Varjud. Artur ErichЧитать онлайн книгу.
Ja kohe ründas ta miniat omakorda: „Sinul oleks aga küll haprasti läinud, oled väga mustlase moodi!”
„Aga elasin Saksa okupatsiooni ikkagi üle ja muide, üks Saksa ohvitser isegi armus minusse jäägitult! Tegime lapsegi valmis!”
„See on ka ainuke viga, mida mu poeg elus teinud on,” ohkas vanainimene tõsimeeli.
Alla muigas, vaadates ikka veel ämma noorpõlvepilti. Kuid libistades pilgu allapoole, ilmus ta näkku tülpimus. See teine perekonnapilt oli talle vastumeelne. Allale ei meeldinud, et Hansi esimene abikaasa sellel pildil nii vääriliselt oma mehe kõrval seisis. Ta ütles seda ka Hansile, et aeg oleks see pilt seinalt maha võtta, kuna nüüd on tal ju teine perekond. Kuid Hansi puikles sellele vastu, kuna tema mutile see ei meeldiks.
Vaadaku pealegi oma esimese naise ilmetuid silmi ja esiletükkivaid hambaid – turtsus Alla omaette. Vaadaku ja võrrelgu teda Allaga! Aga nii kui ämm kõrvad pea alla paneb, tõmban pildi seinalt maha, kinnitas Alla endale. Ega Hansi tallegi julge vastu hakata, eluaeg naiste käpa all olnud.
Piltide vaatamine tõmbas naise tuju veelgi kraadi võrra alla. Tema jaoks polnud siin kedagi lähedast. Ene pilt seisis vaid magamistoas tema öölaual. Enegi kuulus poolenisti siia saksa perekonda. Kunagi pärib ta nii maja kui pansioni. Hansi esimene naine ei kinkinud perekonnale järeltulijaid. Kuid sellegipoolest ei lastud Enel Saksamaale sõita. Alla igatses oma tütart taga. Ja mitte ainult teda, ka Guidot, keda ta kui oma lihast poega kasvatanud oli. Tahtnuks näha ka Eugenit, Meerit ja õdede lapsi. Eestis oli palju sugulasi. Tihti ei viitsinudki kõigiga lävida. Kuid teadmine, et nad olid olemas ja igal ajal võis neid kohata, maksis ise juba midagi.
Nüüd oli ta priitahtlikult tulnud võõrasse linna võõraste inimeste keskele. Jah, tal oli abikaasa. Kuid toogi tundus siin võõras – oligi ju olnud vaid aastatetagune erutav seiklus. Kaugelt temale mõelda oli hulga põnevam kui koos elamine. Pealegi ei huvitanud abikaasa teda enam peaaegu üldsegi. Ei vaevunud tema pärast teesklemagi, nagu ta siiatuleku esimestel kuudel suure mõnuga tegi, otsekui oleks see järjekordne roll tema lavaelus. Muretsev abikaasa üritas küll igasuguste ootamatustega naist uuesti sütitada. Riietus mõnikord isegi oma vanasse Wehrmachti vormi, et nende unustamatuid mälestusi üles kütta. Algul see tal õnnestuski – Allagi püüdis vana teksti ja situatsioone meenutada. Kuid varsti kujunes seegi vaid endise sõjaväelase monoloogiks. Pealegi hakkas vanast mundrist õhkuv naftaliinilõhn Allale vastu.
Allkorrusel oli ämma tuppa viiv uks lahti ja Allal ei õnnestunud rauga teadmata tänavale lipsata. Juba tõusiski vanainimene oma aastatele vaatamata kähku tugitoolist ja tõttas minia poole, et järjekordseid korraldusi anda:
„Vaata et sa ei jäta jälle mune ostmata! Meie hommikusöögi menüüs peavad munad olema! Nii on ette nähtud!”
Allal polnud täna üldse tuju rääkimiseks, liiati veel oma tüütu ämmaga. Seepärast liigutas ta vaid huuli. Mispeale vanainimene hakkas oma kuuldeaparaati sättima, arvates vist, et sellega on midagi korrast ära. Nii jõudis Alla sõnagi lausumata väljuda.
Väljas oli soojem kui vanas kivimajas, mille aknaid katsid rasked eesriided. Ehkki oli alles aprilli keskpaik, õitsesid juba akaatsiad, mis seisid sirges reas kui saksa vahisõdurid ja palistasid tänavat.
Päike paistis heledalt ja Alla pidi silmi kissitama. Tuleks päikeseprillid osta, mõtles ta, riku muidu veel silmad ära.
Väike põiktänav, kus tema praegune kodu asus, suundus Kurfürstendamni peale – Berliini peatänavasse.
Ent seegi suursugune promenaad, kus käsikäes nii moodne kui arhailine arhitektuur, ei meelitanud teda täna.
Alla astus nimme ühte luksuslikku ärri ja ostis pikemalt mõtlemata endale moodsad, suurte raamide ning varjundiga päikeseprillid. Need sobisid talle suurepäraselt. Sellega oli juba pool toidurahast raisatud. Alla mõtles väikese kahetsusega, et samasuguseid prille oleks Bilka juurest kindlasti poole odavamalt saanud. Kuid mõnikord võis endale ikka lubada ka kallist ärist ostusid teha. Nii lohutas ta ennast. Nüüd aga tuli hästi kokkuhoidlikult sisseoste teha, et kõigi toiduainete jaoks raha piisaks. Enne ostusid tahtis ta veel siin inimmelus jalutada ning tunda end ehtsa eurooplasena. Uued päikeseprillid lisasid taas ka enesekindlust.
Alla vaatas läbi uute prillide oma peegeldust vaateaknal ja märkas samas mannekeeni seljas helehalli kostüümi, mis oli ussimustrilise nahaga ääristatud. Ta jäi kui lummatud seda vaatama, otsekui oleks ta väike linnuke, kes ei suuda ussi pilgu mõjul enam liikuda. Selline kostüüm kuluks talle marjaks ära ja ta teadis, et see sobiks otse oivaliselt. Kuid ta teadis sedagi, et see riideese on röögatult kallis. Hinda polnud küll näidatud, kuid nii elegantne kostüüm kui ka äri eeldasid seda. Ei, praegu ei tulnud taoline kostüüm kõne allagi. Võib ju olla, et Hansi ostaks selle talle, kui eriti nurru lüüa. Kuid täna tundus see Allalegi alandavana. Jah, Ene jaoks palus ta mehel tihtipeale midagi osta. Siiani ei olnud Hansi keeldunud, ehk küll vahel tundus, et ta oleks ka pakisaatmise osas kokkuhoidlikum olnud.
Nüüd uuris Alla vaateaknapeeglist oma seljasolevat roheliste träpsudega tänavakostüümi, millega ta aasta tagasi oli kodumaalt siia saabunud. See istus hästi ja pole ka ime, õde Olli oli selle talle saatnud. Olli tegi ju oma ostud ainult kallites ärides. Kuid seda riietust oli Alla juba kaua kandnud ja tema edev naisehing ihkas vaheldust. Vähemalt uue kübara võiks ometi siia juurde osta! Ent täna polnud isegi see võimalik. Alla sättis vaid peegli ees oma rohelist kaabut ja keeras tusaselt vaateaknale selja.
Ta kõndis veel paar tänavavahet ja järsku paelus tema pilku kasiino kirev reklaam.
Kui õige prooviks õnne, sähvas julge mõte otse välguna läbi pea. Nooruses, kui Eestiski veel mängida sai, oli tal mitugi korda vedanud ja ta oli kopsaka raha võitnud.
Ilma pikemalt mõtlemata siseneski Alla kasiinosse.
Suur ruletilaud, mis ruumi keskel asus, oli päevasel ajal riidega kinni kaetud. Ent seinaäärsete mänguautomaatide juures olid mängurid tegevuses.
Alla vahetas pool oma kaasas olevast rahast müntideks ja võttis just vabanenud koha sisse. Ta hoidis hinge kinni, kui raha pilusse laskis. Juba esimese korraga veereski hulk münte alla. Algus oli hea. Alla proovis uuesti, mitugi korda. Pärast järjekordseid ponnistusi tuligi uus õnn: münte hakkas krõbinal välja tulema. Alla korjas nad naerusuil pihku ning libistas taskusse.
Juba kogunes uudistajaid tema selja taha. Alati jäädakse seda vaatama, kellele õnn on naeratanud. Otsekui saaks õnnekütilt õppida mõnd uut ja salajast rahasaamise võtet.
Alla tuju aina tõusis. Ta teadis, et nüüd enam peatuda ei tohi. Sest sinna, kuhu on kaks korda Fortuuna end näidanud, tuleb ka kolmas kord. Ussinahast äärega kostüüm ei tundunudki enam kättesaamatuna. Ta läheb sinna ärisse veel täna tagasi, niipea kui on suure võidu kätte saanud.
Alla silmad lausa põlesid, kui ta järjest uusi münte otsekui söödaks avasse surus. Ainult kannatust! kannustas ta end, kohe hakkab raha veerema!
Ka pealtvaatajad olid põnevil. Siin oli, mida vaadata.
Varsti aga hakkas võidetud raha vähenema. Ja lõpuks neelas ablas masin kõik, mida algul heldelt pillanud oli.
Kuid Allal oli ju veel raha, mida sai mängu panna. Praegu lõpetada ei tohi, kinnitas ta enesele. Nii vahetas ta müntideks oma viimasedki margad.
Õnn tuleb, õnn kordub, keskendus ta hasartselt mängule.
Kuid automaat neelas näljaselt ta raha ega tahtnud enam midagi välja anda.
Allale alles jäänud rahast piisas nüüd vaid munade ostmiseks. See tuleks alles hoida – hoiatas üks pool temast. Kuid teine ässitas – ära peatu, kindlasti hakkab raha kohe-kohe avasse krõbisema.
Õige pea kugistas rahanäljane masin Alla viimasedki mündid.
„Kurat!” vandus Alla puhtas emakeeles. „Nüüd sõi munad ka veel ära!”
„Proua!” hüüdis samas hõbehallide juustega härrasmees rõõmsa üllatusega: „Olete eestlane!”
„Jah,” tunnistas Alla ja kahjutundele vaatamata häbenes