Punane Sonja. Robert E. HowardЧитать онлайн книгу.
Usklike Kaitsja,” protesteeris Ibrahim,” nende koer-rüütlite pead kuhjati teie kuningliku telgi ette…”
„Ja ma lugesin neid ega öelnud tol korral midagi, et mehed ei arvaks, et ma sind süüdistan,” vastas Suleiman.” Neid oli vaid kolmkümmend üks. Enamik neist olid nii moonutatud, et ma ei suutnud näojooni eristada. Kuid see uskmatu, kes mulle löögi andis, pääses kuidagi. Ma armastan vapraid mehi, kuid meie veri pole nii tavaline, et uskmatu võib karistamatult seda maha valada, kust koerad seda lakuksid. Vaata, et asi korda saaks.”
Ibrahim kummardas sügavalt ja lahkus. Ta suundus läbi laiade koridoride siniste kahhelkividega kaunistatud tuppa, kus kuldsete võlvkaartega aknaist sai vaadata laiadele terrassidele, millele heitsid varju küpressid ja plaatanipuud ning mida jahutasid veepritsmed hõbedastest purskkaevudest. Sinna tuli tema kutsel Yaruk Khan, Krimmi tatarlane, pilusilmne tundetu kogu lakknahast ja poleeritud pronksist soomusrüüs.
„Koera vend,” ütles visiir,” kas su kumõssist ähmane pilk märkas seda pikka saksa isandat, kes teenis emiir Habordanskyt ja kelle juuksed olid sama pruunid kui lõvilakk?”
„Jah, noion, tema nimi on Gombuk.”
„Seesama. Võta oma koer-vennad kaasa ja mine frankidele järele. Too see mees tagasi ja sulle tasutakse heldelt. Saadikute isikud on pühad, kuid see asi pole ametlik,” lisas ta küüniliselt.
„Kuulen ja kuuletun!” Sama sügava kummardusega nagu seisaks sultani enda ees, taganes Yaruk Khan impeeriumi teise mehe ees uksest välja.
Ta tuli tagasi paari päeva pärast, tolmune, poriplekiline ning ilma saagita. Ibrahim vaatas teda tulivihaselt ja tatarlane heitis end põrmu siidpatjade ees, millel suurvesiir istus, kuldsete võlvakendega sinises kambris.
„Suur khaan, ära lase oma vihal oma orja alla neelata. Prohveti habeme nimel, see polnud minu süü.”
„Kükita oma räpastele kintsudele ja lase tulla,” käskis Ibrahim kannatamatult.
„See juhtus nii, mu isand,” alustas Yaruk Khan.” Ma ratsutasin ruttu, ja kuigi frankidel ja nende eskordil oli suur edumaa ja nad liikusid peatumata terve öö, jõudsin nendeni järgmiseks keskpäevaks. Kuid oh häda, Gombuk ei olnud koos nendega, ja kui ma tema järele pärisin, vastas emiir Habordansky vaid paljude vihaste vannetega nagu kahurimürin. Siis ma rääkisin eskortijatega, kes mõistsid nende uskmatute keelt, ja sain teada, mis oli juhtunud läbisõidul. Siiski palun isandat meeles pidada, et kordan vaid eskortijaist spahide sõnu, kes on autud mehed ja valetavad nagu…”
„Nagu tatarlased,” vastas Ibrahim.
Yaruk Khan võttis selle komplimendi vastu laia koeraliku irvitusega ja jätkas:” Nii nad mulle rääkisid. Koidikul oli Gombuk tahtnud üksi teise suunda minna ja emiir Habordansky nõudis selle põhjust. Siis naeris Gombuk nagu frangid ikka – huh! huh! huh! – niimoodi. Ja Gombuk ütles:” Tore teenistus oli mul siin küll, kükitasin üheksa kuud Türgi vanglas. Suleiman andis meile kaaskonna, et meid ohutult piirini viia, seega pole ma kohustatud teiega edasi tulema.”” Sina koer,” ütles emiir.” Sõda on tulekul ja ertshertsog vajab su mõõka.”” Kurat söögu seda ertshertsogit,“ vastas Gombuk.” Zapolya on koer, sest ta hoidis end Mohaczist eemale ja laskis meid, oma kaaslasi, tükkideks lõigata, kuid Ferdinand on ka koer. Kui mul pole raha, siis müün talle oma mõõga. Nüüd on mul kakssada tukatit ja need rüüd, mida võin müüa igale juudile peotäie hõbeda eest, ja hammustagu mind kurat, kui tõmban mõõga ühegi mehe heaks, kuni mul veel natukenegi järel on. Lähen lähimasse kristlaste kõrtsi ja sina ning ertshertsog võite kuradile minna.” Siis needis emiir teda paljude suurte needustega ja Gombuk ratsutas naerdes minema, huh! huh! huh!, ja lauldes laulu prussakast nimega…”
„Küllalt!” Ibrahimi nägu oli raevust tume. Ta sikutas metsikult habet, mõtiskledes, et Mohaczile vihjates oli von Kalmbach praktiliselt Suleimani kahtlused õigeks tunnistanud. Juhtum kolmekümne ühe peaga, kui seal oleks pidanud olema kolmkümmend kaks, oli midagi niisugust, millest ükski Türgi sultan tõenäoliselt mööda ei vaata. Ametnikud olid kaotanud seisundeid ja oma päid tühisematelgi põhjustel. Suleiman käitus alati oma suurvesiiriga äärmiselt sallivalt ja taktitundeliselt, kuid Ibrahim, kuigi edev, oli tark ega soovinud mingeid varje enda ja oma isanda vahele.
„Kas sa ei saanud teda jälitada, koer?” nõudis ta.
„Allahi nimel,” vandus rahutu tatarlane,” ta pidi olema ratsutanud tuule seljas. Ta ületas piiri mitu tundi enne mind ja ma järgnesin talle nii kaugele, kui julgesin…”
„Aitab vabandustest,” katkestas vesiir teda.” Saada Mikhal Oglu minu juurde.”
Tatarlane lahkus tänulikult. Ibrahim ei talunud kellegi ebaõnnestumisi.
Suurvesiir mõtiskles oma siidpatjadel, kuni raisakotka tiibade vari langes põranda marmorplaatidele ning kutsutu kõhn kogu tema ees kummardas. Mees, kelle nimi üksi pani õudusest värisema terve Lääne-Aasia, rääkis vaikselt ja kõndis kassi peenutseva kergusega, kuid ta hinge alasti kurjus paistis ta tõmmust näost, helkis ta kitsaist pilusilmadest. Ta oli akindžide, nende metsikute ratsanike pealik, kelle rüüsteretked külvasid hirmu ja hävingut kõigis maades Suure Türgi piiridest väljaspool. Ta seisis täies turvises, kalliskividega kiiver kitsas peas, laiad raisakotkatiivad kullatud soomussärgi õlgade külge kinnitatud. Need tiivad laotusid tuules laiali, kui ta ratsutas, ja nende vari tõi surma ja hävingut. See oli Suleimani skimitariots, kõige tuntum tapja tapjate hulgast, kes seisis seal suurvesiiri ees.
„Varsti lähed sa meie vägede eel uskmatute maale,” ütles Ibrahim.” Sinu käsuks saab, nagu alati, rünnata ja mitte kedagi säästa. Sa trambid puruks kafarite põlde ja viinapuuaedasid, sa põletad nende külasid, tapad nooltega nende mehi ja vangistad naisi. Jättes maa karjuma su kontsade all.”
„Seda on hea kuulda, Allahi Lemmik,” vastas Mikhal Oglu oma vaiksel viisakal häälel.
„Kuid selle käsu sees peitub teine käsk,” jätkas Ibrahim, uurides akindžit läbitungivalt.” Kas sa tead seda sakslast, von
Kalmbachi?”
„Jah – Gombukit, nagu tatarlased teda kutsuvad.”
„Siis annan sulle käsu – võidelgu ta või põgenegu, ellu ei tohi ta jääda. Otsi, kus ta elab, viigu see jaht sind kas või Reini kallasteni välja. Kui sa tood mulle tema pea, saab sinu tasuks selle kolmekordne kaal kullas.”
„Kuulen ja kuuletun, isand. Räägitakse, et ta on saksa aadliperekonna hulkumaläinud poeg, kelle on hävitanud vein ja naised. Räägitakse, et ta oli kunagi Püha Johannese rüütel, kuni ta nende hulgast joomise pärast välja heideti, ja…”
„Kuid ära siiski alahinda teda,” vastas Ibrahim süngelt.” Joodik ta võib ju olla, aga kui ta ratsutas koos Marczaliga, ei või teda põlata. Ole ettevaatlik!”
„Pole urgu, kus ma teda ei märkaks, oh Allahi Lemmik,” teatas Mikhal Oglu,” ega küllalt pimedat ööd või küllalt paksu metsa, kus ta võiks end minu eest varjata. Kui ma ei too tema pead, siis luban tal saata teile minu oma.”
„Küllalt!” Ibrahim muigas ja sikutas väga rahulolevana habet.” Luban sul lahkuda.”
Pahaendeline raisakotkatiivuline kogu lahkus energiliselt ja vaikselt sinisest toast, kuid Ibrahim ei võinud arvata, et need sammud viisid vaenuni, mis ulatus üle aastate ja kaugete maade ja mille tumedad tõusulained haarasid endasse troone ja kuningriike ja punajuukselisi naisi, kes olid ilusamad kui põrguleegid.
2. peatükk
Doonauäärses külas, väikeses õlgkatusega majas norskas lustlikult üks mees, kes lebas õlekuhjale heidetud räbaldunud mantlil. See oli Gottfried von Kalmbach, kes magas süütuse- ja õlleund. Sametvest, avarad siidpüksid, halatt ja šagräänsaapad, põlgliku sultani kingitused, olid kuhugi kadunud. Rüütel oli riietatud kulunud nahka ja roostes soomusrüüsse. Ta und rikkusid sikutavad käed ja ta vandus uimaselt.
„Ärka üles, isand! Oh, ärka, hea rüütel, kas sa ärkaksid, palun?”
„Täida