Luus. Peeter SauterЧитать онлайн книгу.
maa alla, ei usu, et seal ka surnust peast hirmus nauding vedelda oleks. Muidugi, surnuaed on kena surnute pesa.
Igaüks teab, mis ta teab. Ainult puhas olemine on midagi. See on see. Kuskil Piiblis kah keegi küsib: “Kes sa siis selline oled?” Jumal vastab: “Ma olen see.” Krõbe küll. Täiesti arusaadav. Täpsemini ei saa öelda. Kui see ainult oli ikka nii.
Oled paar tundi jalutanud, siin ja seal kohvi joonud ja möla ajanud, siis kohtad meest, kellel on tahtmist veidi juua ja kellel on isegi raha. Aga kell on juba palju, poes enam veini ei ole. Kõrtsudest ka ainult Virus ja Nordis, neisse ei viitsi minna, enamiku friendide jaoks ei ole need head logedad kohad.
Pole põnevaid sündmusi, põhjusi, tagajärgi. Iga päev jupid olemisest, meeleolud. Vahel väike lugu, siis suur auk. Hea pidu võib jamaks pöörduda, jama olemine heaks rahuks harvem. üks moos kõik. Peale surma saab ehk aru, mis see tegelikult oli.
Ikka olin öösel teinekord Manni juures. Kümnendas või üheteistkümnendas. Tänu Mannile hakkasin elus veidi teisi asju hindama. Ei kippunud enam poistega joga ajama, rohkem istusin ja kuulasin pealt. Kuivõrd need asjad enam nii pinget ei pakkunud, siis lugesin ka vähem. Musa ja sporti tundsid kõik. Mõni oli rohkem Kissi fan, mõni Purple’i ja Sabbathi, mõni Zepi ja Yesi ja Genesise. Tänu Mannile kuulasin hiljem ka sootuks teistsugust musa, varasemat ameerika musa, kerget, või siis jatsu. Tema ei teadnud muusikast midagi, aga jagas alati ära, milles on tuuma ja tõelist feelingut. Tal oli kellegi kingitud vana grammar. Siis ma ikka tassisin platesid. ütlesin talle, et võtku endale midagi linti või lasku võtta, aga nii palju tarbetut tegutsemist käis talle üle mõistuse. Mannil on tugev oma valik ja ka oma arvamus (mida ta ei kipu eriti välja ütlema), see on peaaegu nagu põhimõte. Kuigi, kui talt küsiks: “Mis, sul on sihuke põhimõte või”, vastaks ta: “Mis põhimõte. Misasi see selline on. Ei ole mul mingit põhimõtet.” Mann on täiesti nõus, et temast arvatakse halvemini, kui ta tegelikult on. Siis ta tunneb, et tegelikult on ta parem.
Ei oskagi öelda, mis ta jaoks põhiline on. Võibolla ehtsus (või on need ehadad mõnud) ja ilu (see ilu tähendab rohkem headust, pehmust, viisakust, hingelisust, noh, kenadust) – ta armastab seda, mis on tema jaoks elus ja mis hoiab teda elus. Napsu muidugi ka. Temaga ma õieti jooma hakkasingi. Poistega muidugi ka, aga nendega panime rohkem õlut. Mann katsub alati varjata, kui ta rööpast välja on, või otsib siis lihtsalt üksindust. Tegi nukraks, kui ta mind teinekord Viru-majja vedas ja seal siis üksi jättis. Lennates hoopis teab kelle kaenlasse. Samas lasi mõnel ka mulle välja teha. Olin tusane, aga õppisin taluma, ja hiljem see eriti muret ei teinudki.
Ah, vale, tegi ja teeb siiani. Alati, kui ta minu juurde tagasi tuli või kui ma jälle ta tuppa saabusin, oli see uus kohtumine, värske. Ta vaatas mind ja nägi mind ja mõtles minu üle. Ta ei lase kõigel triviaalseks ja tüütuks muutuda. Varastada ta võis, aga kellelegi isiklikult siga ei mänginud.
Poiste vestlused viskasid mulle ära ja ma hakkasin vähem mõtlema. Nõme tundus punnitada ja punnitamisest hoolimata mannetuid konstruktsioone luua. Mann ei mõtle rohkem kui vaja, rohkem kui ilus. Aga mitmest suurmõtlejast on ta küll targem. Mannile tegid isegi ärikad välja (paljusid ta tundis) või müüsid odavalt hilpe ja muud kama. Ja need on küll ihnsad inimesed.
Ometi pole ma armukadeduse jamast siiani üle saanud. Kui Mannil midagi tõsist ette tuleb. Ja tõsist või vähem tõsist, ette tuleb tal ikka. Ja ta ei kavatsegi seda muuta. Olen mõelnud, et kurb võib olla, kui teine sind petab (mida ta petab, mis siin pettusega pistmist on, pettur võib hoopis siis olla, kui ta ei peta), aga mitte mingil juhul viha teise vastu, magusat tahtmist talle õilsusest nõretavaid etteheiteid teha. See on omanditunne. Või ma ei tea mis. Igal juhul liigne kindlates asjades kinniolemine. Avatust on vähe. Aga väga suur avatus võib viia tundetuseni. Oled kõigega nõus ja kõik on ühtviisi ükskõik. Nii et ma ei tea, mis on hea. Võibolla just väiklane armukadedus, kui ta on siiras. Ei tea. Ei tea.
Kord oli küll kurblik hetk. Tulin ta poole hilja. Ei pidanud kodus vastu. Tõmbasin lesta, ilma et emale sõnagi öelnuks. Lasin ukse vaikselt kinni. Oli juba öö.
Manni juurde jõudsin suures õhinas, astusin kerge sammuga. Uks läks lahti, kodus olles ei lukustanud ta iialgi ust. Tuba oli pime ja vaikne. Seisin ja vaatasin padjal kahte pead. Kuulsin kahe magaja hingamist ja hingasin läppunud õhku sisse. Lasin tookord sama vaikselt jalga. Oli kibe olla. Aga ütlesin endale Manni asemel: “Vali, kas tahad tunda või ei, ta on selline, nagu ta on.” Ja ma tahtsin. Sul pole õigust tema üle või tema eest otsustada. Mis õigust on sul talle midagi pahaks panna. Otsustasin püüda sinnapoole, et ta tahaks ise minu vastu kena ja truu olla. Jah, siis ma olin veel nii naiivne, et pidasin truudust ja mõnda juhuslikku tegu, juhuslikku magamist kellegagi jube tähtsaks. Hiljem sain aru, et elu on mitmekihiline, ja kui sa tahad, et ta oleks sul lihtne ja ühevärviline, siis sa oled lihtsalt loll. Lihtne ja ühevärviline elu on palju odavam kaup, igavam, madalama pingega. Ja kui nii, siis olgu juba kallim kaup, mis siis, et ta on kohati rohkem valu tegev, aga ta on ka suurem ja sügavam ja inimlikum ja ehtsam elu.
Kustutasin ukse kõrvalt tule, et pimedas riidest lahti võtta ja magama heita. Istusin voodil ja kuulasin oma räpakaid südamelööke. Tundsin muret, et süda on ilmselt tõesti haige. Ei tea, mis sellest saab. Vaevalt ma küll nii kaugele jõuan, et arsti juurde lähen.
Korraga tuli tunne, et jah, kui ma suren, küllap siis on kogu elu ja kõik, mis ma olen teinud, otsekui peopesal ja ma näen seda kõike, mis olnud, ühe tervikuna. Lähen kuhugi mujale, saan kellekski teiseks ja vaatan sealt kõike seda, mis olnud. Sellepärast pole mõtet valetada, valetamist siis ei mäleta, ega valetamine ole mingi eriline patt, ta polegi midagi, ta on lihtsalt surnud elu. Sa kaotad oma elu, kui valetad, ja pärast on sellest kahju. Halbu tegusid ei pruugi nii väga kahetseda, nad on midagi, aga valetamine pole lihtsalt mitte midagi.
Olin täiesti riidest lahti. Kardinat ei olnud ees. Seisin akna all, vaatasin öist märgaja tühja majaesist ja mõtlesin: “Jah, ma olen jumal, küllap ma olen jumal, küllap me kõik oleme jumalad, kõik kokku, mis naljakas asi see küll siin toimub.”
Jalutasin mööda vanalinna. Taskud peaaegu tühjad. ühtki rublalist polnud sinna jäänud. Ainult kopikaid veel mitmel pool laiali. See andis rahuliku olemise, polnud enam põhjust mõelda, kus väike naps teha. Teadsin, et võin koju minna ja välja puhata.
Kodu oli tühi. Juba kaks nädalat pesitses ema sanatooriumis. Helistas aeg-ajalt ja me rääkisime sõbralikku sooja juttu. Peaaegu et armastasin teda nii kaugel, peaaegu et igatsesin ta järele. Sain aru, ta tundis ärevust, kas ma kodu pea peale ei keera, ehkki otse seda ei pärinud. Ja kuivõrd ta ei pärinud, siis ma ka ei rääkinud. Püüdsin rääkida rahuliku tooniga, et ta taipaks – kõik on O.K. Loodan, et oma rahulikkusega üle ei pingutanud. Tagasi pidi ta jõudma nädala pärast.
Ei tahtnud midagi ette võtta. Aga ka mitte kohe koju minna. Oli tuuline-pilvine pärastlõuna. Oli hea sihitult astudes vastutulevaid plikasid vahtida. Plaanideta, soovideta inimene. Heitsin vaid silmanurgast pilke. Aga kenad neiud kosutavad, paljalt oma kekutamise ja möödajalutamisega.
Ühe tee võiks kohvikus siiski juua, mõtlesin. Vaikselt nurgas istuda ja inimesi vaadelda. Kui esimene kohvik on lahti ja mulle ühe tee annab, siis joon, kui ei, siis ei, sel juhul lähen pikemat teed pidi koju ja teen vahelduseks korteri korda. Nüüd, kus ema polnud, elasin korralikumalt kui muidu, vastupidiselt tema hirmule.
Andsin jope riidehoidu. “Olge head,” öeldi mulle numbrit ulatades.
“Tänan.” Siis meenus, et need kopikad jäid ju jopetaskusse. “Vabandust, kas te annaksite korraks tagasi, ma pean sealt veel ühe asja võtma. – Tänan.” Võtsin põuetaskust kõigepealt selle Moravia raamatu ja siis võimalikult kerge käega kopikad. Põetasin need teksataskusse. “Aitäh,” ütlesin ma jopet tagasi andes veel kord, isegi tundes, et sai liialt tänatud.
Vaatasin korraks peeglisse. Täna ei meeldinud mulle, et juuksed sassis olid, tahtnuks korralik välja näha, aga kammi polnud mul nagunii. Surusin raamatu kampsuni alla pükste vahele ja sättisin kätega pisut juukseid.
Leti ääres sihtisin paratamatult üle serva – on neil veini või šampat. Klaasitäis tuleks ehk väljagi. Ei tahtnud isegi seda väikest, aga noh,