Saladuslik tsaar. Maniakkide TänavЧитать онлайн книгу.

      Surmahirm, mida ta kuulide all tundis, oli olnud liig. Ta ei tahtnud surra.

      Raketid sööstsid üles. Need ei olnud kosmoselaevadeks mõeldud, kuigi viimastega äravahetamiseni sarnased. Nende Suvorov-tüüpi rakettide ülesanne oli tuld enda peale tõmmata ja rajada niiviisi teed tegelikule kosmoselaevale. Juba maapinnalt tõusmise algstaadiumis hakkasid plasmakiired neid 20 000 kilomeetri kõrguselt orbiidilt jahtima. Suvorovite järel startis teine laine: kutuzovtüüpi raketid, millele olid lisatud relvasüsteemid, mis fikseerisid Suvoroveid hävitavate seadeldiste asupaigad ning andsid nende pihta laseritest tuld. Kahekümne tuhande kilomeetri kõrgusel orbiidil olev satelliit liikus suhteliselt aeglaselt, seda sai laseriga kergesti valgustada ning niiviisi üle kuumendada. Mitte küll süüdata, vaid lihtsalt kuumutada. Kuumutamine ei võimaldanud Ippoliti üksuste radiaatoritel soojust hajutada, mille tulemusena põletas satelliit end viimaks ise läbi. Õhus paiknevast keemilisest laserist oli selleks rohkem kui küll. Kuigi laseri kiir hajus teekonnal ja 20 000 kilomeetri kaugusel oli selle diameeter viiekümne meetri ligi, jäi energiatihedus piisavalt suureks, et ületada päikesekiirguse oma. Lasereid suunati aga relvakompleksidele mitmeid. Raketid plahvatasid plasmalöökidest üksteise järel. Mõni minut ja üks Ippoliti relvakompleksidest kõrbeski läbi. Enamik Suvoroveid oli selleks hetkeks alla tulistatud. Kutuzovid vahetasid sihtmärki. Ent siis olid nad juba piisavalt kõrgel ja sattusid orbiidil tiirleva rämpsu teele. Laserikandjad purunesid üksteise järel. Viimased laskis puruks järjekordne plasmakiir. Ent üks – kõige viimane laevadest murdis läbi ja kadus kosmoseavarustesse. Kahjuks oli see mehitamata.