Magus lõks. Bella SwanlakeЧитать онлайн книгу.
tema naeratus tundus Antoine’ile ebamaisena. Ta ei suutnud enam millelegi muule mõelda peale selle, et kaunitar Ingridist peab saama tema naine.
Sellest andis ta tütarlapsele teada õhtul Nuuki ainsas restoranis, kuhu ta neiu õhtustama oli kutsunud.
“Te ei pea enam konveieril kala töötlema, kuigi teete seda lausa virtuoosselt. Olete hindamatu kalliskivi, mis vajab vaid raami, et sädeleda!”
Mees vaatas teda ja tundis, kuidas vajub kuuma vaimustuse keerisesse.
“Ma viin teid Prantsusmaale. Seal saate Bordeaux’ ülikooli astuda, õpite ära prantsuse keele ja ükskõik millised teised keeled, mida vaid soovite, saate hariduse.”
Mees vaatas ainiti neiu fantastilistesse silmadesse.
“Tahate juristiks saada? Või siis kunstiteadlaseks? Teie ees avanevad kõik teed. Igal juhul saate haritud ja säravaks naiseks. Bordeaux hakkab teie üle uhkust tundma. Ja mina, loomulikult sellepärast, et ma… Mu unistus on teha teist oma naine.”
Antoine tardus hetkeks ja justkui kuristikku hüpates lausus välja hingates:
“Olete nõus, Ingrid?”
Tütarlaps ajas oma suurepärased hallikassinised silmad pärani. Antoine’i jaoks aeg peatus. Just lausutud sõnad kõmasid tal peas. Mida ütleb Ingrid?
“See kõik on väga ootamatu,” lausus too. “Ma armastan Gröönimaad. Armastan tema avarust, tema rahulikku jääd, isegi külma. Ma ei ole iial mõelnud, et ma kunagi siit ära peaksin sõitma.”
Ta langetas pea.
“Ei, mulle tundub, et see on võimatu.”
Tarduva südamega kuulas Antoine Ingridi sõnu. Temalt silmi pööramata sosistas ta:
“Ingrid, ma lihtsalt tunnen, et ei suuda teieta elada.”
Tütarlaps vaikis kaua. Saabunud vaikuses oli kuulda ainult tema hingamist.
“Olgu, ma olen nõus,” lausus ta lõpuks tasa.
Suurest rõõmust ennast unustades hüppas Antoine laua tagant püsti, haaras Ingridi ümbert kinni ning surus ta tugevasti enda vastu. Tütarlapse keha – nii suurepärane ja lähedane ning soovitud – oli tema embuses. Ja mitte millegi eest maailmas poleks ta olnud nõus teda lahti laskma. Kui keegi oleks praegu teda keelitanud taganema soovist abielluda või oleks Ingridi kohta midagi halba öelnud, oleks ta selle inimese tapnud.
Alguses tahtis Antoine pulmi pidada kohapeal, Nuukis. Varsti aga selgus, et tal ei ole kaasas kõiki nõutavaid dokumente. Selleks, et neid Gröönimaale saata ja kohalike seaduste järgi registreerida, pidi kuluma mitte vähem kui kuu. Siis tegi Antoine neiule ettepaneku lennata Bordeaux’sse ja abielluda seal.
Ingrid vastu ei vaielnud. Järgmisel päeval lendasid nad Bordeaux’sse reisiga läbi Kopenhaageni.
Prantsusmaal kõik vajalikud dokumendid kokku saada oli palju lihtsam ja kiirem. Ei möödunud nädalatki, kui kõik oli abielu registreerimiseks valmis.
Pühapäeva hommikul vara kogunes Garonne’i jõe kaldal Püha Peetruse kirikusse palju inimesi – Antoine’i sugulased, tema sõbrad ja kursusekaaslased, samuti Ingridi sugulased.
Tseremoonia puhuks olid Nuukist kohale tulnud ka tema vanemad – isa Seren, põline kalur, ja ema Liv. Liv oli rahvuselt norralanna ja töötas samas vabrikus, kus Ingridki. Ta töötles seal krabisid, millele Antoine talle mälestusväärse ekskursiooni ajal tähelepanu oli pööranud.
Antoine läks naeratades nende juurde:
“Ma võtsin teilt teie tütre, kuid vastutasuks tahan teile kinkida Prantsusmaa! Võite siia sõita alati, kui soovi on! Mul on hea meel teid Bordeaux’s näha.”
“Aitäh, Antoine!”
Seren Madsen surus kogu südamest noormehe kätt.
“Sa tegid meile juba suurepärase kingituse, kutsudes meid Bordeaux’sse.”
“Ja Ingridiga abielludes,” haaras jutujärje Liv.
Antoine kohmetus.
“Pigem tegi Ingrid mulle kõige kallihinnalisema kingituse, nõustudes minuga abielluma.”
Ta pöördus pruudi poole.
Ingridil oli millegipärast sünge ilme. Ka ema tundus olevat kuidagi kohmetu.
“Arvan, et praegu ei tasu arutada, kes kellele kingituse tegi,” pillas Ingrid.
Tema toon oli ootamatult järsk ja terav – nagu nuga, millega ta alles hiljuti oli kala tükeldanud.
“Peamine, et oleme nüüd üks suur pere. Olgugi et suurte kauguste taga. On ju, ema?”
Ta vaatas tähendusrikkalt emale otsa.
“Ja-jah, tütreke! Ma tahtsin lihtsalt öelda, et me oleme väga rõõmsad, et…” ta vaikis jälle Ingridi pilgu all, “sa nii õnnelikult mehele lähed.”
“Sa hakkad end kordama, ema,” ütles Ingrid jäisel toonil. Ta võttis Antoine’il käe alt kinni.
“Läheme, Antoine, kõik on juba valmis.”
Kirikusse sisenedes heitis Antoine pilgu tagasi. Ingridi isa ja ema seisid sissepääsu juures. Nende väljanägemine oli pisut kohmetu, justkui ei suudaks nad lõpuni uskuda, et nende tütar tõepoolest Antoine’iga abiellub ja et nad on siin täieõiguslikud pulmatseremoonia osalised.
Loomulikult, nad vaatavad meie abielu kui imet, lipsas Antoine’il mõte läbi pea. Kes oleks osanud mõelda, et nende jumala poolt unustatud Nuukisse ilmub mingi prantslane ja viib ära nende ainsa tütre? Kuid tõeline ime on see, et ma Ingridit kohtasin ja teda ei saa keegi peale minu! Sellist naist võib kohata vaid kord elus – või tegelikult ei kohta teda üldse. Mul vedas kohutavalt, kui tädi Amelia kogu oma varanduse mulle pärandas, kuid seekord vedas veel rohkem!
3. peatükk
Paariks aastaks sai Ingridist tema elu mõte. Antoine ärgitusel lõpetas ta Bordeaux’ ülikooli kunstiteaduste osakonna ja muutus tõeliselt haritud naiseks. Antoine palus spetsiaalselt professor Pascal de Clermont-Jassonil, kes oli raamatu “Euroopa kultuuripärlid” autor ja elas Bordeaux’s, Ingridiga tegeleda.
Ja professor de Clermont-Jasson sõitis koos Ingridiga pea pool aastat mööda Euroopat. Nad külastasid üht maad teise järel, jätmata vahele ühtki muuseumi, ühtki kuulsat lossi või kirikut. Ingrid käis Püha Peetruse väljakul Roomas ja tutvus Vatikani muuseumiga, külastas Münchenit ja veetis sealses pildigaleriis kaks päeva, nautides Boschi šedöövreid, uuris Viini kunstiajaloo kogu ja Madridi Pradot ning lõpetas oma uurimise Goya teostega Bordeaux’s, seal, kus suur hispaanlane suri ja kus asub tema majamuuseum. Ta külastas ka Acropolise varemeid Ateenas ja Parthenoni, käis Uffizi galeriis Firenzes ja Londoni Tate Gallerys. Sellelt suurepäraselt reisilt pöördus Ingrid tagasi, teades hästi Vana Maailma põhilisi kultuuriväärtusi ja näinud oma silmaga enamiku kunstigeeniuste loomingu paremikku, mis moodustab Euroopa kunstivaramu läbi sajandite.
Ta õppis ära prantsuse, inglise ja hispaania keele. Ostis riideid kõige kallimatest butiikidest. Tema juuste ja küünte eest hoolitsesid parimad juuksurid ja maniküürijad. Ingrid ei rahuldanud mitte ainult Antoine’i uhkust mehena, vaid aitas kaasa ka du Chātelet’ restorani ja hotelli edasisele edule. Paljud mehed tulid Bordeaux’sse ainult sellepärast, et näha Ingrid Lanoux’d ja süüa suurepärast kartulipüreed trühvlitega. Isegi hull iirlane O’Connor, kes ei tundnud huvi millegi vastu peale oma köögi, pidi tunnistama Ingridi ilu mõju inimeste üle.
Ta hakkas naisele valmistama erilisi toite, kuhu lisas, kuigi salaja ja mikroskoopilistes annustes, mingeid juuri, mida ta oli saanud oma druiidist vanaemalt. Tundus, et pärast nende roogade söömist muutus Ingridi ilu veel rafineeritumaks, ta silmad aga hakkasid sädelema mingi nõidusliku helgiga.
Antoine oli oma naise üle uhke. Ta oli talle tänulik abi eest, isikliku mõjuvõimu ja restorani ning hotelli prestiiži tõstmise eest. Nad olid suurepärane paar – noored, ilusad, sihvakad,