Magus lõks. Bella SwanlakeЧитать онлайн книгу.
– kui mitte arvestada, et neil ei olnud lapsi. Mingist ajast alates hakkas ta salaja unistama pojast, pärijast. Ükskord, lebades Ingridi kõrval luksuslikus kaheinimesevoodis, mis, kui uskuda antikvariaadi omanikku, oli kunagi olnud madame du Barry isiklikus magamistoas, tõmbas Antoine Ingridi enda poole ja naist tugevasti emmates sosistas:
“Ingrid, ma tahan, et meil oleksid lapsed.”
Naine naeris hõbedast naeru.
“Aga mina arvasin, et sa ei vaja kedagi peale minu.”
“Loomulikult vajan ma sind maailmas kõige enam. Kuid igas meie lapses oleks osake sinust ning ma hakkan sind ja meie lapsi veel rohkem armastama!”
Antoine vaatas lootusrikkalt naisele silma:
“Kuidas on, oled nõus?”
Ingrid ringutas mõnusalt, sirutades oma suurepärase keha ärritatult välja.
“Antoine, mulle tundub, et praegu, kui me elame teineteise jaoks, oleme me tõeliselt õnnelikud. Ja ma pole kindel, kas peame midagi muutma.”
Antoine muutus süngeks.
“Kuid lapsed – see on ju igasuguse abielu kõrgeim tipp. See on see, mis teeb perekonna täiuslikuks. Ma nii tahaksin, et sa sünnitaksid sinisilmse tüdruku, kes on sinu moodi, ja poisi, kes on minu moodi.”
Ta surus naise tugevamini enda vastu.
“Ma tahan lapsi, kellele ma kunagi võiksin üle anda meie hotelli ja restorani, meie töö, meie kunstikollektsiooni. See on ju loomulik.”
“Ma ei osanud arvatagi, et sa selline lastearmastaja oled, Antoine,” naeratas Ingrid pisut sapiselt. “Kui sa kauges Nuukis mind naiseks keelitasid, ei vihjanud sa sellele.”
“Ma ei mõista…”
Antoine tundis, et läheb keema.
Kas tõesti soov lapsi saada on häbiväärne või halb? Kas tõesti peab lapsi sooviv inimene ennast õigustama?
“Ma tahtsin öelda, et sinu soov lapsi saada on minu jaoks pisut ootamatu,” nähvas Ingrid.
“No nüüd tead, kuidas ma neid tahan…”
Ta vaatas ootavalt naisele otsa.
“Selliseid otsuseid ei võeta vastu nii ülepeakaela! Lapsed – see on väga suur vastutus, väga tõsine samm.”
“Kas arvad, et ma ei ole selliseks vastutuseks valmis? Äkki sa ei usu, et me võime vääriliselt meie lapsi kindlustada? Aga, Ingrid, me oleme ju miljonärid! Meie äri õitseb, meil on tegelikult kõik, et saada ja suurepäraselt kasvatada mitte üht, vaid mitut last!”
“Mina ei ole selleks valmis… Praegu mitte. Ma olen veel liiga noor, ma ei ole veel oma uudishimu rahuldanud, ei ole veel küllaldaselt reisinud, ei ole paljudes kohtades käinud, kus oleks tahtnud käia. Ma ei kujuta ette, kuidas ma võiksin elada nii nagu ma siiani elasin, kui meil lapsed on. Ja kuidas ma saaksin sind rahuldada.”
Ta vaatas väljendusrikkalt mehele otsa.
“Pakuksid mulle suurimat rahulolu, kui sünnitaksid,” lausus mees ennast ületades.
“Vara veel,” venitas Ingrid rammetult. “On veel liiga vara. Saad ju ise ka aru, et see nii on.”
Ingrid hakkas mehega õrnutsema.
“Ootame veel, ärme kiirusta!”
Ta hakkas katma meest suudlustega, mis muutusid aina väljakutsuvamaks. Kuidas Antoine ennast ka tagasi ei hoidnud, unustas ta varsti kõik muu.
Kuid oma soovi lapsi saada ta ei unustanud, seda enam, et ta noorem õde Elodie sünnitas kaksikud. Kui tulid jõulud ja nad olid oma külalised ning restorani töötajad rikkalike kingitustega ära saatnud, jäid nad majja üksi. Antoine küsis jälle Ingridilt, millal naine tema salasoovi täita võiks.
“Ma tean, kallis, et sul on silme ees õde, kes äsja tõi siia ilma kaks suurepärast mudilast. Kuid mina pole sinu õde,” lausus ta vihaselt. “Oled minu käest seda juba küsinud ja mina sulle vastanud: ma pole veel valmis. Veel mitte.”
Nähes, kuidas Antoine süngeks muutus, manas ta näole kõige veetlevama naeratuse ja muutes taktikat, pöördus pehmelt mehe poole:
“Miks sa niimoodi kiirustad, Antoine? Ma mõistan, et olid kannatamatu seal, Gröönimaal, kui sa minusse armusid ja mind Prantsusmaale tahtsid tuua. Aga praegu olen ma ju üleni sinu oma. Ja ma ei sõida sinu juurest kusagile. Ma jään sinu omaks alatiseks ja alati toon sulle rahuldust ja rõõmu. Aga lapsed… ei lähe ju meie eest kuhugi. Me oleme ju mõlemad nii noored… meil on kõik veel ees. Muide,” ta vaatas koketeerivalt mehele otsa, “kas mäletad, et lubasin sulle kõige kuumemat jõuluööd kõigist, mis sul kunagi on olnud? Arvan, et selle lubaduse täitmise aeg on käes.”
Ja Antoine ei olnud jälle võimeline vastu hakkama meeletule ja leegitsevale kirele, mis sundis teda unustama kõik muu maailmas.
“Monsieur, teile on külaline!”
Kabineti uksest paistis sekretär Gérōma pea, korraliku soenguga, lahk keskel, nagu alati.
Antoine kiskus end eemale kuhjast äripaberitest, mis katsid ta suurt töölauda, ja tõstis rahulolematult pead.
“Kes seal on, Gérōma?”
“Onu Benoys,” kandis sekretär ette ja tema kõhnale näole ilmus särav naeratus.
“No, see on hoopis teine asi.”
Antoine hüppas tugitoolist püsti ja kiirustas ukse juurde.
Kabinetti sisenes kuuekümnendates aastates tüse keskmist kasvu, tuulte poolt pargitud näoga mees. Nägu andis tõestust sellest, et selle omanik veedab enamiku ajast värskes õhus. Tema siniste silmade pilk oli ühtaegu nii tähelepanelik kui heasoovlik. Vasakus käes hoidis onu Benoys korvikest, mis oli kaetud helevalge salvrätikuga. Ta asetas selle ettevaatlikult lauale ja alles pärast seda tervitas Antoine’i.
“Tere, Antoine!”
“Tere, onu Benoys!”
Nad embasid.
“Mul on sulle kingitus,” lausus onu Benoys süütult, tehes näo, et ei märka, kuidas Antoine nähtava uudishimuga korvikese poole vaatab.
“Ma lihtsalt suren uudishimust!”’
“Vaata siis!”
Onu Benoys eemaldas salvräti ning hakkas väga ettevaatlikult korvi sisu välja võtma ja lauale asetama. Iga väljavõetav ese oli pakitud eraldi valgesse paberist taskurätti, mille ta kohe lahti harutas. Need olid ümmargused mustad kartulisuurused mügarad. Kabinet täitus kohe omapärase aroomiga. Selles segunesid langenud lehtede ja niiskete puude, maa ja kõdumulla muskuselõhn.
“Trühvlid!” ohkasid hardalt nii Antoine kui ka onu Benoys ise.
“Jah. Need need on. Selle hooaja esimesed!” lausus onu Benoys uhkusega. “See suvi oli soe ja niiske – just see, mida trühvlitele vaja. Usun, et saaki võib korjata…” onu Benoys jäi mõttesse, “jah, tänasest päevast, see tähendab viiendast oktoobrist, noh… ütleme nii viienda jaanuarini. Kolm kuud – see on tohutu aeg! Nii et, Antoine, võid ajalehtedesse panna oma suurepärase restorani trühvlihooaja alguse reklaamid.”
Ta hõõrus rahulolevalt käsi.
“Köögi briljant”, “Mozart seente seas”… Milliseid epiteete ei ole see maa-alune seen kõigilt maailma gurmaanidelt saanud! Nad lähevad lihtsalt hulluks itaalia omletist trühvlitega, kartulipüreest trühvlitega või värskest pastast ning risottost nende seentega. On olemas ka trühvliõli ja trühvlikreem.
Nüüd on täpselt teada, et trühvlid kasvavad paljudes riikides, kuid autoriteetsed eksperdid kinnitavad: kõige parema delikatessi järele tuleb sõita Itaaliasse Piemonti. Või Prantsusmaale Périgordi. Just Périgordis elas trühvlikorjaja onu Benoys – parim trühvlikorjaja ja Antoine’i sõber. Just seal, Périgordis on Antoine Lanoux’ restorani edu allikad ja vastavalt ka tema praeguse heaolu allikad.
Onu