. Читать онлайн книгу.
käisin ma hiljuti. Läksime sinna päeval. Mitte-Tallinna-inimene oli siin ja me läksime sinna, et tal oleks mugav ja loge veidi Tallinnas aega viita. Jõime ära kaks pudelit veini ja istusime seal üpris kaua. Kui välja tulime, oli valge päev, me olime vindised ja meil oli veel pool päeva ees, et teha kõike, mida sa Tallinnas teha tahad. Mina ei taha enamasti suurt midagi teha. Ma tahan lihtsalt olla. Nii olla ja naa olla. Ja ei mul lastaks olla. Ega keegi suurt keelagi. Lintsitakse harva. Ei usu, et tihedamini kui mõnes muus maailma nurgas. Aga ägad on ikkagi. Kes neid kokku lugeda jõuaks. Mul on üks korv kõrgemal kui teine.
Mul oli hea ja hästi rahulik ta kõrval käia, sest ta oli Tallinnas üle hulga ajaja ma tundsin ennast nagu võõrustaja.
Panin Nordi taldriku laisk-liisule ja võtsin teise, see oli Viru märgi ja kirjaga, veel oli üks Olümpia tass. Pesin neid ja mõtlesin, millal ma viimati neis kohtades käisin. Siis läksin tuppa tagasi. Seisin keset tuba, und ei olnud, aga midagi polnud enam teha, lugeda ei tahtnud. Panin muusika mängima ja pugesin tagasi voodisse. Mann ärkas pooleldi, ütles: “Oi, sa oled külm,” ja maigutas suud. “Kus sa käisid,” küsis ta hetke pärast, aga nii unesegaselt, et ma ei saanud aru, mis ta küsis. Ta ei teinud silmi lahti. Ta ootas hetke, silmad kinni, siis tegi ühe silma pilukile ja pomises uuesti: “Kus sa käisid.” “Mul ei tulnud und, koristasin natuke tuba.” Ma ei tea, kas ta kuulis mu vastust või jõudis enne uuesti magama jääda. Lesisin teki all ja vahtisin hämarat tuba. Tänavalaterna valgus paistis kardinapilust sisse. Lesisin, vaatasin toa valgusi ja varje ja mõtlesin mõtteid.
Istusin ja vaatasin aknast välja. Vaatasin inimesi, kes tänaval liikusid. Ma polnud kodus. Olin ühes äärelinna eramajas ja enamasti vaatasid inimesed selle maja poole, kui nad mööda läksid. Ma ei osanud arvata, kas nad nägid mind akna taga istumas, aga tundus, et nägid, ja ma jälgisin neid liikumatu ja karmi pilguga. Muud pilku ei osanud teha, ei tahtnud pead kõrvale pöörata, alla anda. Vahel tundus, et inimesed keerasid mu pilgu ees pea kõrvale. Ehk nad tegelikult ei näinudki mind. Seal äärelinnas käis inimesi majast mööda harva ja seetõttu oli neid parem vaadelda.
Juhuslikult olid sattunud kõrvuti kõndima nii viieteistkümnesed tüdrukud ja sama vana poiss. Paistis, et nad ei tundnud üksteist, ja tüdrukud olid kiiremini käies poisile järele jõudnud. Nüüd läksid nad kõrvuti. Siiski, paar meetrit jäi neil vahet. Tüdrukud astusid endiselt hoogsalt, poiss käis veidi kangete jalgadega. Kui tüdrukud enne lobisesid, siis nüüd olid nad vait. Kõik kolm vaatasid otse ette.
Nägin aknast, et bussi tuli üks nooruke plika. Ta märkas mu nägemist. Korraks kaotasin ta teiste vahel silmist. Ilma et oleksin midagi mõelnud, libises mu pilk teda otsides üle bussi. Pilk peatus ühel teisel tüdrukul. Mul oli tegelikult muid muresid (harv juhus küll), aga pilk liikus omatahtsi. Heagi. Siis nägin teda. Ta istus ja vaatas mulle silma ja turtsatas nüüd põlglikult.
Veidi inimesi vaadata. Midagi muud ma ei teegi. Ja sugugi mitte ainult plikasid. Peaaegu kõiki. Ei tea, kas see just huvitav on. Aga köitvam kui miski muu. Vaadata seda, mis vastu tuleb. Kõik on isepärane. Juhuslik maailm. Elul ei ole reegleid.
Ma ei lähe täna ei Manni ega Kati poole, sest homme saan Rekaga kokku ja ma tahan, et mu pilk oleks siis puhas.
Ära on visanud kogu aeg täis bussides seista. Istusin maha. Teadsin, et järgmises peatuses pidi sisse voolama arvukalt mitmes raskusastmes toolikõrvalseisjaid ja mujale või ka otse sinu poole vaatajaid. Mul pole seismise vastu midagi, aga vahel tahaks häbematu olla. Nii tunnen, et elan.
Ometi ei oska enam täis bussides istuda.
Tüdruk oli ilus, aga kuidagi krampis. Tal olid ees tumedad prillid, pea ettepoole ja õlgade vahel, üldse ettepoole kaldus, ja pikad sirged juuksed. Ta astus kuidagi sirgete jalgadega. “Mis sinuga küll lahti on,” mõtlesin ma. “Kelle asi,” vastas ta.
Ilus naine vaatas mulle korraks otsaja naeratas omaette. Olin teda vaatama jäänud. Ta naeratas veel ka siis, kui kolm peatust hiljem must möödus ja maha läks. Küllap oli tal hea meel, et poisikesed teda vaatavad. Muidugi, ta oli ilus ja kandis oma üleslöödud välimust suuremeelse hoolimatusega.
Ei algust, ei lõppu, ei teekonda, ei lugu, ei põhjust, ei tahajärgi, eikuskil, eikuhugi. Keegi, eikeegi.
Vahepeal käisin Manni juures tihti sellepärast, et siis ei jäänud poole lõunani voodisse uimerdama. Tema pool tõusin üheteistkümne paiku, lonkisin läbi linna, enamasti kodu poole. Säilib vähemalt illusioon, et oled vaba ja löögivalmis. Mõned korrad oli Mann mulle jõuliselt välja käristanud. Veidi hapu näoga ta seda küll tegi. “Naine olgu ilus, mees rikas,” ütles ta. Eks ta ole. Aga millegipärast ei lasknud ta mind ka lahti, hoolimata mu vaesusest ja lorususest. “Sinuga on nii rahulik.” Kord küll tundus mõni aeg, et ta mõtted olid muuga hõivatud, ta vastas vaevu mu küsimustele, siis ma kadusin paariks nädalaks. Kunagi hiljem ma küsisin selle kohta. “Jah,” ütles ta. “Ma tahtsin siis lihtsalt üksi olla, muud midagi.” See võis tõsi olla, võis ka mitte. Kui sa tahad inimestest lugu pidada, siis ära kontrolli, kas nad sind petavad.
Olen olnud ta juures üksi, kui teda ei saabu. Kui kojuminek eriti vastu hakkab. Teda oodanud. Ja vahel ta ei saabugi. Liiga hästi ma end üksi tema juures ei tunne. (Siiski vahel rahulikumalt kui kodus, kodus ei õnnestu teinekord magama jääda.)
Mõtlen, et ma pean ju Mannile tüütu olema, ta ei saa ju mugavalt ühegi mehega koju tulla, ma võin ju ees olla. Või seda tajust tahabki.
Jalutasime. Tänu temale olin ma jälle mina. Naljad tulid suhu. Astusin kindla sammuga. Loigud läksid ees kaheks. Ta soove ja mõtteid teadsin juba sekund enne kui ta ise. Tantsisin tantsimatagi. See oli Reka.
Eile ütlesin ma purjus peast, mitte talle: “Ma armastan sind, ma armastan sind.” Ja kuulasin, kuidas ma seda ütlesin. Teadsin ja ka tema teadis, et sisu polnud sel kopka eestki. ütlesin üha uuesti ja uuesti ja me naersime. Ta vaatas mulle otsa, hingas sisse ja väljaja ütles tõsiselt: “ütle, kas sa armastad mind, alati, lõpuni.” See oli Mann. “Jaa, jaa, jaa.” Rääkisime tühje sõnu. Oli lõbus ja kurb ja õudne ja vastik. üleeile hoidsin ühe käega Kati ümbert kinni, pilk eksles üle ta õla õhtusel taeval, libises üle ta näo, ei tahtnud sinna pidama jada. Katt vaatas mulle rinnale. Suudlesin ajaviiteks teda meelekohta. Ta ei raputanud pead ega tõmmanud ära, näppis mu jope lukku. “Noh, nüüd lähme ja nikume veel ajaviiteks,” ütles ta vaikselt, isegi mitte tigedalt, aga kurvalt. “Oh-nojah,” ütlesin ma ja lisasin mõttes: “Ära aja seda jama.”
“Oli tal üks pruut, see oli punapea,” rääkisin mõttes, kui pärast suitsu tõmmates üksi kodu poole astusin.
Päevad lähevad nõmeda järjekindlusega. Poole molutan maha, siis jalutan linnas, õhtul istun kellegi pool. Tahaks vahel välja murda. Aga see on peaaegu võimatu. Kui läheksingi kuhugi mujale, tuleksin ikka varsti tagasi. Püüda midagi muud teha oleks veel vähem tõeline olemine. Punnitamine ja vale. Igal õhtul mõtlen: homset küll nii surnuks ei löö nagu tänast. Aga ikka. Tõused üles, pole põhjust ega viitsimist muud teha, kui et istud pealelõunani köögilaua taga ja loed lehte või mõnda kapsast. Vahel harva tuleb eriline õilis kodusolemise feeling, nagu ekstaas. Oled mõnuga kodus, ümbrus soojusest värvitud, teed midagi vaikselt või istud, molutad ja jälgid ümbrust, ja kõik ümberringi on imeline. Tuba, valgus, kõik; vaatad aknast välja – oleks nagu ilus koht see majaesine, just sellisena nagu mõnes lasteraamatus, kodu. Ma ei tea, mis selle kodu mult ära võttis. Ja kas teistel seda on. Või on neilgi rohkem mõtetes ja mälestustes. Küllap on nii kõigil. Ja välja ei saa. Siis saaks, kui saaks kuhugi sisse. Kuhugi iseenda (ja ka kõigi) teiste päris sisse. Selle Asja päris sisse. Sulaks ära ja haihtuks õhku.
Ela siin paradiisi serva peal täielikus perses.
Hiliseks pärastlõunaks on kodusolemisest kapitaalselt villand, korra päevas peab kellegagi juttu ajama, muidu oled varsti sootuks väärakas. Istud, vait ja tige, ja irvitad kõige üle. Iga päev on kuristik. Kui on. õigem on öelda, et igas päevas tuleb ette kuristikke. Jumalalõhna. Kogu täie lõhna. Kui kuskil tööl käiks ja seal aega surnuks lööks, siis tuleks seda vähem ette. Pole ju vaja hakata tõestama, et sihipärane tegevus on mõttetu. Sihipärased tegevused jooksevad sihis.