Välgust tabatud. Artur ErichЧитать онлайн книгу.
Miks ta pole siiani veel kolledžisse astunud?” uuris Bernhard naiselt.
„Tal pole praegu veel kutsumust. Ja aega on. Las tunneb veidi ka elust mõnu! Rahapuudust meil õnneks pole!” tähendas Olli.
Ollil oli nüüd kahtlematult Baumvaldi varanduse peale suurem sõnaõigus. Oli ta ju osanud arukalt ja õigel ajal nende raha investeerida.
„Las poiss reisib veidi, seni kui noorust on!” õigustas Olli. „Minagi teeksin mõne reisu veel! Mis sa sellest arvad, sõidame kuskile!”
„Esialgu ma küll ei tahaks. See viimane reis tundus nii pikk, et igatsen ainult paigal püsida.”
„Nojah, eks sa ise tea,” ütles Olli ja kahetses omas mõttes, et enam pole võimalust pastor Daumiga reisima minna. Pastor oli nimelt hiljuti uuesti abiellunud. See tundus Ollile reetmisena. Talle ei meenunud praegu, et oli mitu korda pastorile ära öelnud. Olli vaatas nüüd oma meest ja võrdles teda Daumiga. See pani teda ohkama, sest Berni oli Daumi kõrval ikkagi juba eakas mees.
Bernhard oleks kui oma naise mõtteid lugenud, ta ütles: „Küllap ma olen juba reisikaaslaseks liiga vana!”
Mispeale Olli ehmus ja ebadaamilikult pahvatas: „Ainult kurat on põrgus vana!”
„Mis sul viga naerda, sina pole ju vanemaks läinud. Õitsed ikka nagu omal ajal Pärnus!” tegi Bernhard harjunud viisil komplimendi ja vaatas abikaasa nooruslikku näkku. Ja alles nüüd nägi ta midagi, mis talle siiani märkamatuks oli jäänud – või polnud ta oma naist nii teraselt vaadanudki. Naise juustepiiril paistsid niitpeened armijäljed. Tähendab, Olli oli lasknud näole operatsiooni teha, et vananemist takistada. Milleks seda küll mutil vaja oli? mõtles Bernhard mitte just liiga taktitundeliselt. Ei tea, kas kavatses uuesti mehele minna? Aga hea ta nägi välja küll, pole midagi öelda. Kindlasti nooruslikum kui temast viis aastat noorem õde Greta, keda ta oli Eestist lahkudes põgusalt näinud. Kuid sellegipoolest on Greta Ollist kenam, mõtles Bernhard. Greta oli talle alati meeldinud, kui mitte ehk enamgi.
Nüüd oleks nagu Olli mehe mõtteid taibanud ja kohendas kähku juukselokke meelekohtadele, nõnda et niitpeened armid said varjatuks.
Samas jäi mehe pilk peatuma naise kätel. Need olid ju päris vanainimese käed. Ja Bernhard mõtles isegi veidi parastavalt: ega vanadust ikkagi peita saa, väärikam oleks seda tunnistada.
Kauplus oli juba tund aega avatud olnud, kuid seni polnud veel ühtegi ostjat sisse astunud. Ja Bernhardil jagus nüüd aega omi mõtteid mõlgutada.
Ta oli juba kolm aastat Ameerikas elanud. Ka Inglise keelegi peaaegu omandanud, niipalju kui seda kaupluses tarvis läks. Ta elas jälle oma perekonna juures. Aga kas ta oli nüüd õnnelik? Sellele ei osanud ta isegi vastata. Tal oli imekombel vedanud, et õnnestus okupeeritud Eestist ära sõita. Olles aastaid seda võimalust oodanud, end selleks moraalselt ette valmistanud ja ainult sellele mõeldes, oli ta suutnud kurjust ja alandusi välja kannatada. Nüüd oli ta vaba inimene ja elas vabal maal. Ta omas riidekauplust ja tema vanadus oli igati kindlustatud. Kuid midagi jäi ikkagi puudu… Ta igatses Eesti järele.
„Kõik laialipillatud eestlased igatsevad Eestit taga,” rääkis Olli.
„Seda kindlasti,” nentis Bernhard ja mõtles sealjuures: teie olete jõudnud selle aja jooksul ka siinse eluga harjuda. Kuid mina ei harju kunagi. Ja kardan, et ei näegi enam Eestit.
Uksekell helises meloodiliselt. Laine astus kiirustades sisse ja vabandas: „Anna andeks, onu Berni, et ma jälle hiljaks jäin!” Ta vaatas oma sügavpruunide silmadega tädimehele otsa, ja kuna need sarnanesid väga tema ema Greta silmadega, siis ei saanud Bernhard neist pilku lahti.
Ent uksekell helises taas ja kaupluseomanik ruttas klienti teenindama. Eatu naisterahvas soovis pruutkleidi materjali.
Bernhard tõstis õrnvalged kangad letile ja lükkas siidi vilunud liigutusega laiali: „Olge lahked, valige, üks riie on ilusam kui teine!”
„Mida teie soovitate?”
„Mina arvan, et see lehemustriga tüll sobiks kindlasti teie tütrele!” proovis Bernhard kõige kallimat riiet müüa.
„Ega ma tütrele ei osta, ma soovin endale pruutkleiti,” ütles eatu naisterahvas ja punastas. Taas pidi Bernhard oma naiseõele Gretale mõtlema, kes ühtelugu oma näovärvi vahetas.
„Teie jaoks leidub midagi veelgi ilusamat!” läks kaupluseomanik nüüd hasarti ja tõi kõige hinnalisema apelsiniõitevärvilise kanga. „Ma arvan, et ainult selline hea materjal sobiks teie pulmakleidiks!”
Naine proovis kangast oma näo juurde ja vaatas peeglisse. Siis mähkis ta end üleni kangasse ja küsis koketeerivalt: „Arvate, et sobib?”
„Otse oivaliselt! See värv hakkab ju teie näos kohe peegelduma!”
Ostja heitis taas koketeeriva pilgu mehele ja maksis õnnelikult ülikõrget hinda.
Kui Bernhard oli kliendi välja saatnud, ruttas ta käsi hõõrudes lõngasalongi ja kiitles: „Minust on ikka veel ärimeest! Tegin praegu suurepärast kaupa, usu mind, minu tänane kassa on poole suurem kui sinul!”
Kuid Laine ei rõõmustanud tädimehega kaasa, ta ütles nukralt: „Ma ei jõudnudki sulle veel öelda, et sain ema käest kirja!”
„Noo, mis Eestis uudist?”
„Emale ei antud siiasõiduks luba. Ma olen hirmus pettunud, onu Berni!”
„Mina samuti,” noogutas Bernhard ja torkas parema käe taskusse, et Laine selle värisemist ei märkaks.
IV
Greta oli juba mitu päeva oma õe Alla pärast muretsenud. Ei olnud hulk aega nii temast kui ta tütrest Enest midagi kuulda. Ehk on õde haigeks jäänud? Kahju, et neil telefoni ei ole. Aga seda pole sinna vanasse majja enam lootustki saada, majale on juba surmaotsus langetatud ja arvatavasti poole aasta pärast lammutatakse see eelmisse sajandisse kuuluv maja ära. Siis saab Alla ometi uue kaasaegse korteri, rõõmustas ta õe pärast. Saab vannitoagi, mida läbi elu oli igatsenud.
Kuna oli esmaspäev ja kauplus suletud, võttis Greta tee jalge alla ja läks õe poole.
Juba väliskotta sisenedes teadis ta, et Alla on parima tervise juures. Ta lõõritas oma korteris: „Deine Lippen, die küssen so heiss …” Ja Greta pidi kohe mitu korda kõvasti koputama, enne kui Alla kuulis ja ukse avas.
„Oo, Gretake, sind mul just tarvis oligi! Tule sisse!”
„Sa laulad nii kõvasti, et isegi trammipeatusesse on kuulda, ja veel niisugust laulu!” ütles Greta noomivalt, kasutades oma vanema õe õigusi.
„Mida tähendab „niisugust laulu”, see on ju Strauss!” õiendas Alla ja alustas uuesti heatujuliselt: „Deine Lippen…”
„Jäta juba! Ja ütle, mis sinuga täna lahti on?” Greta vaatas uurivalt oma õde, kelle kohevad tumedad juuksed voogasid õlgadeni. „Ei teadnudki, et sul nii pikad juuksed on!” pidi ta üllatunult märkima. Tavaliselt kandis Alla ülespidi soengut, nii et juuksed olid kuhilas pealael koos. Greta pidi mõttes tunnistama, et oma punasekirjus kimonos nägi õde praegu veel päris kütkestav välja.
„Oo, õeke, juhtunud on midagi niisugust, et kui sa ainult kuuled, kukud otsekohe pikali! Ma oleks täna õhtul niikuinii sinu poole tulnud, sest mu hing ei suuda üksi sellist vapustust üle elada. Mu süda tahab lausa lõhkeda!” muutus Alla nagu ikka teatraalseks. „Istu nüüd ometi!”
Greta istus, pilk endiselt õe õhetaval näol. „Räägi siis!”
„Juhtus vapustav lugu! Mul käis haruldane külaline!”
Greta näos kumas pettumus, õe ülepaisutatud kõnest lootis ta midagi enamat. „Kes see külaline siis oli?”
„Võid kolm korda arvata!”
„Mina ei oska. Sinu endine mees Eugen ehk?”
„Mis haruldus tema veel on!” Alla kõverdas põlglikult oma värvitud huuli. „Kaks korda võid veel arvata!”
„Kes