Välgust tabatud. Artur ErichЧитать онлайн книгу.
austaja, jah, seda arvasid sa õieti! Noh, kas nüüd lõpuks taipad, kes see oli?”
„Ei taipa! Kust mina mäletan kõiki su vanu kallimaid. Ja ma ei mõista, kuidas sa võid tühipaljast külaskäigust nii puhevile minna. Aga et see sulle hästi on mõjunud, seda näeks pimegi,” ütles Greta.
„Olgu, kui sa tõepoolest ei oska mõistatada, ütlen otse välja – see oli Hans!” teatas Alla võidurõõmsalt.
„Hans! Aga ma ei teagi teda?”
„Kuid peaksid teadma! Vähemalt kuulnud oled temast küll. Hans ehk Hansi, nagu mina teda kutsusin! Minu elu suurim armastus!”
„Kes?”
„Sina ei ole teda ju oma ihusilmaga näinud, olid siis Venemaal. Aga Meeri võib sulle kinnitada, kui armunud me olime!”
„Taevas hoia, kas see sakslane… ega ometi… sinu tütre isa?”
„Näe, kui taibukas õde mul on, ei läinud tundigi, kui juba sai aru, kes on Hansi! Tema jah! Seisis korraga täies elusuuruses mu ukse taga. Oo, Greta, kui ma teda nägin, läksid jalad nõrgaks ja süda jäi seisma. Ausõna, ma ei liialda, süda seisis mul kindlasti mitu minutit. Sa kujuta ise ette, teen ukse lahti ja ukse taga seisab hallide juustega sirge härrasmees – tal oli kübar käes – ja naeratab valgete hammaste välkudes nii, nagu ainult Hansi naeratada oskas. Ma ei saanud sõnagi suust, olin nagu Loti naine soolasambaks kivistunud. Hansi aga ütles: „Allake, ma lubasin sulle, et tulen tagasi, ja näe, tulingi!”
„Uskumatu!”
„Jaa, arvasingi, et see on ilus unenägu. Alles siis, kui me kallistasime, tundsin, et mees on mu käte vahel lihast ja verest ja et kõik on ilmsi. Me kallistasime kaua… aga ainult niiviisi, nagu seda teevad kaks väga head sõpra.”
„Kuidas ta üldse siia tulla sai?”
„Ta olevat käinud Leningradis ametireisil, rääkis küll, mis asju ta ajas, aga ma ei pannud õieti tähele, olin nii endast väljas, vaatasin ainult teda ning mõtlesin: minu Hansi tuli tagasi. Olime peaaegu kakskümmend aastat lahus, kuid nüüd saime ikkagi kokku.”
„Ja tuli Tallinna?”
„Jah, minu pärast. Võttis selleks eraldi loa ja sõitis Leningradist autoga siia. Mõtle ise, mis see tal maksma läks! Ta oli lootnud, et ehk elan veel endises korteris. Ja näe, Jumal ise hoidis, et see maja pole veel maha kistud. Kuidas ta mind muidu oleks üles leidnud! Ütle, Greta, kuidas?”
„Ehk aadressbüroost oleks teada saanud,” arvas Greta.
„Eile oli pühapäev, missugune büroo siis töötab! Ma olen nii tänulik, et me maja pole veel ära lammutatud, jääksin kas või elu lõpuni siia lobudikku elama, puhtast tänutundest!”
„See on tõepoolest suur uudis!” oli Gretagi vapustatud.
„Oota, ma pakun sulle imehead viskit, mida ta Leningradist ostis. Ma segan seda toonikuga, selle tõi ta ka!”
„Ei, suur tänu, ma arvan et see on minu jaoks kange,” loobus Greta.
„Ma ise võtan ikkagi klaasikese, mu närv ei pea muidu vastu seda sulle rääkides kõike uuesti üle elada!” Alla võttis kapist pudelid ja pokaali ning hakkas jooki timmima.
„Olgu peale, kalla mullegi!” muutis Greta kähku meelt.
Alla tõi pokaalid lauale. „Maitse, kullake, ja küll see sulle meeldima hakkab! Terviseks!”
„Terviseks!” Greta proovis veidi ettevaatlikult märjukest, siis võttis teisegi sõõmu ja kiitis: „Tõepoolest hea!”
Alla aga rüüpas otse januselt ja kiitis: „Suurepärane! Oota, ma pakun sulle Hansi toodud kommi ka!” Ja ta asetas lauale tohutu suure šokolaadikarbi: „Võta, ole lahke! Söö kohe isuga, neid jätkub!”
„Aitäh!” Greta pistis tähekujulise kompveki suhu ja degusteeris seda mõtlikult. „Päris hea tõepoolest. Aga ausalt öeldes maitsevad mulle meie Kalevi omad paremini. Räägi nüüd edasi!”
Ega ma kõike jõuagi rääkida. Ainult peamise. Ta oli ju oma viis tundi meil, ja me muudkui rääkisime ja rääkisime. Kuid ega kaheksatteist aastat jõua ikkagi viie tunniga tasa teha. Vahepeal pakkusin talle ikka süüa ka, õnneks oli mul hommikusöögiks rosolje tehtud, Ene on ju meil hull selle järele, pakkusin seda siis ka Hansile ja tegin sprotikarbi lahti, doktori vorsti oli kah jupike kodus, ainult leiba ei olnud grammigi. Jooksin siis naabri käest laenama…”
„Oh sind küll!”
„Ma ei tahtnud ju poodi minna, ei raatsinud selleks aega kulutada. Tahtsime võimalikult kaua koos olla. Hansi kõneles mulle oma elust. On mingi teadlane, mis või kes, ei mina sellest saksa keeles aru saanud, ehk ei pannud täpselt tähele ka, ma ainult vaatasin teda. Ja tema vaatas mind ja silitas muudkui mu kätt, nii et minust jooksis elekter läbi kuni varbaotsani välja. Aga rohkem ei juhtunud meie vahel midagi. Ma arvan, et ta on nüüd impotentne, muidu oleks ehk teisiti käitunud. Muuseas, kui ta alles tuli, siis oli mul seesama kimono seljas. Mõne aja pärast ütlesin puht viisakuse pärast, et peaksin vist ümber riietuma. Ja kujutad sa ette, tema ei takistanud mind! No siis ma mõtlesin, et oota sa poiss, varsti näed midagi veel erutavamat ja panin selle suure dekolteega mummulise pluusi selga. Sealt oskab iga hakkaja mees kas või nabani kiigata. Aga tema istus…”
„Alla, ära unusta, et oled juba viiekümne viie aastane!”
„Ole rahulik, ei unusta! Aga ega siis mina süüdi ole, et ikka veel nii ahvatlev välja paistan. Hansi igatahes ütles seda mulle, isegi mitu korda. Muuseas, ta näitas mulle oma naise pilti ka ja teda ei anna minuga üldse võrreldagi!”
„Mis mõttes?”
„Igas mõttes. Ta paistis olevat niisugune pikk kõrend, heledate hõredate juustega.” Seda öeldes lükkas Alla oma pakse juukseid otse mõnuga läbi sõrmedele ja lisas: „Ja hambad on tal pikad nagu hobusel, tead, niisugused, mis ei mahu hästi suhu äragi.”
„Seda kõike nägid sa fotolt?”
„Muidugi, see oli postkaardisuurune värvifoto, kõik oli täpipealt näha. Mina ei oleks pildi peale läinudki, kui mind niisuguseks loodud oleks, või oleksin käed näo ette pannud. Ah jaa, seal pildil olid nad kolmekesi…”
„Kes see kolmas oli, kas poeg või tütar?” oli nüüd Greta põnevil.
„Ei kumbki. Hansi üheksakümne kahe aastane kurt ema hoopis!”
„Kas see paistis ka pildilt välja?”
„Hansi ütles. Muide, Hansi hoiab väga oma mutit. Ta on lõpmatult hea südamega mees ja kui kedagi armastab, siis jäägitult. Ma sain iga oma rakuga aru, et ta armastab mind praegugi veel. Kahju ainult, et ta impotentne on. Aga eks tal ole omajagu aastaid ka, kuid see ei tähenda. Vaata, Eugen on temast ju veel vanem ja…”
„Kust sina seda nii hästi tead?”
„Ah,” lõi Alla käega, „läksin teemast veidi kõrvale. Kuhu ma jäingi? Ah jaa, lapsi tal selle kõrendiga ei pidavat olemagi. Muide, see kõrend on tal kah mingi teadlane. Kuid kas naisel seda ülearust tarkust vaja ongi. Mis sina arvad?” päris Alla õelt, kuid ei jõudnud vastust ära oodata ja pajatas edasi: „Hansi kurtis mulle kui oma heale sõbrale – ta toonitas kogu aeg ikka sõprust ja sõprust –, kurtis, et on seepärast õnnetu, et neil lapsi ei ole. Ütles mulle nii kurvalt: Allake, minu elu läheb mööda ilma oma lasteta. Ja siis, Greta, ma lõingi oma trumbi lauale!”
„Sa ütlesid?”
„Ütlesin!” Alla pidas pisikese pausi, rüüpas viskit ja jätkas teatraalselt: „Vaatasin oma Hansi helesinistesse silmadesse ja ütlesin otse välja: kallis Hansi, ära ole kurb, sinul on tütar, sinu oma liha ja veri ja varsti näed teda oma silmaga!”
„Mida ta vastas? Uskus ta sind?” oli nüüd õe ärevus juba Gretat nakatanud.
„Loomulikult uskus! Mul enesel ei tulnudki niisugust mõtet,