Nora. Jan BeltranЧитать онлайн книгу.
tagant välja. Tema tugevad kondised sõrmed klammerdusid tugevasti lapse kaela ümber ja pigistasid seda.
Nora tahtis ema hüüda, kui isa raudne haare teda söögitoast välja kiskus, kuid hääl jäi kurku kinni.
„Istu siia!“ karjus isa, osutades sõrmega hoovi raudpingile. Õue varjava rohelise viinapuuvõrestiku vahelt paistis killuke kuud, mis valgustas maja seina ja paari ruutmeetrit hoovist. Bernardo avas kõrvalhoone ukse, pani sees tule põlema ja tuli mõne hetke pärast tagasi, käes pudel haiseva kange kloorilahusega, mida valge pesu küürimiseks kasutati.
„Tee suu lahti!“ käsutas isa. „Kas sa said aru! Ava suu!“ karjus Bernardo, haarates käega tütre lõuast. „Ma pesen sinust mustuse ja häbi välja! Sa väike lits!“
Suust välja purskuv ja hinge mattev vedelik voolas Nora lõuga pidi alla, segunedes pisarate ja meeleheitega. See tungis sisse kleidi kaelusest, valgus mööda kuklasse lükatud pead pikkadesse, salguti heledamaks pleekinud juustesse ja puges põue, põletades hinge igavesed armid.
„Bernardo, sa oled hull!“ hüüdis Maria Dolores ukselt, nähes oma meest tütrele midagi suhu kallamas. „Jäta järele!“ karjus ta nende poole tormates.
Igapühapäevasele missale, kuhu endast lugu pidavad inimesed tihtilugu vaid head kommet järgides vastu tahtmist kohale venisid, Nora minna ei soovinud. Kirik ei olnud suutnud temas huvi äratada ja eriti vastumeelsed olid talle pärast missat toimuvad lõunasöögid vanavanemate pool. Et sellest piinarikkast hommikupoolikust ja pärastlõunast pääseda, peitis ta end voodi alla, lootuses, et ema ja isa teda ei leia, seejärel käega löövad ja ilma temata lähevad. Kuid ei!
„Välja sealt voodi alt!“ kurjustas ema, jagades samal ajal lapsehoidjale juhiseid, millal kahele väiksemale lapsele süüa anda ja millal nad magama panna.
„Ma võin ka Conchat ja Eloyd hoida,“ pakkus Nora lahenduse, mis vabastanuks ta täiskasvanute igavast seltskonnast.
„Ehk aasta pärast,“ lubas ema.
Kuid aasta pärast võeti kirikusse ja lõunasöögile kaasa ka noorem õde ja vend ning ega Noralgi enam missa vastu midagi olnud. Vabatahtlikult kirikusse mineku taga oli aga soov näha Mariot, kuigi poisi jalgratas oli kaotanud uudsuse sära ja Barcelonas oli hakatud tootma oma Coca-Colat.
„Ema, see on minu sõber Mario,“ ütles Nora vaikselt ema külge toksates ja ühe poisi peale näidates, kui too koos oma emaga neist paari meetri kaugusel kiriku väljapääsu poole liikus.
„Mis sõber? Koolist?“ päris ema hajameelselt, pööramata pilku kahelt väiksemalt, kes käe otsas tilpnesid.
„Ei, ei!“ sõnas Nora. „See on see poiss, kes Alcázari aias jalgrattaga sõidab ja kes mulle…“ Siinkohal jäid sõnad Norale kurku kinni.
See oli midagi, mis väikese tüdruku hinges kripeldas ja millest ka ema hiljem juttu ei teinud. Nora oli pealt kuulnud, kuidas ema isale tema võigast tegu ette heitis ja meest elajaks nimetas, kuid isa oli vastuseks vaid midagi umbmäärast rohmanud. Ema hääles oli olnud omajagu kurbust ja jõuetust, kuid austus mehe vastu oli tal veres. Vähesed naised julgesid seaduslikule kaasale vastu hakata või oma õigust nõuda. Nii oli see olnud sajandeid.
Pärast koolipäeva põikas Nora ikka ja jälle Alcázari aedadest läbi. Neil oli Marioga kokku lepitud, et kolmapäeviti tuleb poiss jalgrattaga sinna ja õpetab ka Nora sõitma. Nüüdseks oli sellest möödas juba rohkem kui pool aastat, mil tüdruk esimesed iseseisvad tiirud tegi. Julgust juurde saades ja sõpruse süvenedes tallasid nad üheskoos pedaale kodutänavatel ja põikasid sisse võõrastesse hoovidesse.
Vahel tundus Norale, et ta võiks pühendada poisi ka suurimatesse saladustesse. Oma ema ei söandanud Nora enam täielikult usaldada – too hoidis rohkem isa poole ja viimase süda ning loomus olid andunud kurjusele.
Kuid ühel päeval, 1952. aasta maikuu ristide püha ajal, mil Sevilla väljakutele, hoovidesse ja parkidesse püstitati lilledega üle külvatud riste ja altareid, pidi Nora tunnistama tõtt.
Kilgates ja õnnest pakatavatena – Nora ratta seljas ja Mario kõrval joostes – kihutasid nad Triumfi väljaku poole, kust kostis flamenkohelisid ja piduliste rõõmsat jutuvada. Majade, laternapostide ja puude vahele oli tõmmatud punaseid, valgeid ning kollaseid pabervanikuid, mis end kergel tuuleiilil laisalt kiigutada lasid. Soe kevadõhk, inimeste sumin ja pühalik rahulolu tekitasid joovastavaid tundeid ja lõhkusid piire.
Keeranud väljakule suunduvale Santo Tomási tänavale, mis juhtis platsil pidutseva rahvamassi juurde, kuulis Nora ühtäkki isa tema nime hüüdvat. Nora vajutas pidurile.
„Kelle ratas see on?“ päris isa.
„Minu oma,“ vastas Mario Nora eest.
„Maha ratta seljast!“ käsutas isa tütart.
„Senjoor,“ püüdis Mario sekkuda.
„Vait!“ karjatas Bernardo.
Nora ronis rattalt maha ja pani selle ettevaatlikult kõnnitee servale.
„Senjoor…“ püüdis Mario teist korda Bernardot kõnetada.
„Mida?“ rehmas apteeker vihaselt käega, andes mõista, et ta ei taha mingeid selgitusi kuulda. „Kao minema siit!“
Nora heitis nõutu pilgu esmalt isa, siis Mario poole.
„Miks te nii kuri olete?“ küsis Mario süüdimatult.
Tema silmad puurisid Bernardot ja peatusid tihedatel kokku kasvanud kulmudel, mis olid justkui otsaesisele kleebitud vuntsid.
„Kuidas…? Mida?“ kogeles isa. „ Mul ei ole aega siin sinuga vestelda.“
„Kas me võime Noraga väljakule minna?“ küsis poiss viisakalt, viipas käega kogunenud rahva suunas ja vaatas mehele otsa.
„Sina mine, kuhu tahad, kuid Nora läheb koju!“ sõnas Bernardo ja näitas nimetissõrmega kodu poole. „Ja kohe!“ lisas ta.
Tüdruk vaatas vaikides Mariole otsa, kehitas nõutult õlgu ja hakkas sõna lausumata kodu poole lonkima.
Bernardo rääkis ka Mariale, et nägi Norat ühe poisiga mööda linna jalgratta seljas ringi kihutamas.
„Kas Nora oskab jalgrattaga sõita?“ imestas Maria Dolores.
Mees ajas silmad suureks: „Ta oli ju koos ühe poisiga!“
„Ja mis siis sellest?“ küsis Maria Dolores.
Bernardo vedas kulmu kipra. „Kas sa tead, kes see noormees on? Mulle tundub, et ta on Norast vanem?“ uuris mees ja kirjeldas, milline poiss välja oli näinud.
„Jah, ma vist tean,“ kostis kaasa. „See on linnavolinik Rafael Torrese poeg.“
Bernardol vajus suu lahti.
„Bernardo, mis nüüd on?“ küsis naine, märgates, et mees vakatas, nagu oleks viirastust näinud.
„Oh sa pagan…“ sosistas Bernardo endamisi.
„Ma nägin senjoor Torrest koos naise ja pojaga Alcázari aedades. Käisin lastega seal jalutamas ja see poiss lehvitas Norale. Tore ja hästi kasvatatud noormees,“ kiitis Maria.
„Kui tegu on sama poisiga, siis sõimasin ma ta korralikult läbi,“ tunnistas Bernardo.
„Mispärast?“ kohkus naine.
„Kartsin, et tüdruk põrutab selle rattaga vastu seina või sõidab hoopis mõnele inimesele otsa,“ sõnas ta järele mõeldes ja köhatas.
„Ehk peaksid minema ja vabandust paluma?“ heitis naine õhku ettepaneku, mis võis mehe väärikuse ja hea nime taastada.
„Seda ma ei tee!“ ärritus Bernardo.
Maria Dolores vangutas kahemõtteliselt pead. Ta ei olnud ka ise kindel, kas vabandust paluda oligi vajalik, kuid linnavoliniku auväärne ja võimu toetav ametikoht sundis sellele mõtlema nagu kirikule või politseile. Kõikidesse, kes olid võimu käepikendus, pidi suhtuma teatava