Saladuslik tsaar. Maniakkide TänavЧитать онлайн книгу.

      Et alustada selle kogumiku saamislooga päris algusest, peab minema tagasi 2011. aasta juulikuusse, mil minu kööki kogunesid neli ulmekirjutamishuvilist noormeest, mina sealhulgas, ning toimus esimene Tartu ulmekirjutajate koosviibimine. Koosviibimise käigus kirjutas igaüks kolm lühilugu, vaatasime filmi ja lobisesime ulmeteemadel. Lugude kirjutamisel oli ajalimiidiks 20 minutit ning kõigil oli üks teema. Esimese jutu teemaks oli: «Ja rongid peatusid.»

      Sellel koosviibimisel minu kirjutatud lugu on ka käesoleva kogumiku sissejuhatavaks looks. Hiljem kirjutas J. J. sellest inspiratsiooni saanult «Proovisõidu», ma ise lisasin «lahkumiskingi», ning nii hakkas tasapisi kuju võtma orbitaalkaitsekompleks Ippoliti poolt valvatav maailm. Jutuseeria sünniks olnud lugu ise aga lõpuks detailide poolest enam hästi ei sobinudki sellesse maailma.

      Kahe erandiga on kõik kogumiku lood sündinud edaspidiste ulmekirjutajate töötubade käigus. Need erandid on «Pudrumägi» ja «Robonaut». Nende juttude kirjutamise ajal kasvas ja täienes Ippoliti maailm tasapisi ning võttis meie peades juhuslike jutukeste asemel üsna selge kronoloogiaga seeria kuju. Kuna me J. J. – ga arutasime maailma detaile töötubades, siis ühel hetkel kirjutas neist arutlustest mõjutatuna ka kolmas ulmekirjutajate koosviibimistest osavõtja Jaagup Mahkra ühe Ippoliti loo.

      Oma töötubades oleme lisaks teemale andnud harjutamise mõttes igale osalejale mõne ulme alamžanri, milles lugu peab kirjutatud saama, ja seda peegeldab ka antud jutusari. Siin on lugusid üsna kirjus valikus nii teadusulme, küberpungi, aurupungi, tuumapungi kui postapokalüptika võtmes. Loodame kirjutajatena, et tänu suurele teemade ja žanrite valikule, kus tegevus hargneb nii tähtede vahel kaugkosmoses kui maa-alustes varjendites ja juttude esitluslaad varieerub süngetõsisest huumorini, ent kõiki ühendab üks suurem taustalugu, leiab iga lugeja sellest seeriast endale midagi meelepärast. Üsna kindlasti jätkame ka edaspidi selle maailma laiendamist ja täiendamist ning ei pane kätt ette ka kellelegi teisele, kel on soovi oma kangelaste tegemised Ippoliti kaitsva tiiva alla viia.

      Saatesõnade lõpetuseks sooviksin veel eriti tänada Veiko Belialsi, kellega vestlus Eesti kirjanike ühismaailmade teemal ühel Tartu igakuisel ulmehuviliste kokkusaamisel mõjutas samuti Ippoliti maailma ühtse taustalooga jutuseeriaks koondumist. Ja teiseks tänan nüüdseks juba kadunud trahterit «Labürint», kus need kokkusaamised ja see ülalmainitud vestlus teoks sai.

      Ja rongid peatusid

      Rongid peatusid, avasid uksed, sulgesid need ja sõitsid jälle edasi. Ippolit istus oma kohvri otsas ega läinud neist ühegi peale. Kohvrist jooksid juhtmed Ippoliti püksisäärest sisse, mehe tumedate prillide taga vilkusid tuled, jooksid numbrid ja klõbisesid käsuread. Ta hoidis rongide graafikutel hoolega silma peal. Ükski ei tohtinud kokku põrgata, ajast maha jääda, mõnd peatust vahele jätta. See kõik oli Ippoliti vastutada. Tema kohver oli tema kontor. Ja ka kodu. Mehekujuline mannekeen oli lihtsalt butafooria, juhtmeid ja tühja täis. See polnud ainus linn, kus ta pidi töötama, ega ainus töö, mida jälgida. Ippolit ise asus lähiorbiidil ümber Maa tiireldes. Ühtegi inimest ei olnud juba ammu maa peale jäänud, kuid sellest polnud midagi. Ka Ippolit ei olnud inimene. Ta oli armee ründesatelliit, sideseadmeid ja ründetarkvara täis topitud. Maa oli ammu maha jäetud, inimesed siit teadmata suunas lahkunud ja jätnud Ippoliti enda asemele sõda pidama. Loodus ei tohtinud peremeeste äraolekul lammutada aastatuhandetega loodud tehnoloogiatsivilisatsiooni hälli. Ajastud möödusid. Maal tõstsid pead üha uued ja uued eluvormid. Mõned muutusid neetult nutikateks ja õppisid kasutama inimeste maha jäetud tehnikat. Kuid Ippolit oli alati valvel ja summutas iga katse, mis üritas peremeeste jäetud vara ebaotstarbekalt kasutada või minema tassida. See oli suur töö ning päris tihti pidi ta sisse lülitama orbitaalkahurid, et mõnd järjekordset noort tsivilisatsiooni taltsutada, kes arvas heaks laiutama hakata ja peremeeste eluruumi tungida.

      Kuid ühel päeval hakkas purskama hiigelvulkaan, mis täitis taevalaotuse sateliidi jaoks läbipaistmatu pilvkattega. Ippolit kaotas Maal asuvate seadmetega ühenduse. Lennukid ei saanud startida, tehased seiskusid, robotitel tühjenesid päikesepatareid, rongid jäid seisma. Kui üks vulkaan lõpetas, alustas teine ja maa jäi sadadeks aastatuhandeteks omapäi. Kuid Ippolit ei väsinud. Ta ootas kannatlikult pilvkatte kadumist, et siis olukord üle vaadata, hävitada kahjureid ja tehtud kahjusid parandama hakata. Rongid peatusid, kuid ühel päeval sõidavad nad taas.

      Lahkumiskink

      Kütusepumbad hakkasid tööle, mootor käivitus. Mõne hetke pärast paiskus raketi sabast välja tulekeel. Düüsidest sööstsid välja leegid, tule ja suitsukeerised mässisid kosmodroomi endasse. «liit» püsis liikumatuna, ta ei suutnud veel võidelda Maa külgetõmbejõuga. Kuid tõukejõud üha suurenes, algul oli see raketi raskusest väiksem, siis võrdsustus viimasega. Hetk veel ja «liit» rippus märkamatu sekundi murdosa vältel õhus ning siis hakkas aeglaselt, nagu vastu tahtmist kõrgemale tõusma, rebis end maapinnast lõplikult lahti ja sööstis üles taeva poole. Kõmin ja mürin kajas üle ääretute tundrate.

      «Liit» oli muidu väga töökindel modifikatsioon raketist, mida kasutati juba 1960-ndatest. Pärast mehitatud lendudeks kasutuselevõttu oli sellega juhtunud väga vähe õnnetusi. Ent nüüd, mil orbiit oli paksult täis vanu satelliite, kanderakettide osi, käestlibisenud tööriistu ja nii edasi, võrdus iga lend lahinguga. Orbitaaljaam, kosmodroom ja taevasse suunduv kosmoselaev olid kõik varustatud võimsate seire- ja hävituskompleksidega. Lahing algas juba enne, kui «Liit» jõudis atmosfääri ülemistesse kihtidesse. Kõik kahuripatareid andsid tuld, et vabastada raketile ohutu koridor orbitaaljaamani. See pilt oli vägevam kui iga-aastane leoniidide ja muude väikeste meteoriidikeste põhjustatud vaatemäng. Annihilaatorid muudkui särtsusid ja pihustasid eredate sähvatustega rämpsu aatomiteks.

      Kosmosejaama vanemanalüütik, estronaut Jaak istus oma postil ja arvutitel tema ees ja sees jooksid seirikute ja taevaskaneerijate andmed. Mees nõretas higist, andes kahurimeeskondadele järjest uusi sihtmärke. Kõiki objekte korraga hävitada ei jõutud; tema ülesanne oli teha ohuanalüüse, määrata esmatähtsad sihtmärgid ja nende hävitamisjärjekord. Ta oli üksi, kaasestronaut Madis-Jacques-Kevin magas siinsamas võrkkiike köidetult nagu nott. Praegu oli hullumeelne aeg. Indialaste «Buddha» oli just läinud ja viinud endaga kaasa hindudest staranautide meeskonna, venelaste «liit» oma kosmonautidega aga alles saabus. Hindudest, keda Jaak koos taiko- ja astronautidega välja oli vahetanud, oli maha jäänud tõsine segadus. Juba nende siinoleku ajal olid jaama tabanud väikesed rikked, sest hindudel oli seadmete hooldusest oma, üsna kummaline arusaam. Pärast staranautide lahkumist toimus orbitaaljaamas veel terve hulk rikkeid, nii et kõik asukad olid pidevalt rakkes. Üks aparaatidest, mis rivist välja kukkus, oli orbitaaljaama kaitsesüsteemide tehisintelligents. Seepärast pidid Jaak ja Madis-Jacques-Kevin nüüd vaheldumisi ise arvutite küljes istuma ja passima ohtlike kosmosejäätmete trajektoore, et jaama kas kõrvale manööverdada või anda annihilatsioonipatareidele ülesandeks sodi hävitada. Madis-Jacques-Kevin oli kaks tundi tagasi just näinud kurja vaeva suure sodiparve läbimisel ja Jaak oli lasknud tal sirevile visata.

      «Neetud,» vandus mees nüüd endamisi. Estronaudi tähelepanu oli väsimuse tõttu hälbinud ja oma mõtteid mõlgutades oli ta hetk tagasi andnud annihilatsioonimeeskonnale vigase koordinaadi. Kiiresti püüdis analüütik oma viga parandada, kuid oli juba hilja. Pooletonnine, vana ja töötamast lakanud teadussatelliit, mis kihutas 27 000 kilomeetrit tunnis «liiduga» otse kokkupõrkekursil, ei hävinenud annihilaatorite tules, vaid lagunes sadadeks tükkideks. «Oi sa…» sosistas Jaak ja tundis kuidas otsaesisele ilmus higi. Ta püüdis Madis-Jacques-Kevinit jalaga togida, et toda üles ajada, kuid pea küljes olevad juhtmed ei lasknud meest konsoolist piisavalt kaugele. «Madis!» karjus ta. «Tule nüüd appi!» Madis-Jacques-Kevin ajaski oma unised silmad lahti ja vahtis segaselt Jaagu poole. Ta oli saanud kahe viimase ööpäeva jooksul ehk viis tundi magada.

      «Mida?»

      «Aja kargud alla! Asi on nutune!»

      Madis-Jacques-Kevin küünitas magnetiga seinale kinnitatud injektori poole, et erguteid manustada.

      «Karvane, karvane, karvane…» korrutas Jaak, ning mulgist nooremanalüütik, kes viimaks pea selgeks sai, hakkas taipama, et midagi on mäda. Jaak kalkuleeris ahvikiirusel uusi sihtmärke.

      «Ai sa…!» vandus ta,