Direktor. Ühe turu erastamise lugu. Andres AnveltЧитать онлайн книгу.
predjaavad12 on väga karmid. Minu mehed jooksevad mööda turgu ringi, otsivad süüdlast, lõhuvad kõiki, kes ette satuvad, aga sina, näe, heidad kogu lugu mulle ette! Nii ei sobi! Mina ja mu vennad maksame samuti kassasse nagu sina ja sinu pojadki. Ja keegi meist ei taha, et kuskil hakkaks veri voolama. Mõistad? Nii et oleme oma juttudega natuke ettevaatlikumad!” pidas Valera monoloogi maha ainsa hingetõmbega, nagu olnuks tegemist juba enne ettevalmistatud kõnega.
„Ma ei ajagi seda teemat sinu kaela! Ma räägin, mida linnas räägitakse. Et sa võtad seal putkasid üle ja see oli hoiatuseks neile, kes uut poliitikat ei mõista. Üldiselt pole see aga üldse teema! No muidugi, mentidel on sinna turule nüüd rohkem asja, aga mind teeb murelikuks hoopis teine asjaolu,” rahustas Miša. „Vaata, Direktor maksab ilusti obtšjakki ja nüüd sellised probleemid. See lööb meie kõigi autoriteedi pihta ja ei ole vastavalt ponjaatijatele13. Ehk: mis ma tahan öelda, on see, et kui sina saaksid midagi mõjutada, sõna laiali saata, et selline bezpredel14 peab lõppema! Muidu lõppude lõpuks kannatab meie kõigi äri! Sa ju tead, et turg läheb erastamisele ja edaspidi on kasumid seal palju suuremad. Tolik ei taha, et midagi obtšjakist mööda läheks.”
„Ma olen sinu jutuga nõus ja austan meie kokkuleppeid nagu ka Kiilaka Toliku otsuseid. Võin ema nimel vanduda, et mina seda pauku ei teinud. Aga Miša, palun sind ka meid austada. Meil oli kokkulepe Tolikuga, et kui turul tegutsevad minu inimesed, siis kalõmmi kogun mina ja see läheb Direktorist mööda. Kassa ei jää ju rahata, ta liigub sinna ainult teist teed. Seda otsust aga keegi ei taha austada. Ma võin täpselt samuti öelda, et Direktor põhjustas selle jama, aga ma ei ütle, sest Valera tuftaad15 ei aja, kui ei tea!” apelleeris Valera kergelt solvunult onu Miša jätkuvalt etteheitvale sõnavõtule.
„Siis me mõistame ju teineteist ja teie õigust omade maksustamisele keegi ei vaidlusta, mitte mingil juhul,” teatas onu Miša lepitaval ja pehmel toonil. „Aga lepime kokku, et teeme mõlemad kõik selleks, et selliseid asju enam ei toimuks, oled nõus? Muide, mis sa muidu veel asjast kuulnud oled?”
„Muud midagi kui, et panijaks oli mingi noor venelane – nägu keegi ei näinud. Nii et minu omad on sellega välistatud. Ja muide see vend, kes surma sai, sai minu vendadega väga hästi läbi ja müüs isegi muu hulgas meie kaupa, vot nii,” ühmas Valera õlgu kehitades ja asus auto poole liikuma.
Jõudnud koos autodeni, surus Valera-Aser onu Miša kätt ja tema põletava pilguga ihukaitsja avas talle džiibi ukse.
„Arvesta, et me teeme selgeks, kes meid tahab niimoodi visata, ja niisama seda ei jäta!” naeratas ta veel ukselt ja läinud nad olidki.
Onu Miša saatis Valera autot pilguga. Bensiinijaama poe juures masin peatus ja kuskilt poe tagant hüppas ette istmele ekipaaži neljas sell. Onu Mišal oli sellest käitumisest kõik rohkem kui selge. Märk sellest, et kohtumist saadeti eemalt turvama täiendav mees, tähendas seda, et sind ei usaldata ja ollakse valmis nii ennast kaitsma kui ka vajadusel ründama. Õhus oli kevadlõhnade kõrval tunda ka midagi muud: vihkamist ja ärevust. See hais aga tekitas onu Mišas allergiat vanade aegade vastu.
8
Direktor jõudis tööle varakult, nagu öeldakse: enne esimesi raadiouudiseid. Sellele vaatamata tuuseldasid turuplatsil ringi juba koristajad. Selleks oli ju ka põhjust. Eelmise päeva plahvatus ja pidev mentide sebimine oli kogu rutiini segi ajanud ja need, kes oleksid pidanud töötama juba õhtul, said oma tegevuse kallale asuda alles varahommikul. Üldse oli selline päev Direktori arvates pannud vähemalt paarisajatuhandese põntsu. Ühelt poolt see, et poolt turgu ei lastud oma müügilettide juurde, teiselt poolt see, et ka kliente oli vähem. Kes ikka tahaks tulla platsile, kus hetk varem on kärgatanud põrgumasin! Ei saa ju garanteerida, et kuskil järgmises lavkas16 pole midagi sarnast ja pommitaja eesmärgiks pole lihtsalt uudishimulike kohale meelitamine.
Kuid Direktori varasemale saabumisele oli ka teine põhjus. Juba eelmisel õhtul koju sõites oli ta sabajuurega tunnetanud ohtu metsateel. Niikaua, kuni ei olnud selge, kes kellele ja milleks pommi pani, võis üheks sihtmärgiks olla just tema. Ka motiivi võis leida ilma probleemita. Näiteks seesama eesseisev turu erastamine. Või siis hoopis tüli aseritega või mis iganes veel, kuna turu sularahast miljonilised kasumid võisid raskel börsikrahhi järgsel ajal nii mõnelgi silme ees võimalikke kasuminumbreid keerutada. Erastajast pidi ju ikkagi rahaturu kuningas saama! Isegi tema turvaülema amet oli tunduvalt kasulikum kui mõne suurriigi kaitseministri oma.
Õnneks olid Direktoril olemas mõned ustavad kamraadid. Üheks selliseks oligi turvaülem Ženja, kes oli tegelikult olnud tema autojuht juba nõukogude ajast. Mees oli kunagi teeninud erivägedes Viljandis, pärast sõjaväge, aga jäänudki Eestisse. Töötas autojuhina alguses KGB-s, pärast plaanikomitees, kus nad Direktoriga tuttavaks saidki.
Ženja oli vallaline, mis oli tema tööülesannete juures vägagi positiivne. Tema peale võis alati loota. Probleemiks oli pigem see, et siiani oli Ženja kamandanud umbes viiemehelist turvameeste brigaadi, kelle ülesandeks oli kaklevate mutikeste lahutamine ja mõne varastava mustlaspoisi turu territooriumilt välja viskamine. Isegi päevaraha kogumise tegi ära sisuliselt Ženja üksi, võttes ehk appi ainult ühe oma põhilistest turvahärgadest. Teised olid suhteliselt jobud ja nende peale raskemas olukorras lootma jääda oli lootusetu. Ega ka Ženja polnud muidugi kõige teravam pliiats pinalis ning tema mõttelõngad tundusid teinekord üllatavalt hargnevad, kuid truudus ja lojaalsus kaalus selle kõik üles. Nii oligi Ženja ükskord Direktorile arvamust avaldanud, et kui asi kriitiliseks läheb, on kindlasti võimalik kedagi veel turvatiimi kutsuda. Nüüd vist oli see aeg käes.
Direktor sisenes oma kabinetti, viskas mantli toolile ning astus seifi juurde. Seal hoidis ta oma kaht kõige suuremat saladust. Nii tegi ta igal hommikul veendumaks, et viimase nädala sissetulek ja turu õige raamatupidamine ikka alles oleks. Kaks korda kuus toimetas ta raha niisuguste inimeste kätte, kellest teadis ainult tema ning isegi mitte Ženja. Nende inimeste ülesandeks oli raha arvetele laiali lüüa ja siis kaugete maade pangakontodele saata.
Direktori hinnangul oli tal sinna salajastele arvetele kogunenud vast natuke alla kümne miljoni dollari. Aruande selle kohta sai ta inimestelt kord kvartalis. Muidugi, kui tal seda kohe ja praegu vaja olnuks, ei oleks talle ära öeldud, aga üldiselt ta oma nina nende inimeste tegevusse tihedamini ei toppinud. Selle põhjuseks oli teadmine, et liigne närvilisus võib tõsta partnerite isu neile ette nähtud protsendi osas. Praegu oli see protsent 10 ja see rahuldas mõlemaid pooli.
Direktori jaoks oli oluline ka asjaolu, et need inimesed ei puutunud kuidagi ei onu Mišasse ega ka obtšjakki, mistõttu tema tõelist materiaalset olukorda ei teadnud rohkem keegi. Katuserahaks oli ta välja kaubelnud konkreetse summa. Siiani oli see kõiki rahuldanud.
Uksele kostis koputus. Direktor sulges kiiruga seifi ja keeras ennast siseneja poole.
„Sisse!” hüüdis ta nõudlikul häälel..
Ženja astus tuppa, naeratas kohmetult, vantsis ilma küsimata nõupidamiste laua taga oleva tooli juurde ning istus.
Direktor võttis samuti tugitoolis sisse oma lemmikasendi – näoga akna pole.
„Noh, mis räägitakse?” alustas ta ilma mingisuguste viisakusteta.
„Rahvas arvab, et aserid! Tahavad meile kohta kätte näidata ja territooriumi juurde saada!” proovis Ženja kohe asjalik olla.
„Võib-olla jah, aga samas ei tahaks seda eriti uskuda. Midagi on siin valesti! Mul pole nendega juba mitu kuud otsest probleemi olnud. Mina keeldusin neile küll lisalavkade andmisest, samas nende omadelt doljat17 ei kogu, miks siis nii äkki?” ei pööranud Direktor pilku aknalt ja selle taga olevalt koitvalt taevalt. Ka Ženja viis pilgu aknast välja, nagu lootes sarnaselt Direktoriga sealt vastust leida.
„Selles on teil õigus, aga tšurkade mõistus toimib teistmoodi. Nad kannavad oma auviha aastaid enda sees, enne
etteheited
kuritegelikud tavad
vargaseadustele mittekohane käitumine
jama
turulett
kasumiosa