra vahele, naeratas Bernard.
Hector ei saanud aru Ilona äkitselt ehmunud pilgust. Tüdruk polnud nähtavasti vanameest kutsunudki, ei tea ju, mis muusikat nad seal mängivad, saabaste järgi arvates võib see ju ka midagi karmimat olla, kuigi üldise oleku järgi paistab, et ta ei ole sedalaadi. Huvitav, mis suhted neil üldse on? Sohva peal lesitakse niimoodi pigem omas kodus, aga teisalt on ta jälle nii noor, et midagi tõsisemat ei kujuta neist kohe ka jälle nagu kuidagi ette.
Ilona, kas sööte ka meiega natuke midagi? küsis Bernard.
Tegelikult on mul aeg, ütles Ilona ja ajas ennast püsti. Õhtul on veel proov tulemas. Aga järgmine kord kindlasti.
Ta osutus seistes natuke saledamaks ja pikemaks, kui enne tundus, ning tema samm oli hämmastavalt graatsiline, ta libises üle toapõranda, nagu kannaks teda õrn tuul. Kui Bernard teda esikusse ära saatma läks, rääkisid nad millegipärast sosinal.
Ilus tüdruk, ütles Hector ettevaatlikult, kui Bernard tagasi tuli.
Ilus, noogutas Bernard. Ja väga andekas. Te peaksite kuulma, kuidas ta laulab. Mõnikord on mul kahju, et mul klaverit ei ole, lihtsalt selleks, et kui Ilona külla satub, oleks lihtsam teda laulma ahvatleda.
Nad olid just istunud lõunalauast ümber tugitoolidesse ja Bernard oli asetanud nende vahele, pisikesele klaaslauale pudeli calvados’t ja kaks klaasi.
Kasutasite enne üht väljendit, ütles Hector, millest ma päris täpselt aru ei saanud, või tähendab, ma ei tea, kas ma sain aru nii, nagu teie seda mõtlesite.
Ja nimelt? küsis Bernard jooki klaasidesse valades.
Kui tuli jutuks näitleja W. traagiline hukk, ültesite midagi sellist, nagu ‘kuigi ta lõpetas nõnda, oli tema ometi üks neid väheseid, kes võisid alati puudutada tõelist.’
See on tõsi, noogutas Bernard. Seda tundsid kõik, kes temaga kunagi kokku olid puutunud.
Puudutada tõelist, kordas Hector ainiti oma klaasi silmitsedes. Me ju oleme tõelises, võiks teile öelda, mis on siis selle puudutamises nii erilist?
Jah, ütles Bernard, võiks. Olin kunagi rääkinud terve pika õhtu loomulikust, ehtsast ja tõelisest nii, et nendevaheline erinevus oleks pidanud olema selge, kui sain mõni aeg hiljem kirja ühelt kriitikult, kellest pean üldiselt väga lugu, ent kes polnud minust absoluutselt aru saanud, nii et ilmselt ei olnud ma siiski oma arutluses päris täpne.
Hm, jäi Hector mõttesse. Kui neist kolmest mõistest rääkida eraldi, ei taipa ma enam midagi. Kas kõik, mis on loomulik, pole siis tõeline? Ja kõik, mis tõeline, peaks ju olema ühtlasi ehtne?
Kaugel sellest, raputas Bernard pead. Muidugi on need mõisted üksteisele võrdlemisi lähedased ning nende tähendused võivad