Janu. Teet KallasЧитать онлайн книгу.
laule on paljudel rahvastel kaevulkäigust! Aga olgu… Mitte sellest, mitte sellest ei tahtnud ma… veel. Koos naabrimehega mindi teinekord… Kuulge, ma lähen vist liiale, ma vist idealiseerin külaelu nõmedust ja idiotismi, agulipatriotismi ja aguliklatši… Jah, olgem möödaniku suhtes ausad ja objektiivsed – juhtus ju sedagi, et püha naabritunde sunnil ja kihutusel anti kere peale mõnelegi ilmsüüta võõrale, kes – kas siis rännuteel või kogemata kombel – sattus sellele või teisele tingterritooriumile… Poisikeste vahel käib see tänini niimoodi. Ah, see naabritunne! Ma olen palju selle peale mõtelnud. Muidugi, ma võiksin veel terve rea vastumeelseid näiteid esitada, naabrimeeste kiusuvimma ja naabrinaiste kurja keelt… vendetastki võiksin ma rääkida. Aga samas on minu meelest kõiges selles siiski nii palju inimlikku, midagi säärast, mille järele, ime küll, teinekord ka natuke puudust tunneme. Kired hakkavad kaduma. Armastus ja vaen. Inimene vajab elus vähemalt üht vaenlast – kust ta muidu teaks, mis ta väärt on? Ei, muidugi, ma olen liiale läinud. Ko-hu-ta-valt. Ma olen muidu ikka veidi tagasihoidlikum, aga nüüd… Ei, ei. Andke andeks, kukkusin lobisema. Logorröa. Sõnaline kõhulahtisus. Seisan ja lobisen. Seisan!? Ma ei tea, kui palju ma juba teie kallist aega kuritarvitanud olen, andke mulle andeks. Olen vist paadunud lobamokk. Teod, teod on puudu… Ja ometi on vist mõnikord tarvis, et inimene tunneks seda sooja küünarnukitunnet, mil naaber naabriga… Jah?”
Ta hääl! Ja ma sain temast täiest aru. Ning veel enamgi. Mu ajutine üksindusmeeleolu tundus mulle nüüd rumala ja ülespuhutud enesevaatlusena, nukrad ja pahaendelised vaikused toanurkades mingi halemeelse sonimisena. Mu ees näisid avanevat uued võimalused. Aga samas teadsin ma, et kohe läheb see kummaline mees minema, läheb isegi siis, kui ma ka väga paluksin tal veel tunnikese-teise istuda. Ma tundsin kuidagimoodi, aimasin millegipärast, et tal on mingid oma plaanid, mingi missioon, ja et mina kuulun kõige selle sekka vaid kui üks detailidest. Vahekäikudest. Kust ma selle võtsin? Ei tea…
Aga mõne hetke jooksul oli see äratundmine väga selge, lausa füüsiliselt tajutav – nagu kivike peopesas. Õige varsti pärast Rüütli lahkumist see tunne hajus. Ununes. Ega meenunud enam tükil ajal.
„Aga mine sa tea, mine sa tea…” ütles Allan Rüütel äkki mõttesse vajudes, lõuga rutjudes, surus siis käed püksitaskusse ja tegi paar sammu esiku suunas.
Ta lonkas.
See üllatas, samas aga isegi nagu rõõmustas mind. Imelik reageering, pole midagi ütelda! Aga lonkamine, ka see sobis talle. See oli kerge ja elegantne.
„Mine sa tea,” kordas Allan Rüütel, pöördus siis minu poole ja kummardas kergelt, ilma vähimagi poosi või irooniata. „Tuhat tänu, naabrimees. Oli väga meeldiv tutvuda. Te tahtsite vist nõusid pesta?”
Ta pilgutas mulle silma. Muigas. Millised hambad! Nendega võis palju korda saata, naisi võluda, biifsteeki süüa, kõnesid pidada. See, et külaline oli siiski vihjanud korralagedusele köögis, ei riivanud mind enam sugugi. Ta toon oli olnud sõbralik ja arusaadav. Nüüd astus ta kergelt longates esikusse ja – ime küll! – samas naksatas seal põlema elektrivalgus. Kuidas see juhtus, millal ja kust ta uue pirni oli leidnud, millal jõudnud kupli maha keerata ja uuesti paika panna, kasutamata taburettigi, rääkimata pirni vahetamisest?
See oli väga kummaline mees.
„Oh aeg küll!” hüüdsin ma. „Ma ei oska teid ära tänada. Kuidas te seda küll tegite?”
„Ah, tühiasi…” vastas ta.
„Oodake, ma maksan teile kinni… Üks hetk, palun.”
Tõttasin kööki tagasi, avasin ühe kapisahtli ja võtsin sealt peenraha. Kui ma esikusse jõudsin, seisis Allan Rüütel juba avatud ukse taga, vaatas mulle tõsiselt otsa, vangutas pead ja sõnas vaikselt:
„Kuulge, naabrionu. Ärge enam niimoodi tehke. Nägemist.”
Siis oli ta läinud. Tõmbasin tahtmatult ninaga. Loomulikult polnud esikus mingit väävlihaisu. Milline mees!
4
Pärast Allan Rüütli lahkumist istusin veel tükk aega köögis, vahtisin aknasse, mille taga püsis endiselt pilvine õhtupoolik, ja täristasin sõrmenukkidega vastu lauakatet marsirütmi.
Jälle oli mind vallanud tahtmine midagi ette võtta. Midagi muuta või korda saata. Või siis hoopis üles kirjutada.
Või kellelegi helistada. Mõnele heale sõbrale.
Hallo, sina või, oleksin ma telefoni ütelnud. Ei, ei, mitte midagi erilist, lihtsalt tuli tuju helistada. Tead, vana, mul käisid täna üksteise järel kaks veidi eriskummalist külalist, Sa tead ju küll, kui harva minu juures käiakse… Saad aru, oleksin ma ütelnud, mis mind mõtlema pani – mõlemad olid mu naabrid, kumbagi ma ei tundnud. Kuigi oleme juba mitu aastat ühe katuse all elanud. See kõik paneb tahtmatult mõtlema…
Aga mul polnud siin linnas ühtki nii head sõpra, kellele niisama, ilma erilise põhjuseta helistada.
Sõbrad olid jäänud koolipõlve, tudengiaastatesse, teistesse linnadesse, jumal teab kuhu.
Ka telefoni ei olnud.
Viimaks võisin ennast kokku, tõmbasin kummipõlle ette ja astusin otsustavalt kraanikausi juurde. Sest nõud tuli siiski puhtaks pesta. Ees seisis kaks puhkepäeva, köök pidi korralik välja nägema. Paljugi mis. Äkki astub veel keegi sisse. Jah, ega mul olnud ka harilikus situatsioonis nõudepesemise vastu vähimatki. Taimi oli selle mulle juba aastate eest korralikult selgeks õpetanud, nõudepesemine käis tihtilugu minu koduste ülesannete hulka. Aja jooksul olin avastanud, et see tegevus aitab üllatavalt hästi lõõgastuda, samuti ka keskenduda. Kuidas kunagi. Samad sõnad võisin ütelda ka kartulikoorimise kohta. Iseäranis see oli mulle lausa meeltmööda tegevuseks saanud. Tavaliselt koorisin kodused lõunakartulid just mina. Ma oskasin muide võtta märksa õhema ja ühtlasema koore kui naine – võib-olla oli asi selles, et olin kasvanud märksa väiksemas ja patriarhaalsemas linnas kui tema, igas aias oli vohanud mitu kartulivagu, mu koolidirektorist isa polnud häbenenud neid suviti mullata, sügiseti noppida, niisiis olid minu suhted kartuliga märksa vahetumad kui naisel, kes oli üles kasvanud siinsamas linnas, selle südames, kärarikkas ühisköögiga kodus.
Aga nüüd, nüüd olin nappide üksinduspäevade järel laisaks muutunud ja metsistunud. Ma ei viitsinud isegi iga päev habet ajada, mis seal siis rääkida nõudepesemisest või kartulikoorimisest. Puudus stiimul, puudus mobiliseeriv jõud Taimi etteheitvate ohete näol.
Avasin mõlemad kraanid. Need hakkasid kohe valjusti urisema ja ähkima, aga nõudevirnale kukkus vaid mõni roostekarva veetilgake. Seisin ja ootasin natuke aega, siis lõin käega. Meie majas juhtus seda õhtuti sageli, et vesi ei jõudnud viimase korruseni. Oli asi survepumpades või selles, et mu tundmatud naabrid tarvitasid sel ajal vett tavalisest intensiivsemalt, seda ma ei teadnud.
Viskasin põlle nagisse, läksin vilistades magamistuppa, vahetasin riided ja astusin välja. Mul oli seljas uuepoolne helebeež suveülikond, ma möödusin 21. korterist ja teadsin, et seal elab Ivi Schmidt. Veel täna, veel paari tunni eest polnud mul sellest naisest aimugi olnud.
Märkasin ta ukses pisikest punktikest, silma kõrgusel asuval vaatemulku ja mulle sai mõndagi selgeks. Sai selgeks ja sundis selja sirgeks nõksatama, sest paljugi mis, kui su naabri ukse sisse on monteeritud miniatuurne binokkel. Kuidas ma seda küll varem polnud märganud? Jah, aga varem polnud ma seda ust vist üldse tähelegi pannud. Astusin edasi teadmisega, et mind võidakse salamahti jälgida, minu kohta mitmesuguseid oletusi ja järeldusi teha. Mul oli hea meel, et ma polnud kaasa võtnud midagi liigset, midagi proosalist – näiteks paberinutsakusse keeratud hallitanud leivapoolt. Surusin käe suveülikonna taskusse ja astusin trepihakule – lift, nagu selgus, oli üle pika vaheaja jälle rikki läinud.
Mind kiusas soov üle õla vaadata.
Aga ma ei teinud seda.
Milleks?
Selg sirge, näol pooleldi puhkepäevane, pooleldi ametlik ja kinnine ilme (olin ilmet enne väljumist peegli ees kontrollinud), laskusin ma läbi kuue majakorruse alla, maapinna poole. Korrused ümbritsesid mind nagu raudbetoonist