Rekonstruktsioon. Rein RaudЧитать онлайн книгу.
võtnud.
Maire perekonda suhtus mu ema leebe irooniaga, mida nad kas ei märganud või olid lihtsalt otsustanud mitte tähele panna, kuid kingitused, mida ta neile pühadeks tõi, olid alati valitud väga täpselt ja tegid neile tõelist rõõmu. Nüüd saidki nad omavahel kokku harvemini, sest üritasime neid samal ajal mitte kutsuda, välja arvatud Anni sünnipäeval muidugi, ja ilma meieta polnud neil ju üldse põhjust omavahel suhelda. Ei saa öelda, et minu ema oleks väga häirinud Maire vanemate nõukogude minevik, sest millegi hulluga nad hakkama saanud ei olnud, aga nende eluhoiak ei olnud talle ka päriselt vastuvõetav.
Kummaline küll, aga just nimelt poliitilised küsimused muutusid ajapikku meie ja Anni esimeste suuremate tülide põhjuseks. Ma ei saa öelda, et mu oma vaated oleksid kuidagi väga selgelt välja kujunenud, ja valimistel olen läbi aastate tihti hääletanud erinevate parteide poolt, vastavalt sellele, kes neist minu arvates kõige vähem valetab. Üldiselt olen lihtsalt selline aus ja lihtne patrioot, kes tahab, et Eestil hästi läheks ja kõigil tema inimestel samuti. Ei ole võib-olla väga läbimõeldud platvorm, aga mulle piisab. Maire seevastu jälgis päevapoliitikat väga innukalt ja oli alati valmis sel teemal pikalt vaidlema. Pole ka ime, see maailm oli talle huvi pakkunud noorest east peale. Tema vaated ei olnud aga eriti stabiilsed. Üldiselt muutus ta kiiresti kõvasti isamaalisemaks kui mina ja reeglina kaitses ta parasjagu valitsuses olevate jõudude seisukohti. Tüüpiliselt õhtul teleka ääres, ja nagu neetult just siis, kui spordiuudised olid algamas. Aga ega teda miski kinni ei pidanud. Kui talle meelde tuletada, et mõni tema väidetest on täpselt vastupidine eelmise valitsuse seisukohale, mida ta alles mõned kuud tagasi õigeks pidas, siis vidutas ta silmi ja ütles, et teatud vaatepunktist see oligi õige, aga vaja on näha suuremat pilti. Või midagi muud taolist. Nagu kõik naised, oskas ta suurepäraselt korrigeerida oma mälestusi ning oli surmkindel, et oli rääkinud asjadest ainult nii, nagu just temal meeles.
Annile hakkas see mingil hetkel vastu. Tema ei jätnud ka vanaisa parteilist karjääri rahule.
„Aga siis olid teised ajad, millest sa ei mõista midagi,“ vaidles Maire, „ja sa pead olema tänulik neile selle eest, mida nad tegid. Sest sul oli kõike.“
Annile sellest ei piisanud. „Olid, kes nad olid,“ ütles ta, „ma ei mõista neid hukka, aga milleks see seestpoolt õõnestamise jutt, kui me kõik teame, et see on vale? Piinlik on. Ja ei ole mõtet sellise taustaga mingiks megapatrioodiks hakata.“
Maire teadis rääkida teooriast, mille kohaselt on ainult 7 % inimestel võime teisi juhtida ning nende kohus on seda teha, millised olud ka ei oleks, Anni kuulas tähelepanelikult ja ise teemat rohkem ei tõstnud. Aga kui Maire siis jälle näiteks tulumaksu või range immigratsiooni pühapäeva hommikusöögi ajal üles võttis, võis Anni rääkida talle oma klassiõest, kes pidi tagastatavast majast Lillekülas kolima kahekesi koos emaga pisikesse korterisse Lasnamäel, kahekesi seetõttu, et isa jõudis selles protsessis ära aurata, ja kuna ema amet – masinakirjutaja – oli tehnoloogilise protsessi käigus ära kadunud, ei olnud neil vahel lihtsalt midagi süüa.
Ma pean ütlema, et ma vaatasin nende vaidlusi pealt ja imetlesin mõlemat, Maire argumenteerimisoskust ja täpset kursisolekut ühiskonna asjadega, ning Anni maailmaparandajalikku trotsi samamoodi. Ja mulle tundus, et nad täiendavad teineteist vastastikku ning see aitab neil mõlemal selget pilku säilitada. Mingil määral kindlasti nii oligi. Ma küll ei jaganud Maire veendumust, et kui kellelgi vabas Eestis halvasti läheb, siis on see täielikult tema enda süü – natuke initsiatiivi, üksjagu tööd ja haljas oks on igaühe käeulatuses – , kuid ei nõustunud ka Anniga, kelle meelest peab ühiskond alati kõigile võrdsed võimalused garanteerima ning kui keegi teistest maha jääb, siis ta ühiste jõududega järele aitama, ükskõik, kas see keegi ka ise oma edenemise nimel midagi teha on suutnud või mitte. Mina ei olnud lõpuni nõus kummagagi. Ükski populatsioon ei ole ju tegelikult elujõuline, kui ta suudab eksisteerida ainult laboratooriumi tingimustes, aga teisalt ei ole inimühiskond ka ju lihtsalt niisama populatsioon. Nii ma siis sobisingi nende vestlustesse väga hästi kolmandaks, kord üht, kord teist talitsema. Hiljem neil see vaidlemise harjumus kadus. Ilmselt olid mõlema poole argumendid aja jooksul teise jaoks värskuse kaotanud.
Meie Tehnika tänava perioodi jäi ka see lühike aeg, kui meil oli päris palju raha, sest ma läksin tööle sõbra loodud firmasse, mida vist korra juba mainisin. Selle aja jooksul sai meie korter lõpuks korralikult sisustatud, tegime kolmekesi ka paar puhkereisi Kreetale ja Algarvesse ning Maire hakkas juba päris oma maja järele ringi vaatama. Aga siis ma tulin ära, mis muidugi talle üldse ei meeldinud, kuigi ma sain ministeeriumis täiesti korraliku palgaga koha. Poole aasta pärast, kui sõbra firma mingisse skandaali sattus ja pankrotti läks, oli ta mu otsusega siiski rahul. Maire ise töötas siis veel poole kohaga notaribüroos ja üldiselt me tulime täiesti korralikult toime.
Gümnaasiumi ajal oli Anni nagu selles vanuses lapsed tihti. Sulgus rohkem enesesse ja meid oma plaanidesse väga ei pühendanud, välja arvatud neil üldiselt harvadel hetkedel, kui tal raha vaja oli. Seda me andsime talle piisavalt, et ta ei peaks häbenema, kuid mitte nii palju, et ta võiks pillata. Maailma suurte probleemide üle me enam väga ei vaielnud, aga tema kooliasjadega olime alati kursis. Ning muusikat ei pannud ta oma toas kunagi liiga kõvasti mängima. Mida rohkemat me temast oleksime pidanud tahtma?
Gümnaasiumi lõpetas ta loomulikult kiitusega, aga ega me ju temalt vähemat ei oodanudki. Prantsuse filoloogiasse sai sisse esinumbrina. Meie Mairega olime vaimustuses. Mida ma oma tütrest sel hetkel üldse teadsin, temast kui inimesest? Ütlen ausalt: peaaegu mitte midagi.
3
Pariisis olemise tunne tekkis aeglaselt. Iga lennujaam on ju lennujaam ennekõike, ükskõik mis keeles ka ei oleks seal sildid, ja linna sõitvas rongis on välismaalasi rohkem kui kohalikke. Ma vaatasin aknast välja, kui rumeenia keeles ooperiaariaid laulev naine oma kübaraga minust möödus, ja ka siis, kui kolm lõbusat musta meest laulsid prantsuse meremehelaule, üks neist akordioniga teisi saates. Sest ka see oleks võinud juhtuda kuskil mujal. Isegi Châtelet’s jätkus veel samasugune kosmopoliitlik sebimine. Ma istusin metroo peale ümber ja sõitsin lõuna poole. Internetis kinni pandud hotell paiknes üsna Ladina kvartali lähedal, mul oli google-kaart välja trükitud, kuidas sinna minna, aga ma suutsin ikkagi ära eksida. Tänavate nimed olid hoopis teised kui pidid olema, ja kui ma inimeste käest küsisin, siis ei osanud keegi prantsuse keelt, vähemalt mitte sellist, mida mina üritasin nendega rääkida. Oleksin ikka pidanud metroo juurest takso võtma, mõtlesin, aga nüüd ma olin oma arvestuste järgi nii lähedal, et see oleks juba piinlik – isegi kui mõni takso oleks kuskil leidunud. Arusaadavalt ei olnud mul põhjust raha kokku hoida, aga harjumused on sellegipoolest visad kaduma. Seisin tänavanurgal ja vaatasin veidi nõutult ringi.
Eelmine kord oli olnud teisiti. Millal see oligi? Jõulude paiku 2003, kaheksa aastat tagasi. Ma olin siis koos emaga – olin selle reisi kinkinud talle sünnipäevaks. Ma teadsin, et talle ei meeldiks juubelit tavalisel viisil pidada, tohutu hulga teeskluse pärast, mida see oleks, vähemasti tema meelest, kõigilt asjaomastelt nõudnud. Kümme aastat varem, pärast tema 60. sünnipäeva, rääkisime sellest põhjalikult. Siis tundus talle, et eelnenud pidu oli tema endistele õpilastele ja noorematele kolleegidele olnud sama tüütu kohustus kui temale endale mitmepäevane maja koristamine, pärast mida ei leidnud ta enam ühtki asja üles. Mõned, keda ta eriti oli oodanud, jäidki Kuusallu tulemata, mõned teised, keda ta eriti ei igatsenud, kippusid jälle ööseks jääma. Ja lauda katta oli ka keeruline, see oli ju olnud just see aeg, kui poodides oli juba kõike, aga taskutes suurt ei midagi. Mul ei olnud muidugi olnud kahju osta talle mida iganes ta ka ei soovinud, ent ta ise ei soovinudki midagi, peale selle, et valitseks tasakaal: et keegi ei saaks ei kostitust kasinaks pidada ega ka tunda ennast rikkalikul pidusöögil vaese külalisena. Rohkem ma seda ei tee, oli ema öelnud, ja sestap tundus mulle just sobiv ta järgmisel suurel juubelil Pariisi viia, eriti kuna ta oli seal vaid korra käinud, väsitava bussiekskursiooniga üpris kohe pärast taasiseseisvumist, aga seltskond oli toona olnud üsna talumatu ja eelistanud Tati kaubamaja Orsay muuseumile. Ja muidugi tahtsime me mõlemad vaatama minna, kuidas Annil seal läheb.
Siis me elasime Montmartre’il. Ma teadsin, et ema tahab tingimata seal peatuda, et võiks hingata