Rekonstruktsioon. Rein RaudЧитать онлайн книгу.
tulla toime ebasõbralike piletiautomaatidega ja liikuda läbi keeruliste ruumide, tema täielikku sulandumist meid ümbritsevasse suurde ja kirevasse tervikusse, nagu ta olekski olnud selle loomulik osa. Ja eks ta seda ju oligi, aga samal ajal eksimatult ka ikka meie oma Anni.
Aga see koht, see suur kirev tervik, see oli ikkagi midagi muud kui Prantsusmaa, juba siis. Tähendab, midagi muud kui see Prantsusmaa, mida ema oli raamatutest ja piltidelt õpetanud mind armastama ja mis ta enda vaimul ei olnud lasknud kustuda. Seda Prantsusmaad nägime me muidugi ka, aga kõigepealt välismaalaste jaoks sissepakitud kujul, müügilaudadel vaatamisväärsuste ääres, kus neegrid ja araablased seda meile pähe määrida üritasid. Noh, nii et ka see ei olnud päriselt see Prantsusmaa. Ja pärast nägime seda veel, juba päris ehtsana, kui Anni meid korra oma sõprade seltskonda kaasa võttis. Aga esialgu tuli meil enamik ajast leppida selle uue, impeeriumi vastulöögi ära seedinud versiooniga, mis mind korraga veidi hirmutas ja häiris, ent mida mu ema suutis ootamatu vastuvõtlikkusega nautida. Kui ma üritasin talle rääkida õhtuste jalutuskäikude turvariskidest, peatas ta mind leebe naeratusega ja seletas, et kõigist rahvustest ja rassidest pätid on nagu koerad, ja sellepärast nad panevad sind tähele ainult siis, kui sa ise neid kardad. Mul läks vaja kogu oma kannatust, et rahu säilitada, kui ta tänavanurgal suitsu tegevate araabia nolkidega jutu üles võttis ja uuris, kus siin lähedal odavalt, aga hästi süüa võiks saada, ning siis pidin kasutama kogu oma kõneosavust, et veenda teda mitte külastama nende poolt soovitatud kohta “Chez Ali”.
“Miks?” küsis ta siira imestusega. “Väga huvitav oleks õiget kuskussi proovida.”
Lubasin talle, et kui mõnel järgmisel päeval koos Anniga ringi liigume, siis võime kolmekesi mõnda eksootilisse restorani minna, aga omapead olles võiksime jääda siiski euroopa köögi juurde. Natuke pettunult jäi ta minuga nõusse, ja kui me siis ülejärgmisel päeval tõepoolest ühes Ladina kvartali liibanoni kohas kuskussi tellisime, sõi ta seda ainult natuke, ehkki ma olin kindel, et siin valmistati seda kindlasti paremini, või vähemalt ei olnud kaste nii terav.
Seevastu kõikjalt Euroopast kokkusõitnud tänavakunstnikke täis väljak Sacré-Coeuri taga tundus meile mõlemale päris ehtne, ehkki pildid, mida meile kalli raha eest müüa pakuti, ei näinud välja palju huvitavamad kui akvarellid Toompea vaateplatsil. Ja kui me kiriku eest mööda laia treppi alla jalutasime, et karusselli juures Anniga kokku saada, siis sellest veel tugevamat Pariisis olemise tunnet on raske ette kujutada. Või vähemalt siis oli. Ma usun, et just seal, nendel treppidel ja karusselli magusat muusikat kuulates tuleks just seesama tunne mulle tagasi ka praegu, isegi kui ma olen vahepeal hakanud sellest linnast teisiti mõtlema. Lihtsalt kui mälestus, lihtsalt kui miski, millel on minu jaoks eriline tähendus, mis sest, et läägele klišeele üles ehitatud. See oli üks esimesi päevi pärast lahutust, kui ma tundsin, et elu on ikkagi väärt elamist.
Aga nüüd, siin ja praegu, mul sellist tunnet enam olla ei saanud, sellepärast ei olnud mul ka plaanis Montmartre’ile tagasi minna. Üks aadressidest, mida pidin külastama, oli siiski seal üsna lähedal – keegi tütarlaps, kelle juures Anni hiljem, veidi enne Eestisse tagasitulekut natuke aega elas. Tema nimi oli Corinne, ma olin teda sel reisil koos emaga põgusalt kohanud, aga tema mind vaevalt mäletas. Ma lootsin väga, et ta aadress on endine, või kui polegi, siis oskavad uued elanikud mind tema jälgedele juhatada, ehkki seda viimast loota oli juba natuke hullumeelne.
Mulle on alati meeldinud kriminulle lugeda. Eriti klassikalisi inglise omi, ja mind pole see üldse häirinud, et kõikvõimalikel teravmeelsetel viisidel toimepandud mõrvad on neis kuidagi puhtad ja korralikud, igatahes üliväga kaugel päris maailmast ja päris elu keerdkäikudest. Ning süngete ja tumedate vihavaevade asemel on nad osa nutikatest mõistatustest, mida vasakule-paremale vaimukaid kilde pilduv detektiiv nagu pähkleid katki plõksib. Muidugi kujutasin ma end neid lugedes ette samas rollis, küll hetkekski arvamata, et kunagi sellesse tõepoolest satun. Ehkki seda liiki kriminullid mulle eriti ei meeldinud, kus lõpplahendus on algusest peale teada ja meie asi vaid jälgida, kuidas selleni jõutakse. Siis, alguses, arvasin ma ju, et ka minu ees seisev mõistatus on niisugune.
Muidugi ei uskunud ma, et leian Pariisist võtme, mis suudaks Anni surma ära seletada, kuid ma teadsin, et midagi olulist oli temaga seal juhtunud – midagi sellist, mida ta mulle omal ajal rääkinud ei olnud. Midagi sellist, mille valguses võib-olla omandaks uue tähenduse ka mõni näiliselt ebaoluline pisiasi sellest, mida ma teadsin, muutuks juhtlõngaks, avaks seoseid. Lõppude lõpuks on mul vaja kokku panna üks väga suur pusle, ilma et mul oleks aimugi, kes või mis on pildil. Ja kuskilt tuleb sellega ju ometi algust teha.
Esialgu aga oli mul piisavalt vaeva juba oma ajutise ulualuse leidmisega. Lennukis joodud punaveinist tuikas meelekohtades ja kõht korises. Tänav ei olnud eriti rahvarikas, mis tundus Ladina kvartali lähedust arvestades parasjagu veider, ja kui üritasin kõnetada morni meest, kes järgneva kümnekonna minuti jooksul ainsana samal tänavapoolel minust mööda läks, ei jäänud ta isegi seisma, vaid kehitas käigupealt õlgu. Veel veidi hiljem aga jäi mööduv takso ise mu ees seisma, õnneks jätkus mul oidu kõigepealt aadress nimetada, mitte kohvrit sisse tirima hakata, sest taksojuht ainult naeris ja viitas käega ettepoole. Tõepoolest, paarisaja meetri kaugusel leidsin õige sildi üles. Leti taga tervitas mind ülevoolavalt rõõmus ja energiline madame, kes uuris esimese asjana, ega ma ei kavatse Pariisis tööd teha, ja kui ma siis midagi ebamäärast vastasin, seletas ta edasi, et natuke tööd võib muidugi teha, kui seda kuidagi vältida ei õnnestu, aga üldiselt on see linn siin rohkem selle jaoks, et ennast hästi tunda. Lubasin teha oma parima, ja kui poole tunni pärast toast välja tulles talle võtme ära andsin, noogutas ta mulle tunnustavalt.
Kohvikust, kuhu suundusin, oli pärit minu teine mälestus sellisest ülimalt päris Prantsusmaast, mida ma ette kujutasin. Anni oli toona, kümme aastat tagasi meid sinna viinud. Kohviku nimi oli mul meelest läinud, aga asukohta selle järgi umbes mäletasin, et teisel pool teed oli eriti keerulistele kunstilistele filmidele spetsialiseerunud kino, ning et see asus väikeses põiktänavas kohe Sorbonne’i lähedal, rue des Écoles’i pealt ainult paar sammu. Korra mulle juba tunduski, et koht oleks justkui pidanud olema õige, ainult kino ja kohvik olid puudu, aga siis astusin ma veel kümmekond meetrit edasi ja leidsingi oma sihtpunkti üles.
Astusin uksest sisse ja kõik oli täpselt nii, nagu kümme aastat tagasi. Tumedatel seintel rippusid Godard’i ja Chabroli filmide plakatid, ja muidugi üksjagu selliseid, mis mulle midagi ei öelnud, ja mõned vanad Jean Gabini näod ka teiste seas. Laudade taga istusid täpselt samasuguse olemisega noored intellektuaalid, kes olid kahtlemata igasuguste stereotüüpide vastu, kuid ise esindasid noore prantsuse intellektuaali stereotüüpi absoluutselt kõige puhtamal võimalikul kujul. Sattus nii, et ainuke vaba laud oli taga nurgas, just seesama, kus me olime siis, kümme aastat tagasi koos ema, Anni ja tema sõpradega istunud. Võtsin sisse sama koha, kus oma mäletamist mööda olin istunud ka siis. Ema istus mu kõrval, Anni mu vastas, tema kõrval Hervé ja siis tuli Yves ja siis Corinne. Üks tüdruk oli veel, aga tema nime ma ei mäletanud, ka Anni kirjades ei olnud temast eriti juttu. Praegu selle seltskonna peale tagasi mõeldes kujutlen nende seas ette ka üht noort meest hüüdnimega Android, kelleta võib-olla oleks kogu see lugu läinud teisiti. Ja kui ta oleks saanud olla nende seas, siis oleks ka tema võib-olla olnud teistsugune. Aga me oleme need, kes me oleme, sellepärast, et me oleme iga hetke oma elust olnud seal, kus me siis olime. Mis parata.
Hervé käis sellessamas poliitikateaduste instituudis, kuhu Annilgi oli õnnestunud stipendium saada, ja tundus, et ta on Annist vähemasti natuke sisse võetud. Aga Annit tema ei huvitanud. Yves oli Hervé’ sõber ja tema õppis Nouvelle Sorbonne’is filosoofiat. Corinne, tema tüdruk, ei õppinud midagi – esialgu, täpsustas Yves – , vaid töötas kohvikus ettekandjana. Mida see teine tüdruk tegi, ma ei mäleta. Ju ta oli lihtsalt Corinne’iga kaasas.
Pärast seda, kui meid oli esitletud ja me olime emaga oma veidi kanges prantsuse keeles ülejäänud seltskonnaga mõned fraasid vahetanud, läks vestluse tempo üsna peatselt nii kiireks ja sisu nii keeruliseks, et me ei püsinud enam väga joone peal, ja ega mul toona sellesse vaidlusse palju lisada oleks olnudki. Kõne all oli sel ajal palju kirgi üles keerutanud küsimus, kas Prantsusmaal elavad islamiusulised tüdrukud tohivad koolis pearätikut kanda või mitte.