Nora. Jan BeltranЧитать онлайн книгу.
avastades, et teisel pool seina itsitasid kaks jumalavallatut noort inimest.
Naerdes pistsid Nora ja Mario kiriku ukse poole punuma, olles veidi ka hirmul. Vahelejäämise korral oleks sõna vanemateni jõudnud ja seda ei soovinud nad mitte mingil juhul.
„Mario…“
„Jah.“
„Kas ma meeldin sulle?“
„Muidugi meeldid!“ Mario lõi endale vastu rinda nagu rüütel, kes vannub oma südamedaamile igavest armastust. Nora oli talle alati meeldinud. Juba esimesel päeval, mil nad siin Alcázari pargis kohtusid. Selles tüdrukus oli olnud mingi eriline säde, mida ilmestasid tema aval, otsekohene meel ja elavad, edasi-tagasi hüplevad silmad.
Aastatega oli tirtsust kasvanud kena tüdruk, kelle sitke, isegi ehk veidi poisilik keha oli nüüdseks võtnud ümaramaid vorme ja nägu naiselikke jooni. Ka tema loomus oli muutunud. Märkamatult oli arglikkus asendunud enesekindluse ja võluva metsikusega. Nora oli see, kelle kihutusel hüppas Mario, pea ees, Guadalquiviri jõkke ja kelle eestvedamisel põgenesid nad Sevilla külje all olevatesse kolgastesse.
Muidugi tõusis neist seiklustest ka paksu pahandust, sest isa teadmata ette võetud ekslemised ei kuulunud korraliku, katoliiklikke tavasid austava perekonna väärtuste nimistusse. Kuid külades oli huvitav. Seal ei tundnud neid keegi ja punaste ninadega maamehed ei olnud kitsid ka Mariole punaveini pakkuma, millest pool Nora huulte vahelt kehaõõnsustesse kadus ja seejärel pähe tõusis.
Ja need vaated! Sevilla paistis nagu pilt postkaardilt – sile, läikiv ja hääletu. See viis endaga kaasa reaalsustaju, keelas mõtlemast ja sundis vaid lihtsalt olema. Kehad täies pikkuses sooja tuuleõhu käes välja sirutatud, tundsid nad vastupandamatut soovi jäädagi sinna kinnisilmi lesima. Kuskilt kaugelt-kaugelt kostis vaevu hääli, mis ei kuulunud ei loomadele ega inimestele, vaid tuulele ja Guadalquiviri jõe voolule.
Neil hetkedel unustas Nora, et ta on veel laps. Unustas isa, ema, väiksema õe-venna, vanaisa ning pühapäevased sunniviisilised lõunad. Unustas kooli ja nunnad. Selles maailmas ja ajas olid vaid tema, Mario ja sinine taevas, mis vilksatas nende peade kohal laiuvate, üle Andaluusia vuhiseva sooja tuuleiili hällitatud oliivipuuokste vahelt.
Nüüd tundus sellele idüllile äkiline lõpp saabuvat, nagu heal unenäol, mis magades naeratuse suunurkadesse toob, kuid ärgates pettumusest ohkama paneb.
„Mario, kas sa usud saatusse?“ küsis tüdruk ootamatult. Endalegi imestuseks mõtles Nora esmakordselt millelegi sellisele. Tema jaoks olid olemas tänane päev ja möödunu, kuid saatust võis ennekõike siduda vaid tulevikuga.
„Ah saatus,“ mühatas Mario. „Kas see, kui kirikus Jumala hoole alla usaldamisest räägitakse?“
„Ei mina seda jaga, ma mõtlen lihtsalt s a a t u s ,“ venitas Nora.
„Ega mina ka ei tea, kuid isa räägib alati, et meie ja Hispaania saatus on kindral Franco kätes,“ selgitas poiss.
Nora ei mõistnud hästi. Paari kuu pärast neljateistaastaseks saav tüdruk oli selliseks aruteluks veel liiga noor. „Sa ei saa aru, mida ma mõtlen,“ lõi ta käega.
Mario oli olnud alati parandamatu realist, kuid nüüd arvas ta just saatuseks selle, et isal avanes võimalus saada tööd Madridis ministeeriumis, kust juhiti hispaania kultuuri. Mario isa Rafael Torres armastas oma kõnedes ja pere keskel söögilauas ikka rõhutada, et „Hispaania saatus, püsimajäämine ja tugevus on meie rahva tavades ja kultuuris. Just minevikutraditsioonides peitub meie tulevik!“.
„Saan küll aru,“ sõnas Mario.
Seep ja hooramine
Le vert paradis des amours enfantines 2 – lapsepõlvearmastuse roheline paradiis Alcázaris oli minevik. Koos Marioga lahkus ka Nora lapsepõlv. See süütu ja muretu elu oli haihtunud koos sõbraga ning jätnud maha neitsiliku keha ja läbistatud hapra hinge.
1958. aasta oktoobri teisel nädalal sadas palju vihma ja neil päevil sai Nora poisilt esimese kirja. Vihmast läbi ligunenud ümbrik, millel tint veidi laiali valgunud, pani ta südame kiiremini tuksuma. Nora sättis Mario läkituse laualambi alla kuivama. Kirja oli hea ja soe vaadata ka seda avamata.
Vihm tegi Nora meele kurvaks. Diario de Sevilla kirjutas, et vihmasadu jätkub ja ilmamuutust ei ole lähiaegadel oodata. „Eile sadas peaaegu terve päeva, kokku kogunes 16,4 liitrit vett ruutmeetri kohta. Ja kui pidevad vihmahood kujutavad linnarahvale mõningast meelehärmi, siis olgu teadmiseks, et põldudel sajab samuti, mis rõõmustab maaharijaid, kes kannatasid jätkuvalt karistava põua käes. On täiesti mõistetav ja talutav, et sügise saabudes sajab vihma,“ teatas kohalik päevaleht.
Nora avas kirja. Valgel paberil jooksid ühtlased read nagu vaod põllumeeste maalappidel, kui künka otsast vaadata. Tüdruk libistas näppudega üle lehe, justkui tahtnuks ka sõrmedega iga sõna tunda. Siis tõstis Nora kirja silmade kõrgusele ja surus nina selle vastu. Kiri lõhnas vaid paberi järele ja see ajas nina sügelema. Sel polnud ei Mario päikesest kõrbenud naha ega ka Kastiilia seebi lõhna.
Mario ema oli alati pesnud oma poja riideid vahendiga, mille eelkäijaks oli juba keskajal üle Euroopa tuntud San Isidoro del Campo kloostri munkade retsepti järgi valmistatud seep. Sajandeid tagasi, veel enne Kastiilia ja Sevilla kuningriiki, õitses Vahemereäärses Hispaanias ja Itaalias seebitööstus. Sel ajal kui põhjapoolne Euroopa end sea- või hülgerasvast keedetud hallika võidega pesi, rändasid mungad mööda Vahemere rannikut, korjasid rand-ogamaltsa ja pahka. Seejärel tuhastasid need, lisasid oliiviõli ja ürte ning segasid kloostri köögis kokku. Ka Sevilla San Pedro kiriku juurde ehitatud Euroopa esimene tubakavabrik ei viinud kuulsust kuningriigi seebimeistritelt, kelle almona’dest3 leviv aurustunud ürtide, oliiviõli ja tsitruse lõhn linlaste meeli erutas.
Nora pani kirja enda ette lauale ja lasi silmadel sellest üle käia: „…siin olen ma üksi… Madrid on suur… isa on rahul ja ema õnnelik… mäletad sa seda… ehk saan suvel Sevillasse sõita… Te quiero… Mario.“
„Armastab mind?“ mõtles Nora ja kordas: „Te quiero, te quiero…“
Mingil põhjusel kangastus talle Mario, kui too teda kaksiratsi rattal istudes väraval ootas. Nora läks akna juurde ja heitis pilgu tänavale – see oli tühi ja vihmast hall.
„Mida Mario siis kirjutas?“ hõikas ema, kelle hääl mööda treppi ja koridori kerge kajana Nora kõrvu jõudis. Ta ei teadnud, mida vastata. Õigupoolest ei olnud Mario nagu millestki kirjutanud – vaid üks kurbuse, tühjuse ja igatsuse tasane viis.
„Et Madrid on suur ja talle seal meeldib,“ vastas Nora hetke pärast sama valjult.
„Ja see oli kõik?“ usutas ema.
„Peaaegu.“ Rohkem karjuda polnud mõtet.
Õnneks ema ei pärinudki enam midagi. Concha ja Eloy vajasid pidevat tähelepanu, muidu muutusid nad tüli norivateks paharettideks. Nora oli vahel õe-venna nääklemistest ja teineteise peale kaebamistest nii tüdinenud, et ähvardas nad mustlastele maha müüa. Concha oli juba kümneaastane ja Eloy kaheksane ning mõlemad naersid laginal Nora ähvarduste peale.
Nora arvates oli vend väga isa moodi. Eloy astus nagu isa, sõi nagu isa ja kõverdas suud nagu isa. Ka iseloomu oli poiss isalt pärinud – kangekaelne, kiiresti süttiv ja halastamatu. Õnneks oli Eloy veel laps ja temaga sai hakkama. Vahel meelituste, hea sõna ja armastusega, vahel ranguse või kavalusega.
Isaga olid aga lood teised. Lugematutel kordadel Bernardo saatanlikku pilku talunud Nora oli endas üha kasvavat raevu alla surudes tundnud, kuidas oma kannatuste piiri maha märkimiseks oli ta valmis haarama noa ning tõmbama sellega joone, mis jookseks täpselt üle isa kõrisõlme. Ta lootis, et vähemalt mõni ootamatu haigus või muu õnnetus isa teise ilma juhataks.
End