Janu. Teet KallasЧитать онлайн книгу.
terava ninaga kingad), nägu ja käed päevitunud, aga mitte sel määral, nagu peavad heaks tooniks mõned sportlike elukommetega ülepakkuvad vananevad noormehed tema eas, vaid mingil väga täpsel ja sobival päevitusastmel peatunult, tal olid mustad juuksed, kõrgelt laubalt jooksid neisse kaks teravat paljakukiilu, ta tugev lõug oli raseeritud mitte niivõrd hoolikalt, kuivõrd endastmõistetavalt, märkasin ta ülahuule kõrval tibatillukest sisselõiget, niisiis kasutas see mees põhimõtteliselt habemenuga, seegi detail kuulus minu meelest täiuslikkuse juurde, kitsaste, ent tugevate huulte vahel säratasid avameelses ja targas naeratuses väga ühtlased ja väga valged hambad, nina oli suur ja natuke kongus, sõõrmed värelesid veidi, pruunid silmad vaatasid mind ainiti, liikumatult, soojalt, veenvalt – hüpnotiseerivalt! Just niimoodi võinuks minu arvates välja näha see keegi, see nimetu, see olematu, kes on võtnud nõuks ennast surelikele ilmutada. Aga kes ta ikkagi oli?
„Võtke ometi istet,” ütlesin ma. „Jah, jah, ma sain aru… meie esivanemad, videvikutund… Muidugi.”
Võõras istus köögilaua taba.
„Kohvi? Või teed? Mul on termoses veel natuke tulist teed, soovite?”
„Ei seda ega teist. Siiralt. Tulin tõesti ainult hetkeks.”
Võõras hakkas naerma ja asetas käed otsekui nende suuruse kinnituseks teineteise kõrvale lauale. Ta käeseljad olid kaetud tumedate karvadega. Ka selles oli minu meelest täpsust ja stiili, mis mulle, rabedale ja nigerale, oli kättesaamatuks jäänud.
„Minu nimi on Allan Rüütel. Ma elan siinsamas majas ja isegi siinsamas trepikojas. Ametilt olen ma tehnokraat, midagi peainseneri ja torulukksepa vahepealset. Teile ei tohiks see huvi pakkuda. Tegelen proosaliste asjadega. Ongi kõik.”
„Ei, ei, miks see ei peaks huvi pakkuma? Vastupidi, mul on vägagi huvitav!”
„Tõesti? Eks räägime siis teinekord sellestki, aga mõni teine kord. Kui tuleb vastav juhus.”
Niisiis – olime hakanud vestlema. Jälle üks suhtlemine, aga sedapuhku oli tegu hoopis teise tasandiga. Jah, jah, kui nii võtta, polnud ta veel midagi erilist ütelnud, aga ma juba aimasin, et see mees teab, mida tahab, et ta annab endale aru asjade kohta, mida ajab, mis sellest, et minu jaoks oli kõik veel lahtine, salapärane, põnev, ma kuulasin ta häält, ma suhtusin ta sõnadesse nagu mingisse ülihuvitavasse sõnumisse, mis vajas veel dešifreerimist, tõsi küll…
„Kuulge, aga teil on siin üleval päris kena väljavaade,” lausus Allan Rüütel. „Mets, voored, järved… Ilusa ilmaga näete te ju päikeseloojangugi ära. Ma mõtlen selle all naturaalset loojangut, mitte selle vastuhelki hallidel majaseintel. On nii?”
„Jah, aga ainult harva,” ütlesin süüdlaslikult naeratades.
„Jaa-jaa, mina näen oma akendest ainult vastasmajade seinu,” muigas Allan Rüütel. See mees oli oma saatusest üle.
„Suitsu teete?” tuli mulle äkki meelde.
„Jah, kui aga tohib.”
Tõin lauale tuhatoosi, pakkusin talle oma kangeid ja odavaid sigarette. Üllataval kombel võttis Allan Rüütel pakkumise vastu.
„Alles hiljuti tõmbasid kõik suitsumehed seda marki,” ütles ta. „Aga nüüd on uued ajad. Tooni määrab prestiiž – ka siin!” Ta muigas – kas siis üleüldist edevust või hoopis iseenda lennukat lauset. „Jah, näete, ka sigaret on nüüd nagu pintsak või kingapaar või sõiduauto. Mida kallim, mida välismaisem, seda prestiižikam.”
„Just, just, ka mina olen seda märganud,” torkasin ma sekka.
Kui nii võtta, olid nähtust märganud, selle fikseerinud paljud humoristid ja karikaturistid juba enam kui tosina aasta eest, läikivates ja krabisevates pakendites sigaretid olid üksvahe üheks peamiseks satiiriobjektiks. Ja alles siis, kui ka enamik suitsetavaid juhtivaid töötajaid olid tervist kalliks pidades neid eelistama hakanud, muutus importsigarettide kritiseerimine tagasihoidlikumaks. Mis puutus minusse, siis tõmbasin oma odavaid harjumusest, mõne aasta pärast oli mul plaanis suitsetamine järsult maha jätta. Nii et ei midagi uut me seal köögilaua taga istudes küll ei avastanud. Aga tõsi mis tõsi – kõigel, mida see mees lausus, tundus olevat mingi teise või koguni kolmanda tähendusega alltekst, seetõttu oli mul üsna ükskõik, millest me rääkisime. Mind erutasid alltekstid. Ma aimasin mingeid muudatusi ja nihkeid.
Istusime, suitsetasime, naeratasime. Vestlesime pisut, vestlesime millestki. Ja varsti oli mul tunne, nagu oleksin ma selle mehega juba vana tuttav. Ma polnud ammu ennast nii vabalt tundnud. Loomulikult polnud ta mingi nimetu ega olematu. Ta oli lihtsalt isiksus.
Ta oli mu majanaaber.
„Vabandage mind, et ma isiklikuks lähen,” ütles Allan Rüütel, hääl taktitundeline ja moduleeritud, pilk sõbralik. „Ilmselt on teie nimi Udo Munak? Seesama, kes mõnikord meie linnalehes majandusteemalisi artikleid avaldab?”
„Jah, jah, seda nüüd küll, aga ma teen seda üsna harva,” kiirustasin õiendama. Mul oli piinlik oma artiklitest rääkida.
„Ah nii? Kujutage ette, aga ainult selleks ma tulingi, et teiega tutvuda. See on minu meelest kaunis veider asi, et elame teiega juba mitu aastat ühes majas ega ole omavahel tuttavadki. On nii, austusväärne naabrimees? Tuttav… Tegelikult pole „tuttav” kuigi täpne sõna. Mis võiks siiski see õige sõna olla? Ah, kes seda teab… ja mis meist saab. Pardon. Ma tahtsin ainult ütelda, et paljud sõnad ja tähendused muutuvad. Nihkuvad. Sisu jääb enam-vähem endiseks. Meil, tänapäeva linnainimestel, pole õiget aimu, kes on meie naabrid, kellega me ühist katust jagame. Alles hiljuti oli see ainult suurte maailmalinnade häda. Näete, aga nüüd on see jõudnud siiagi, meie vaiksesse linnakesse. Aga eks see on ka… säärane moeteema. Mina ei tule teie juurde ju mingi uudisega, kui ütlen nüüd, et inimesed elavad oma planeedil… viimasel ajal, pean silmas… nagu kes? Nagu kassikakud, stepihundid, isapõdrad, kiivitajad. Nüüd oleme vähemalt meie omavahel tuttavad. Asi seegi. Mis?”
„Siiralt rõõmus selle üle,” ütlesin ja tõusin koos Allan Rüütliga püsti. Ta ulatas mulle käe, see oli suur, soe ja sitke, see sisaldas usaldust ja usku kogu inimkonnasse. „Ainult et… kiivitajad?”
„No ma ei tea…” muheles Rüütel. „Nad ju karjatavad oma lagedatel kesamaadel nii kaeblikult ja üksildaselt.”
Me naersime. Nüüd, mil olime ametlikult tutvunud, käepigistusegi vahetanud, tundus natuke kohatu jälle kohe laiali minna, aga just säärane plaan paistis Allan Rüütlil olevat. Ta seadis käed rinnale. Ta pilk libises üle köögi, loomulikult märkas ta mu pesemata nõude kuhilat. Mulle tundus, nagu oleks ta viivuks natuke tõsinenud, viimati oli ta minus pettunud, jah, väga vabalt võis tal tekkida mõte, et mees, kelle köögis valitseb säärane korralagedus, ei saa väärida tema lähemat tutvust.
„Mu pere on pikemaks ajaks lennus, ma olen siin nii-öelda isehooldusele jäetud, nõud ka kõik pesemata, ja üldse…” Mu hääl oli alasti, ma vabandasin ennast nagu arg poisike, kes kardab ilma jääda vanema sõbra soosingust ja usaldusest.
„Noh, see…” sõnas Allan Rüütel, naeratas veel kord, ma ei saanud ta naeratusest aru, siis raputas ta mingi sisemise mõtte puhul pead ja lausus avalalt:
„See kõik… Selle peale tuleb ainult vilistada. Nõud võite muidugi ära pesta, aga see on iseasi. Muide, jah… Mis puutub naabrisse, naabritundesse, siis – ega igaüks seda vajadust tajugi. Mõtelda vaid, kuidas see kõik ainult inimpõlv tagasi välja nägi. Meie linnas, teistes linnades, kogu planeedil. Mõtelge, siis suhtlesid naabrid omavahel. Ei, mitte kommunaalköögi tasemel, see on teine ooper, teine nuhtlus… Inimene läks inimese juurde, et laenata soola või tuld – või tubakat, miks ka mitte… Kuidas, palun? Ei midagi?.. Aga ka selleks läks inimene inimese juurde, et rääkida teisega elust, surmast, jumalast, kuradist, majapidamisest… Rääkis, pidas nõu, arutas. Jah, millest kõigest siis ei räägitud! Kaugetest planeetidest! Inimesed vaatasid pimedal sügisööl üheskoos aknast välja ja ütlesid – see seal on Suur Vanker. See on Vähk. See on Sõel. See on Veenus. Kõik tuttavad asjad, tuttavad olendid, millele