Nora. Jan BeltranЧитать онлайн книгу.
toetusele.
„Pardon,“ alustas vanamees temale omasel sarkastilisel moel, „aga kogu austuses teie emade vastu ei usu ma, et mul oleks mingeid kohustusi litside järglaste ees.“
Sellest vähesest piisas, et need kaks isaotsijat kiiruga lahkuksid, jättes enda järel sulgemata ukse, kustkaudu vanamehe sajatamine veel tükk aega tänavale kostis.
„Naine! Ma olen sulle öelnud, et võõraid inimesi ei saa sisse lasta!
Rääkigu mida tahes, valetagu nad end kas või Jumala poegadeks, kuid uks olgu neile suletud!“
„Manuel, sa ei oleks pidanud nii kõrgilt käituma.“
„Ah nõnda!“ hüüatas mees, huuli hämmastusest torru ajades. „Sa suvatsed siis arvata, et ma oleks pidanud neid kohtlema suure patukahetsusega ja nagu kaua oodatud külalisi?“
Selle peale ei osanud Teresa midagi kosta ja nii ei jäänud tal muud üle kui pead vangutada. Ta teadis, et need olid tema abikaasa lapsed, noored mehed, kellest üks oli nõnda nende poja Bernardo moodi, et see naisele külmavärinad naha vahele ajas.
Sevilla polnud nii suur linn, et sohilaste isad saladusse jääksid. Muidugi kui need just juhuslikud möödasõitjad ei olnud. Kuid ega isata lapsi linnas vähe polnud – ühtede isad olid surnud kodusõjas, teistest puudusid igasugused andmed ja kolmandad olid leidnud endale uue naise. Sõdades ja hooramises polnud kedagi süüdistada ega ka hukka mõista – see oli osa nende kultuurist ja ajaloost. Kirjatarkuse levimisest peale oli üles tähendatud Hispalise4 rahvaste, muu hulgas andaluuslaste ja kastiillaste eriti võimast kirge relvade ja armumängu vastu. Kuningas Fernando II Katoliiklase juurde Firenze saadikuks nimetatud Francesco Guicciardini, kes avaldas imestust kohaliku rahva ja nooblite liigselt pillava ellusuhtumise üle, ei saanud andaluuslaste kohta märkimata jätta: „…oma tegemistest kõneldes on nad väga elavad, teesklejad ja keerutajad. Ja nad on kaldu relvade poole, kes teab, ehk rohkem kui mõni teine kristlik rahvas, sest kehalt on nad pikad ja sitked ning käsivarred kerged. Relvad tekitavad neis suurt austust – sedavõrd, et neid verega määrides ei muretse nad üldiselt ka surma pärast.“
Tõele au andes polnud mitte ainult relvad need, mis andaluuslastes kirgi kütsid. Hoopis sügavamaid tundeid, hingepiinu, raskemaid kuri-tegusid, raha ning valitsejate sekkumist nõudis nii nooblite kui ka lihtrahva täitmatu lihahimu taltsutamine, mis ähvardas kuningriiki – vähemalt moraalselt – kaosliku lõpuga. Häbitu hooramine, lokkav liiderdamine, konkubiinide pidamine, meestevaheline soodom ja suguseltsisisene verepilastus tegid nõutuks nii piiskopid kui ka kuningad. Patustajaid tuleriidale saata või rattale tõmmata oli mõeldamatu, sest nii suure hulga rahva hukkamine või sandistamine oleks seadnud ohtu kuninga ja kiriku põhjatu kukru.
Just seetõttu seati Sevillas üles kristlik eeskiri, mida preestrite poolt võrdlemisi patuseks, kuid vajalikuks nimetati ja kus loetleti üles hoorade kohustused ja õigused selle ameti pidamisel. Sevilla kuningriigis kehtinud seaduse kohaselt – „et mehed ei kulutaks oma energiat lugupeetud ja austatud naiste võrgutamisele, verepilastusele, teise mehe veetlemisele või abielu rikkumisele“ – määrati lõbumajadele kindlad asukohad, kuhu sai luua „skandaalsete avalike naiste kloostrid“. Sevilla bordellid koondati jõesadama lähedusse ja tänavatüdrukutele eraldati jupike ka Alcázari müüri varjus.
Kiiresti armuvad naised rõõmustasid kurbade hingedega mehi, kuid mitte mingil juhul ei tohtinud tekkida olukordi, kus lõbunaisi oleks võinud ajada segi lugupeetud senjooradega. Kõige lihtsam lahendus oli keelata teenust pakkuval naisel kanda pikka seelikut, rätikut või muud säärast riideeset, mis võis viidata austatud naise seisusele. Keelust üleastumise korral sai nurjatu turuplatsil kümme kuni sada vitsahoopi. Suuremate eksisammude ja eeskirja korduva rikkumise puhul lõigati maha avaliku naise nina ja kihutati ta igaveseks linnast välja.
Samas oli nina kaotus pea maha raiumise kõrval tühiasi. Asjatult ei räägitud Pedro Esimesest kui julmast, kavalast, ent sõnapidajast kuningast. Ühe legendi järgi oli öises Sevillas kõndinud kuningas Pedro sattunud hooradega seotud afääri ja tapnud Niebla krahvi poja. Südaöise mõõgavõitluse ja kähmluse peale ärganud vana naine tundis ära kuninga, kes tunnistajat märgates kiiresti pilkasse pimedusse kadus. Järgmisel päeval lubas kuningas, et krahvi poja mõrvari tabamisel riputatakse süüdlase pea Nelja Nurga ristmikul oleva maja seinale. Tunnistajana kohale kutsutud eit aga ei julgenud valitseja vastu tunnistusi anda. Kuninga enda tungival nõudmisel oli ta viimaks näidanud isandale peeglit ja öelnud, et selle mehe pea peab majaseinal rippuma. Meest sõnast, härga sarvist – kuningas täitis oma lubaduse ja lasi raiuda maja seina sisse augu, kuhu lükati puust kast peaga. Augu ette pandi raudsed trellid ja kuninga soovi kohaselt võis kasti avada alles pärast tema surma.
Aastaid hiljem, lootuses troonile pääseda, tappis kuninga ta sohivend Enrique de Trastamara ja vana Niebla krahvi Guzmani juuresolekul avati seina sees augus vedelenud kast. Kohalviibinute üllatuseks ei tõstetud kastist välja mitte inimese pealuu, vaid kuningas Pedro Esimese marmorskulptuur, mis on sealsamas kohas tänase päevani. Aja jooksul on muutunud vaid Nelja Nurga tänava nimi – see on nüüd Candilejo.
„Näed, kõik patud tulevad kord päevavalgele. Ka kuningate omad!“ oli isa Norale Pedro Esimese kuju näidanud ja targalt pead nikutanud.
Nora vaikis. Võis arvata, et tal polnud isale midagi ette heita. Bernardo oli kasvatanud tütart nii, nagu see parasjagu õnnestunud oli – teiste laste kõrvalt, kohustuste, tunnete, moraali ja oskuste najal. Kuid Norale tundus, et midagi jäi vajaka. Ta polnud kunagi märganud, et isa oleks hoolinud temast nii nagu Conchast ja Eloyst, külvanud üle maiustuste ja mänguasjadega, viinud Cádizi mere äärde ja Granadasse.
Ema kinnitas Norale, et viimase kahtlused on asjatud: „Sa oled neist ju tunduvalt vanem ja iseseisvam. Pealegi on sul teised huvid ja sõbrad.“
Järele mõeldes leidis Nora, et ei ole tal mingeid huvisid ega ka tõelisi sõpru. Mario lahkumisest oli möödas üle kahe aasta. Nora oli lõpetanud kooli ja töötas isa juures apteegis, milles polnud midagi meeliköitvat. Pigem oli piinav, et ta oli sunnitud isaga ühes ruumis viibima. Ja siis veel see apteek, kuhu noortel eriti asja ei olnud, sinna sattusid vaid tõbised vanad inimesed.
„Ah, küll sa oled ikka suureks kasvanud!“ imestasid senjoorad, kes olid Bernardo vanemat tütart apteegis märganud. „Kui vana sa nüüd oled?“ kõlas nende suust tüütu küsimus. Ent vastust kuuldes kerkis muidu ennast kehvasti tundvate prouade huulile naeratus: „Kas tõesti juba kuusteist? Uskumatu!“
Nora meelest ei olnud aeg sugugi nii kiiresti läinud, nagu vanamoorid ohkisid, kuid elatunud naised kurtsid ka igasuguste tervisehädade üle, mis talle mõnikord naljagi tegi. Ka isa oli märganud Nora suunurgas kerget muiet, kui mõni eakas naine või mees hädaldas pidevate kõhutuulte üle või kaebas valu, mis liikus ühest kehaosast teise.
„Sa ära irvita inimeste üle!“ keelas isa.
„Ma ei saa sinna midagi parata, kui see mind naerma ajab,“ tunnistas Nora.
„Sinus pesitsev lihtsameelsus läheb sulle veel kalliks maksma,“ ennustas isa ja kadus rohupoe tagaruumi, jättes Nora üksi leti taha.
Noral oli täpne ülevaade, kus millised rohud asuvad, ja mitme haiguse puhul oskas ta ka ise õiget ravimit soovitada. Tihti aga avaldasid kliendid vankumatut tahet siiski apteekrihärra enda juhatusel vajalik purgike või rohukarp kätte saada. Sellistel puhkudel ei hakanud Nora pikalt juurdlema ega kauplema, vaid kutsus kohale isa, kes tõenäoliselt oli end siestaks diivanile pikali visanud.
Kuid täna tundus olevat just see päev, mil haigetel apteeki asja polnud, ja Nora sai unistada paikadest, kus ta kunagi käinud ei olnud. Näiteks Pariisist. See pani ta õhkama. Pariis oli tema jaoks kõik – moodsad lõiked, muusika, lõbus ja vabameelne elu, mida kroonis ühest filmist nähtud Eiffeli tornist avanev öine vaatepilt tuledes linnale. Juba aastaid tagasi, koos Marioga, olid nad mõlgutanud Pariisist ja sinna põgenemisest. Seltskondades räägiti vahel ikka kodusõja ajal Hispaaniast põgenenud inimestest, kes nüüdseks olid heale, suisa kadestusväärselt haljale oksale jõudnud. Või Saksamaale sõitnutest, kes töötasid tehastes