Varjud. Artur ErichЧитать онлайн книгу.
proua, kas tahate veelgi mängida?!”
„Ei, mitte iialgi enam!” tõotas Alla, kuid tegi samas väikese möönduse: „Vähemalt niipea küll mitte. Täna jättis fortuuna mu maha. Õudne tunne, et kaotasin kõik oma raha. Ei jäägi muud üle, kui sõrmus pandimajja viia.”
„Kas asi on tõesti nii traagiline?” küsis kaasmaalane.
„Hullem, kui te arvata oskate. Ma tahan siit urkast välja minna!”
„Lähme jalutame väljas, kui teil selle vastu midagi ei ole!” tegi mees ettepaneku ja tutvustas end: „Andres Ullver.”
„Väga rõõmustav,” Alla ulatas mehele käe, „mina olen Alla Avik-Langelein.”
Nad väljusid mängupõrgust.
Ja siin, Berliini peatänaval, rääkis Alla võõrale mehele otse süüdimatult, kuis oli pansionaadi külaliste ja ka oma perekonna toiduaineteks mõeldud raha kergemeelselt mängu pannud. Algul võitnud, sellest innustunud ja lõpuks oli viimse kui penni kaotanud. „Pane või nöör kaela!” ütles Alla, kuid mõtles ise, et kodus tuleb usutav lugu kokku valetada, kuidas üks must mees temalt rahakoti röövis. Ämm vihkas neid mustanahalisi sisserändajaid, kes Berliini tänavaid üle ujutasid. Ja nii saaks osavalt enese pealt süü aafriklaste peale veeretada.
„Kas isegi oma abikaasale ei saa te sellest rääkida?”
„Temale ehk saaksin, kuid ämmale küll mitte!”
„Ma võiks teile selle raha laenata!” tegi lahke kaasmaalane pakkumise.
„Päriselt! Kui palju?” tahtis Alla täpsust ja tundis end uue tuttavaga kohe koduselt.
„Eks sama palju, kui te täna maha mängisite.”
Alla arvestas mõttes, et kui suureks tema mänguvõlga on sobilik paisutada.
Kuid kaasmaalane ei jätnud talle rohkem aega kalkuleerida, vaid ütles: „Aga, kallis proua, ma nõuan ka protsente!”
„Ah nii.” Äsjasele rõõmule oli väike pilv ette ujunud. „Kui palju?”
„Küllaltki palju. Sooviksin, et istute minuga tunnikese kohvikus!” teatas härra Ullver kelmikalt.
Alla naeratas mehele koketeerivalt vastu: „See polegi nii suur protsent. Ja kuhu me lähme?”
„Täna on kolmapäev, eks ju?”
„Jah,” vastas Alla ja avaldas imestust: „Kas kolmapäeviti ei olegi kõik kohvikud avatud?”
„On ikka, Berliinis on lokaalid ja baarid päev läbi lahti. Kuid meie siirdume praegu Hilbrichti kohvikusse. Olete sellest kuulnud, proua Avik-Langelein?”
„Ei. Oleme abikaasaga küll mitmeid kohvikuid külastanud, kuid mitte sellenimelist.”
„Aga just Hilbricht on eestlastele erilise tähendusega. Kuna samanimeline kohvik, mis nüüd idatsooni jäi, oli sõja ajal eestlaste kohtumispaigaks. Kolmapäeviti. Kohvik oli siis alati rahvast täis ja seal sai kohtuda tuttavatega ja ka juhuslikult näha mõnda kaasmaalast, kellest ei teadnudki, et ta on Eestist välja saanud ja koguni Berliinis elab.”
„Huvitav!”
Nii Berliini kevades jalutades ja elavalt vesteldes jõudsid nad ühe kohviku ette.
„Näete, proua, siin on meie uus Hilbrichti kohvik, mis kandis esialgu küll Kleine Kaffee nime, kuid üks meie kaasmaalane oli omaniku tuttav ja too muutis eestlaste palvel kohviku Kleine Hilbrichtiks. Nii ei jäänud eestlased oma kohtumispaigast ilma.” Härra Ullver avas daamile ukse.
Väike kohvik oli suurte akende ja kena disainiga. Kuigi Alla oli Berliinis külastanud palju suursugusemaid kohti, jättis too siin kohe sümpaatse mulje. Küllap ringles siin eestlaste aura.
Nad valisid aknaaluse laua, kust avanes kena vaade ka tänavale.
„Hilbrichtis pidasid eestlased koosolekuid, anti ka juriidilisi nõuandeid. Otsiti töökohti ja tehti töölepinguid,” jutustas Allale ta uus tuttav. „Ja Hilbrichtist, sellest eelmisest ikka, leidsin ma ka oma kadunud abikaasa, olgu muld talle kerge.”
Ehk kohtud siin uues kohvikus ka oma uue abikaasaga – käis Alla peast vallatu mõte läbi. Ja vaadates uut tuttavat, leidis ta, et too on küll palju huvitavam kui tema arglik Hansike. Ja mis peaasi, ta on eestlane.
Uus tuttav ent jätkas nukral toonil: „Nii ma leidsin, jah, oma noorusarmastuse taas üles. Ma ei teadnudki, et temagi jõudis viimasel hetkel Eestist välja.”
„Ehk leiate veel uuegi abikaasa!” lipsaski Alla suust.
„Ei leia ega otsigi. Armukest ma enam ei vaja, te vabandate mu väljendit, ja sellist sõpra, nagu mu naine mulle oli, ei leita enam vanaduses. Õigeid sõpru saadakse vaid nooruspäevadel. Kahjuks.”
Kahju jah, mõtles Allagi. Aga peaasi, et ta ikkagi raha laenab. Loodetavasti pole ta seda unustanud. Peaks kuidagi jutu sinnapoole tagasi juhtima.
Kaasmaalane kuid kõndis veel mälestusterajal.
„Pärast abiellumist sõitsime lõunapoole, kartsime isegi siin venelasi. Elasime viis aastat Geislingenis, seal oli suur eestlaste laager.”
„Läksite vabatahtlikult laagrisse! Okastraadi taha!”
„Oh ei, seal elasime kõik kenades majades, ega laager polegi õige nimi. Seal tegutsesid eesti gümnaasium, kirik, teater, laulukoorid, igasugused ringid ja seltsid. Seal oli nagu väike eestlaste linnaosa. Ilus koht mägede keskel, seda nimetati ka viie oru linnaks.”
„Mulle meenub, et õetütar, ta elab praegu Chicagos, kirjutas ka, et elas neli aastat Geislingenis. Järsku tunnete, Laine Jaari?”
„Ei tule meelde. Ehk kui pilti näeks, siis teaksin ütelda.”
„Kui järgmine kord kokku saame, võtan pildi kaasa!” lubas Alla. Ja olles sellega juba järgmise kohtumise kindlustanud, päris ta:
„Palju seal eestlasi umbes oli?”
„Viis tuhat.”
„Oi kui palju, tõesti nagu mõni väiksem Eesti linnadest. Aga kuidas te nii palju vabu kortereid saite?”
„Need majad, kenad villad, kuulusid kõik natsiperedele, ja kui linn Ameerika tsooni jäi, aeti natsid majadest välja ja need anti eestlastele.”
„Siis nii, nagu ka meil tehti soovimatu elemendiga, nii vene kui ka saksa ajal. Kas kohalikud vihkasid siis teid samuti?”
„Küllap vist, kes seda neilt küsima läks. Paljud olid tehtud sõjakurjategijateks ja perekonnad pidid päris vakka olema. Aga hiljem, kui eestlased igasse ilmakaarde laiali sõitsid, said nad oma majad tagasi. Meie tulime Berliini tagasi, kui see oli tsoonideks jagatud. Jäime loomulikult Ameerika tsooni. Aga abikaasa õde jäi Vene tsooni.”
„Kuidas see juhus?”
„Naise õe perekond elas juba enne sõda Sakasamaal, neil oli väike maja Potsdami lähedal. Käisime neil tihti külas. Kui Saksamaa pooleks jagati – suur viga, mida liitlased tegid –, soovitasime neil samuti lääne poole tulla, aga nad ikkagi ei suutnud oma kodu maha jätta. Siis ei uskunud veel keegi, et idapoolne päris venelaste kontrolli alla jääb. Saime ju vastastikku külas käia, kuni sel saatuslikul augustiööl kuuekümne esimesel aastal see kurioosne Hiina müür meie vahele ehitati.”
„Kas pärast ei saanudki enam kohtuda?”
„Ainult lubadega. Kusjuures neile nii lihtsalt luba ei antud, ja naiseõde ei tulnud kordagi Lääne-Berliini. Seevastu meie koos abikaasaga külastasime neid mitmel puhul. Aga pärast seda õnnetust ei lähe ma enam iialgi sinna.” Mehe pilk kivines.
„Mis siis juhtus?”
Mees ohkas. „Ei taha tavaliselt seda traagilist sündmust meenutada, aga keel vääratas ja viis iseenesest jutu sellele.”
„Kui teil on raske halba meenutada, siis räägime hoopis millestki muust,” soovitas Alla.
„Ei,